Roheliste rattaretk võtab suuna Põltsamaa kanti

Tänavu 20.-22 maini toimub järjekorras 27. Roheliste rattaretk, mis kannab nime  “Kuidas elad, Põltsamaa? ”.


Seekord läbivad ratturid muinasaegse Mõhu ja Vaiga maakonna, kuhu hiljem tekkisid Põltsamaa, Kursi ja Kolga-Jaani kihelkond. Inimesed on siin  toimetanud vähemalt alates 9000. aastast. Kauasest inimtegevusest annavad tunnistust rohked asula- ja matusepaigad, maalinnad, pelgukohad ning looduslikud pühapaigad.

Ainuüksi põgusa arhiivitöö tulemusel on tänavuse rattaretke külades  ilmsiks tulnud  paarkümmend hiit, püha kivi, allikat ja  muud looduslikku pühapaika.

Looduslikud pühapaigad on põlisrahva viis austada ja hoida loodust ning leida sealt abi.  Rahvapärimuse kaudu on lugusid  neist ka meie päevini jõudnud ja paljud on kirjasõnas Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi talletatud. 

Üks muinsuskaitsealune rüüstatud hiiepaik asub ka Põltsamaa linnas Lepa tänava piirkonnas, vana kirikukoha juures. Samuti on Põltsamaal asunud raviallikas. Eesti Rahvaluule Arhiivis tallel oleva pärimusloo järgi olnud Põltsamaa linnas allikas, mille veega saanud silmi arstida ning see ravinud ka muid haigusi.

Esimesel päeval ületavad rattaretkelised Kolga-Jaani kihelkonna Tagavere külas metsa vahel Mustoja, millel on tervendav vägi. Oja ääres on käidud ravimas liigese- ja silmahaigusi. Oja pole kuigi suur, kuid selle mustjaspruun vesi ei külmuvat ega kuivavat kunagi.

Teise päeva lõuna paiku jõutakse Lustivere külla, kus kunagi asus üks Eesti tosinast Pühajärvest.  Mõisast poolteist kilomeetrit lääne poole asuvad Pühajärve, Järvepõllu ja Järvekalda maaüksus. Endise kalarikka järve asemel on seal  praegu vaid põllud. Rahvapärimus kõneleb, et pärast seda, kui Pühajärve pahandati, tõusnud ta taevasse ja lennanud pilvena minema. Mine tea, ehk lendas ta Otepääle, sest sealne Pühajärv olevat tulnud oma praegusele asukohale mujalt.

Lustivere mõisast 7,8 km edasi jääb vahetult enne Kaavere endist mõisat  vasakut kätt  tee äärde Salualuse hiiekoht. Praegu võib siin näha vaid märga nõgu põllul, kust voolab välja kuivenduskraav. Selle Nõiaallika ümber laius varem hiiesalu. Allikast veidi lääne pool kasvanud künkal vana jalakas, mille õõnsus olnud igasugu tähtesid ja kijasid täis lõigatud. Jalaka all asus lesknaiste ohvrikivi. 

Kord suure põua ajal nutnud selle kivi juures kolm ühenimelist lesknaist. Nende pisaraist sündinud allikas, mis hakanud kohe karastavat vett andma ja päästnud paljude inimeste elu. Edaspidi saadi aga vett vaid siis, kui lesknaised allikat puhastanud ja sellele andi toonud. Samuti tuli neil lähedal asuvat püha kivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga üles kaaluda.

Rahvapärimused kõnelevad, et mõis raius hiiesalu maha, tasandas künka ja viis püha kivi minema.  Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatakse aga Eduard Philipp Körberi käsikirja, milles on Põltsamaa apteeker Walckeri 1845. a tehtud joonis kivist. Kõrval on selgitus, et kivi viidi hiiest Lustivere mõisasse ning müüriti kiviaia sisse.

Kaavere mõisa välja peal kasvab vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgus ehk Salualuses on allikas, mida Nõiaallikaks kutsutakse. Nõiaallikast natukene õhtu poole kasvanud suur, õõnes jalakas. Seda on veel mõned vanemad inimesed näinud.

Jalaka all seisnud kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi, kutsutud Leskenaiste kiviks. Kivi ei ole enam seal, see on Lustivere mõisa viidud. Paljas ase on veel tunda. Kuskohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud.

Selle allika ja kivi kohta teab rahvas veel järgmist rääkida:

Kord piinanud põud rahvast. Joogijanusse ja nälja kätte surnud inimesi nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. [—].

Ühel päeval nutnud kolm ühenimelist lesknaist ohvrikivi ligidal. Pisarad, mis nende silmist maha langenud, kogunenud kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett hakanud välja ajama. Sellest saanud kõik janused juua.

Kui inimestel jälle vett olnud, läinud nad tagasi kurjale teele. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas kuivaks ja joogijanu tulnud uuesti maale. Kui rahvast hakkas janusse surema, läksid nad kolme naise palvele, kelle silmapisaratest allikas oli sündinud, et nad jälle vett muretseksid ega laseks rahvast janusse surra.

Kui rahvas naistele kangesti peale käis, ei teadnud nad muud teha, kui läksid ühel pühapäeval jutluse ajal allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja labidas. Enne allika rookimist ohverdanud nad ohvrikivil. Olnud allikas roogitud, läinud naised jälle ohvrikivi juurde, tõstnud kivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga üles. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Kui nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära võtnud, jäänud, allika väljaajamine seisma. Tõstnud nad kivi üles, hakanud allikas jälle välja ajama.

Käisin hiljuti Lustiveres ja selgus, et Lesknaiste kivist ei tea kohalik rahvas enam midagi.  Siit üleskutse: kui keegi teab midagi selle kivi saatusest, andku teada. Selle ja teiste pühapaikade andmed on oodatud Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses: ahto@hiis.ee või Hiiepaiga kodulehel, kus on ka vastav ankeet: http://hiiepaik.ee/tegutse/kaardistamine/

AHTO KAASIK

blog comments powered by Disqus