Paastuaeg kirikus algab kõikide koguduste jaoks samal ajal – tuhkapäevaga, 46 päeva enne ülestõusmispüha.
Kuidas keegi ülestõusmispühadele vastu läheb, kas ja kuidas ta paastub, on iga inimese puhul erinev. Üks paastub tõsiselt, ei võta tilkagi alkoholi ega söö grammigi liha, võib-olla ta välistab ka piimatooted, muna ja nii edasi. Mõni teine mitte. Luteri kirikus ei ole paastumise sundi, see on igaühe enda asi Jumala ees. On küll nimetus paastuaeg aga vähe on neid, kes end paastuajast mõjutada lasevad või oma elus sel perioodil muudatusi teevad. Enamik elavad samamoodi nagu kogu aeg.
See ei tähenda, et meil ei oleks usku. Et meie luterlikus kirikus oleksid inimesed Jumalast kuidagi kaugemal kui katoliku või õigeusu kirikus.
Luther astus selliste asjade vastu, millega oli mindud liiale. Ta nägi, et paastumisega püüdsid inimesed nagu omaenda jõust või pingutusest, omaenda teenetega teenida ära jumala armu. Nagu oleks Jumala ja inimese suhe ja see, kas inimene leiab Jumala silmis armu, inimese enda kätes ja tema enda teha.
Luther rõhutas, et Jumala arm tuleb Kristuse kaudu. See ei ole inimese tegu või pingutus, vaid Jumala poja tegu inimeste heaks, et me saame Jumala armu osaliseks.
Katoliku ja õigeusu kirikus peetakse siiani inimese endapoolset pingutamist Jumala suunas hoopis olulisemaks.
Ma ei ütle, et see alati meie kirikule hea on, kohati tajun, et kui üldse väliseid asju või kombeid ei ole, võib see inimesed usulisel pinnal teha kohati üsna laisaks. Võib-olla see Lutheri ajal niiväga oluline ei olnud, aga tänapäeval on inimesed küllaltki mugavad. Paistab, et seda suhet Jumalaga võetakse kuidagi pinnapealselt või arvatakse, et kui kõik on tema käes või Jumala arm, ei olegi mul nagu midagi teha. Siis ei tehtagi midagi Jumala suunas, see on kõige kurvem!
Näiteks meie Avinurme koguduses oli eelmisel aastal 173 liikmeannetajat, me oleme sellega Tartu praostkonnas kõige suurem maakogudus. Aga nendest 173 annetajast ainult 58 käisid vähemalt korra armulaual.
Kui 2/3 liikmeannetuse maksnud kogudusest ei tule aasta jooksul armulauale… See on muidugi tore, et oma liikmeannetused ära makstakse, aga kui asi piirdubki ainult sellega?! Kui me paneme selle nüüd Jumala ette – muidugi me ei näe inimeste südamesse ‒ aga kui kogu see asi piirdubki sellega, kogu see usuelu! Kas saab siis uskuda või loota – mina ei ole kohtumõistja, Jumal on –, et selline inimene tõepoolest Jumala poolt armulikult vastu võetakse.
Ilmselt peaks olema mingi tasakaal, mida on väga raske leida. Ei saa olla ka päris nii, et inimene seisabki Jumala ees, käed välja sirutatud, ja kõik kukub talle sülle, ta ei pea ise mitte midagi tegema. Küllap peaks ikka!
Jeesus on öelnud, et ta eeldab, et armulaual käiakse sagedasti. Jeesus ise käis regulaarselt pühakojas. Ta eeldab ka, et inimene loeb pühakirja, see on tema vaimulik toit. On teatavad asjad – palve, armulaual käimine, sakramendid, jumalasõna juures olemine, lugemine – need peaksid olema elementaarsed. Aga kui neid üldse ei ole, rääkimata paastumisest…
Tasuks järele mõtelda, kas sellest, mida inimene teeb ja kuidas ta elab ning jumala suunas vaatab ‒ kas sellest on tema meelest tõesti küll!
Paastumise teemast. Jeesus ütleb, et mitte see ei rüveta inimest, mis suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb. Rõhk on sellel, mis toimub südames. Paastuma peaks pigem sellistest asjadest nagu kurjus, õelus, pahatahtlikkus, solvamine, mida on tegelikult tänapäeval liiga palju. See on minu jaoks olulisem, kui et jätta klaas piima joomata või tükk liha söömata. Vaimsed asjad peaksid paigas olema: ligimesearmastus ja armastus Jumala vastu. Kui need välised asjad aitavad kaasa, siis kõik klapib.
Üks minu lemmikkohti pühakirjast on Jesaja raamatu 58 pt, kus on juttu sellest, et õige paast on see, kui sa pakud kodutule peavarju, toidad näljast, aitad hädasolijat ja hoidud kurjusest, õelusest, pahatahtlikkusest ja teisele liiga tegemisest.
Milline näeb välja minu paast? Sel aastal ei olnud mul südame peal, et peaksin hakkama toidulauda koomale tõmbama, küll aga tunnen, et vaimsete asjade osas on kõvasti paastumist vaja. On see siis pärit kasvõi oma igapäevasest kodusest elust, nähvad oma naisele midagi. Või kuidas me siin küla peal omavahel läbi saame. Varasematel aastatel olen küll ka oma toidulaua üle vaadanud.
Kirikupühad tõmbavad tõelist kristlast kaasa, jutlusetekstid ja lugemise tekstid piiblist on vastava perioodiga seotud. Kui on suur reede, siis elab kristlane kaasa loole, kuidas Kristus risti löödi.
Kui jõuab kätte ülestõusmispüha, see kõnetab see sind ennast ja sa tõepoolest hinges hõiskad, kummalisel kombel aastast aastasse, see ei tüüta ära!
RENE ALBERI mõtted pani kirja ANDRA KIRNA
