Tänane julgeolekuolukord maailmas, Euroopas ja meie lähinaabruses ei lase inimeste huvil julgeolekuküsimuste ja meie riigikaitse vastu lahtuda. Samas – kui on huvi, siis on ka ekspertarvamused, vastanduvad arusaamad ning koolkonnad ja sageli on lihtne tekkima olukord, kus alguse või põhimõtete juurde naasmata võib olla raske toimuvat mõista.
Täna arendatav laiapindne riigikaitsekäsitlus hõlmab kahte olulist eesmärki – kaitsta riiklust kui meie iseolemise alust ning selle riigi elanikke – rahvast, selle riigi eksisteerimise mõtet.
Tsiviilkaitse pole kuhugi kadunud
Alljärgnevalt keskendun riigikaitse mittesõjalise osa teemadele ja sissejuhatuseks kiire selgitus mõistetes, mis viimasel ajal arvamusartiklites taas liikvele on läinud. Kuhu on kadunud tsiviilkaitse, on paljud sõjanduse eksperdid asunud küsima. Vastus on ootamatult lihtne – mitte kuhugi.
Mõiste “tsiviilkaitse” kadus käibelt külma sõja lõpuga kogu Euroopas. Inglise keeles kasutatud mõiste “civildefence” asendus uue ja laiemat sisu omavaga – “civilprotection”. Nimelt jõuti arusaamisele, et inimeste kaitses, sõltumata, kas ohu allikas on sõda, looduskatastroof või hoopis inimtegevuse tagajärjel tekkinud mittesõjaline (näit tehnoloogiline katastroof) kriis, on riigipoolsed tegevused, eesmärgid ja loogika sarnased. Peamisteks ülesanneteks on päästa võimalikult palju inimelusid (mis riigikaitselistes eesmärkides ei oma siiani paraku primaarset tähtsust) ja tagada inimestele elutähtsate teenuste toimepidevus. Ehk siis tsiviilkaitse kitsas tegevusvaldkond, mis baseerus ainult sõja ja eriti tuumasõja stsenaariumil, kaotas kogu maailmas oma unikaalsuse. Tulles eestikeelse mõiste juurde, siis selgus, et nii “defence” kui “protection” on eesti keeles üks – “kaitse”. Seega, muuta mõistet sai sõnapaari esimeses osas, kus “tsiviil” asendus “kodanikuga” ja tekkis uus, laiema sisuga eestikeelne mõiste “kodanikukaitse”, mis on tänaseks Euroopa Liidu raamistikus (“EU CivilProtectionMechanism”) saanud väga tugeva sisu ning toetusstruktuuri.
Nüüdisaegne ja kogukonnakeskne
Tuleme nüüd tsiviilkaitse kadumise küsimuse sisu juurde. Täna tiirleb kriitikanool ümber ühe asja – kus on varjendid, kus on kohad, kus saaks “maa alla minna”. Ajaloo huvides lähen nende valikute alguse juurde (jälle 1990. aastatesse). Siis loodi Eesti Tuletõrjevalitsuse ja Tsiviilkaitse Staabi baasil päästeamet. Olen siiani veendunud, et toona tehtud otsused, kus võimalike varjendite ülalpidamise ja uute ehitamise rahalised vahendid suundusid päästeameti reaalse päästevõime ülesehitusse, on ajaga päästnud sadade eestimaalaste reaalsed elud ning muutnud meie elukeskkonda märkimisväärselt turvalisemaks. Nüüdisaegne ja kogukonnakeskne päästeteenus on see hind, miks ei ole täna riiklikke varjendeid, on aus vastus.
Sisejulgeolek võtmeküsimus
Tagasi laia riigikaitse juurde. Tänaseks ka koalitsioonilepingus kinnistunud laiapindne riigikaitse hõlmab endas mitut tegevusvaldkonda. Klassikalistest komponentidest on need riigi sõjaline kaitse ja tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele. Arengud Ukrainas ja mitmed intsidendid Eestis on näidanud, et sisejulgeoleku tegevusvaldkond on praeguses riigikaitses tõusnud üheks võtmekomponendiks ning selle võimekuse arendamine on omandanud kriitilise tähtsuse. Siinjuures tuleb rõhutada kaht Eestile olulist teemat: esiteks riigipiir, mis peab pidama ja kus täna on selge valitsusepoolne prioriteet olemas ja töö käib. Teiseks avalik kord, mille tasakaalust välja viimisest on saanud tänapäevaste sõjaliste konfliktide “kohustuslik” algusfaas. Seega kuulub vaenu õhutamise ja äärmuslusega tegelemine täna otseselt riigikaitseliste teemade tuumikusse.
Kõikvõimalik mõjutustegevus
Uus, kuid üha olulisemat rolli täitev valdkond on kõikvõimalik mõjutustegevus. Täis- ja poolvaledega küllastunud informatsiooni tootmises on maailmas vaieldamatu liider meie idanaaber. Selle väljakutse vastuseks on arenemas uus tegevussuund – psühholoogiline kaitse, mis peaks meid hoidma idanaabri uuele tasandile viidud mõjutustegevuse pimesi uskumise eest. Kaasaegne infoühiskond ja meie totaalne sõltuvus internetist ja e-teenustest on riigikaitseliste valdkondade loetellu lisanud uue ja olulise teema – küberkaitse.
Eelpool loetletud riigi poolt ülesehitatavate kaitsekilpide loetelu viimase, kuid üliolulise osana toon välja artikli algusteema – kodanikukaitse ehk laiapindse riigikaitse käsitluse sõnastuses elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise. Valdkond, mis on otseselt suunatud ühiskonna toimepidevuse säilitamisele nii sõjaajal kui tegelikult ka väga erinevates kriisisituatsioonides, mis meid tabada võivad. Siia kuuluvad pääste- ja kiirabiteenus, avaliku korra tagamine, hädavajalik meditsiiniteenus, elekter ja sideteenus, toidu ja joogivee olemasolu ja mitmed teised eluks hädavajalikud teenused, aga ka elementaarse riigivõimu säilitamine kogu riigi territooriumil. Selle koordineerimisega on täna erinevate hädaolukordade raamistikus tegelenud siseministeeriumi haldusala, aga selgeks väljakutseks on saavutada uus kvaliteet riigikaitselises kontekstis.
Reformierakonna poolt Riigikogu valimiste eel koostatud “Julgeolekupoliitika strateegia” kinnitab teema prioriteetsust ja aitab sisustada laiapindset riigikaitsekäsitlust. On hea meel, et koalitsioonisiseselt on riigikaitse prioriteetsuses üksmeel ja seda kinnitab ka vastutuse jagamine koalitsioonipartneritega kaitseministri ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe kaudu. Vaid tihedas koostöös tagame julgeoleku riigile ja turvalisuse selle elanikele.
MATI RAIDMA, riigikogu liige, Reformierakond
