Kui abipolitseinik Andra isaga koolimajja jõudis, oli aula uks veel suletud. Ega me sellest end heidutada lasknud. Olime saabunud pisut varem, kui koolikell alles päevasteks surakateks akusid laadis. Vargsi hiilisime varusissepääsu kaudu suurde ruumi. Seda avarat ruumi nimetatakse tänapäeval auditooriumiks. On vast auväärt tiitel!
Koolimaja oli meile juba varasemast tuttav. Tütre esimesed titeea sõpsid, liivakastimängud ja rõõmsad õpsid olid ju kui omad joped. Toona oli koolil teine nimi, kuid ega tarkusemaja suurus ja nimi riku seda, kui hoone ise on lahe ja mälestuste vääriline. Seega olime me platsis ning abipolitseinike, politseinike ja maanteeameti ühisprojekt Rattaga Ratastel startinud oligi.
Euroopa päeva perioodi jääval ajavahemikul külastasid prefektuuri abipolitseinikud ühes politseinikega koole, et kõnelda noorte ratturitega liiklusest. Ühiselt puudutati aegumatuid teemasid, mismoodi tänavail nii ratastel kui rattata terveks jääda, arutledes teedel varitsevate ohtude, kiivri vajalikkuse ja palju muu üle. Eeskätt olid sihtrühmaks 1.-3. klassi noored. Kooli valis vabatahtlik oma äranägemise järgi ning sedasi kujuneski, et kodukandi koolimaja külastades leidis abipolitseinik klassiruumist oma võsukesegi.
Kõigest nädalaga külastati üle Lõuna-Eesti koguni 65 erinevat klassi 25 erinevas koolis. Vaat kus lops! Koolitirtsud ja -juntsud omandasid liiklusest palju hääd tarvilikku, mida ühiselt enda emmede-isside ja õpetajatega aeg-ajalt ka üle korrata. On kordamine ju tarkuse ema ja täiskasvanu isiklik eeskuju kinnistab seda. Seda, et 10-15aastane rattur peab iseseisvalt sõiduteel sõitmiseks omama ratturi juhiluba, teadis enamus. Ka see polnud üllatus, et juhtimisõigus pole noomimisest pääsemiseks, vaid vajalik eelkõige ohutuks rattasõiduks. Küll aga üllatas valdavat enamust lastest ja õpetajatest, et tegelikkuses tohib laps koos täiskasvanuga sõiduteele rattaga sõitma minna alates kaheksandast eluaastast. Ülioluline on sõites hoida vähemalt kolme rattapikkust pikivahet. “Munakatse” aitas meelde jätta kiivri vajalikkust. Eriti hariv ja samas sügavalt mõtlemapanev oli kuulda võsukeste siiraid pajatusi täiskasvanud võrsete liiklusharjumustest.
Liiklusloenguid pidanud abipolitseinikele tehti 15. aprillil maanteemuuseumis ühepäevane koolitajate koolitus, kus vabatahtlikud vastava ettevalmistuse said. Nüüd aga juba praktilise liikluskasvatuse käigus saadi mitme kuu jagu positiivseid emotsioone, esinemiskindlust ning innustust edaspidiseks. Ülikihvt. Eriliselt valmistab aga rõõmu, et mõned neist on sõlminud koolidega juba uusi kokkuleppeid järgnevateks liiklusloenguteks.
Kui teil kunagi elus on mõni suur unistus, siis teostage ta ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teistele – kirjutas Anton Hansen Tammsaare. Olen lapsevanem. Olen turvalise elukeskkonna usku ja jagan veendumust, et eeskätt saab kõik alguse meist endist. On minulgi omad unistused! Isana, vanaisana, ja miks mitte ka vanavanaisana, tahan näha nüüdisaegselt nutikat, elutervet ühiskonda. Kui suutsime lennutada inimese kosmosesse, suudame lasta inimestel ka karmatult tänavail liigelda.
Rõõmsaid värvitoone liikluses!
RAINER RAHASEPP, Lõuna prefektuuri vabatahtlike koordinaator
