1941. aasta sõjasuvel jäid küllaltki suured Punaarmee väekoondised piiramisrõngasse Põhja-Tartumaal. Suurem osa neist langes sakslaste kätte vangi, kuid osa t püüdis iga hinna eest “omade juurde” välja jõuda. Üks selline umbes 1500-meheline demoraliseerunud punaväeüksus jättis 30. juulil oma verise jälje Palamuse ümbrusse, kus põletati maha pea kogu Eerikvere küla.
Tapatalgutele Eerikveres tegi lõpu Jõgevalt kohale jõudnud Saksa tankiväeosa, kes ägedas lahingus punaväelased külast välja lõi.
Järgmisel päeval, 31. juuli pärastlõunal toimus Roela lahing. Oma peajõududest maha jäänud Läti miilitsa ja hävituspataljoni mehed olid võtnud juba eelmisel päeva õhtul Roela Suurmetsas positsioonid sisse.
Enne lahingut olid kolm meest käinud Tubina talu juures ja uurinud sakslaste arvu Roela mõisas. On tõenäone, et need luurajad võisid olla ka Läti hävituspataljonlastega liitunud Eesti Valga miilitsad. Nad olid küsinud ka süüa. Keha kinnitanud, läinud mehed metsa tagasi. Peale Roela mõisas paiknevate sakslaste oli põhiline osa neist laagris Roela – Palamuse tee äärsel Verioja kaldapealsel, kuhu olid pargitud ka nende autod, mootorrattad ja moonavaru.
Rünnak tuli sakslastele ootamatult
Kella kolme paiku pärastlõunal anti sakalaste laagri pihta esimene kuulipildujavalang. Kuna oli ilus päikesepaisteline soe juuliilm, siis oli suur osa laagris olevatest sakslastest kas jõe ääres päevitamas või suplemas.
Nii tuli lätlaste alustatud rünnak sakslastele täieliku ootamatusena. On säilinud andmeid, et oli ka keegi kohalik informaator, kes Läti hävituspataljonlasi sakslaste paiknemise ja tegevuse kohta informeeris.
Peagi jõudsid ründajad ka mõisahooneteni, kus süttis esmalt mõisa suur rehi ja seejärel ka häärber. Sinna jõudnud mehed heitsid häärberi akendesse käsigranaate. Põlema pandi ka häärberi seina äärde laotud autokummide virn.
Pealtnägija hilisema kirjelduse järgi oli see kõik üks suur tulemöll ja õudne vaatepilt. Pole tänini teada, palju hukkus lahingus sakslasi, kuid hävitati üle 40 sakslaste mootorratta ja auto.
Lahing kestis vaevalt tunni
Mõisast võtsid ründajad kaasa toidumoona ja liikusid edasi mõõda Verioja sood, et pääseda jälitamisest ja jõuda oma peajõududele järele. Kokku kestis Roela lahing vaevalt tund aega. Lahingu tulemusena langes Roela härrastemaja tuleroaks, vaid väike osa hoonest jäi tulest puutumata.
Roela häärberit, mis sõjatules hävis, meenutab üks kunagisi Voore elanikke Aime Kalda:
“See oli suur ja uhke hoone. Lossis oli kaks saali. Ühes saalis oli kamin. Teine saal oli maja keskpaigas, kui peauksest sisse minna. Sellest saalist läks uks klaasist verandale. Lossi ahjud olid kahhelkividest. Igas ruumis olid kividel erisugused pildid. Söögitoa ahjukivide piltidel kandis naine nõusid.
Keldrikorrusel elasid kokad ja teenijad ning oli köök. Lastetoad olid teisel korrusel. Ilus oli ka mõisa park, mis oli alati korras. Lossi juurest läks allee jõeni. Teine allee läks sauna juurde. Oli nagu kaks ilusat uulitsat. Pargis kasvasid kased. Jõe ääres kasvasid hõbepajud. Supluskoht oli pargi taga jõekäärus. See oli tehtud tammepakkudest. Supluskoha juures oli ka saun. Häärberi ümber kasvasid pojengid ja mitmed teised ilusad lilled. Nende eest hoolitses aednik. Häärberi köögiust valvas kaks suurt musta koera. Need olid ketis. Moonakad häärberi juurde minna ei tohtinud.”
Tänaseks on kunagisest toredast mõisahoonest järel ainult põhjapoolne torn ja seegi taastatud kujul.
iii
ARVI LIIVA
