Eestimaal käib ringi tont, haldusreformi tont …
Taaskord üles kerkinud haldusreformi küsimus on hakanud pöördeid koguma ning kirgi kütma. Teema on tegelikult aktuaalne olnud alates Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Mis on siis toimunud selle enam kui kahekümne aasta jooksul? Üksikud omavalitsuste vabatahtlikud ühinemised ning riiklike ametkondade läbimõtlemata koondamine maakondadest regioonidesse ja nii-öelda tõmbekeskustesse. Kahjuks on see kõik ellu viidud kaootiliselt, ilma läbi arutatud ning kokkulepitud regionaal- ja omavalitsuspoliitikata. Tänane seis riigihalduses on seetõttu isegi segasem ja stiihilisem kui 1990. aastate alguses.
Pidev “reformimine” mõjub hukatuslikult
Kevadel võimule tulnud valitsuskoalitsioon on ühe oma peamise eesmärgina välja käinud nn riigireformi idee. Et jätta mulje jõulisest Eesti elu arendamisest, on Reformierakonnal saanud tavaks nimetada kõiki oma valimislubadusi ja poliitilisi otsuseid reformideks. Seetõttu on Eesti inimesed muutunud selle sõna suhtes suisa allergilisteks. Juuksed tõusevad nii mõnelgi püsti, kui järjekordne “reform” lajatab. Eriti hukatuslikult on mõjunud pidev “reformimine” just maapiirkondadele. Põllumajandus-, omandi- ja maareform olid meie taasiseseisvunud riigile hädavajalikud. Kahjuks unustas riik tasakaalustada suuri turumajanduslikke muutusi tervikliku sotsiaal- ja regionaalpoliitika ning maapiirkondade arendamisega. Tulemuseks on kahanev elanike arv, maapiirkondade ääremaastumine ning 50 000 eestimaalast Soome ametlikus elukoharegistris (rääkimata kümnetest tuhandetest väljaspool registrit).
Nii-öelda riigireformi ette valmistades soovib ka praegune koalitsioon astuda sama reha otsa, millele astusid eelmised üritajad. Tahetakse kiires tempos joonistada ümber Eesti halduskaart ehk omavalitsuste piirid, ikka suuremaks ja uhkemaks. Peamine põhjendus on selle juures seni olnud teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse väidetav tõus. Märksa vähem räägitakse kohalike omavalitsuste autonoomiast ja demokraatia alustest, mis on kirjas meie põhiseaduses ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas. Kohalik omavalitsus on valla või linna demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.
Tegelikult on vaja sisulist riigireformi
Haldusreformi vokki on liialt pikalt kedratud, on viimane aeg sisuline riigireform ära teha. Päevselge on, et nii tõsised muudatused peavad põhinema teadlaste ja asjatundjate töödel, ettepanekutel, uuringutel ja kindlasti muudatuste tagajärgede eelneval analüüsil. Tormates kaalutlemata tuld ahju tegema, võib väga kergesti maja maha põletada! Aga nii võib kaduda kogukondlik elukorraldus ja otsustamine meie külades, asulates ja väikelinnades.
Praeguseks hetkeks on valitsus kinnitanud omavalitsuste reformi (loe: kaartide ümberjoonistamise) ajakava. Eesmärgiks on 2016. aasta suveks seadused vastu võtta ning sama aasta sügiseks ütleb valitsus, kes peaks ühinema. 2017. aasta kohalikel valimistel on omavalitsustel võimalus vabatahtlikult-sunniviisiliselt ühineda ning aasta pärast seda ühendatakse valitsuse ettepanekul juba vägisi.
Keskerakond on seisukohal, et riigi halduskorralduse muutmist tuleb alustada riigi keskvõimu tasandi korrastamisest – seda nii pealinnas, regioonides kui ka maakondade tasandil. Lihtne näide tänasest segadusest – Viljandimaa inimene ja omavalitsus suhtlevad riigiga mitmes erinevas regioonikeskuses – hoolekande asjus Pärnus, metsanduse osas Jõhvis, maa- ja kinnistusasjus Tartus jne. Samas on riigi tasandil valitsuse poolt välja käidud vaid avaliku sektori koondamine – 800 töökohta aastaga, 3 200 nelja aastaga. Riigil võib küll olla mõnes ametkonnas väikest lõtku, aga kui lõigatakse juusturiivi kombel igalt poolt, võivad hammasrataste vahele jääda ka head riigisektori asjatundjad, keda on viimasel ajal niigi väheks jäänud.
JÜRI RATAS, riigikogu aseesimees, Keskerakond
