Reformisegaduste külvamine annab kevadkülvile silmad ette

Just nii võiks lühidalt kokku võtta 2016. aastal riigikogu poolt heaks kiidetud ja eelmisel aastal teoks tehtud haldusreformi, mis on küll vähendanud oluliselt omavalitsuste arvu ja muutnud nende piire, kuid on tegelikkuses jäänud haruteel stoppama. Segadust on reformiga külvatud, kuid kas kõik seemned ikka õigele põllulapile on sattunud, on veel  iseküsimus.


Haldusreformi nõrkusest, kus keskenduti eelkõige piiride suuremaks tõmbamisele ja elanikkonna numbriliste piirmäärade väljakäimisele, kirjutasin siinsamas enam kui kaks aastat tagasi. Toona suhtus enamik omavalitsusi reformi võimalikesse ohtudesse leigelt, sest paljud uskusid siis veel rahulikul meelel, et reformile tõmmatakse taas pidurid peale. Nagu juba kordi varem. Reform tehti aga seekord kiiresti ära ja ühinemisläbirääkimised said hoo sisse veel enne seaduse vastuvõtmist riigikogus.

Reformi probleemiks tundus juba siis olevat ja on selleks ka jäänud selle sisu täitmine. Peale piiride ümberjoonistamist ei ole see katsutavaid-nähtavaid muutusi regionaalpoliitikas kaasa toonud. Teades, et regionaalpoliitika on Eestis aastaid olnud vaeselapse osas, pole ka ime. Haldusreformi vajalikkuses kahtlejaid on vähe, kui vaadata ajas tagasi endise 213 valla ja linna suunas. Nende seas oli väga palju omavalitsusi, mille jätkusuutlikkus tekitas rohkesti küsimusi. Aga nagu ikka selliste reformide puhul, löödi kõiki ühe mütsiga.

Valitsuse elu muutus lihtsamaks

Tundub, et vabariigi valitsuse reforminõustajad ja seaduse väljatöötajad joonistasid paberile just sellise tulevikuvisiooni, nagu töö tellija neilt nõudis. Eks see ole ka loomulik. Nii vajuti kohati naiivsusse, kus tõsimeeli loodeti, et kolme vaese ja kehva valla kokkuliitmine toob Eestimaa kaardile rikkama ja võimekama omavalitsuse. No ei too, sest vaesust ümber jagada ei saa. Raha juurde ei tule, seda enam, et inimeste äravool jätkub endiselt vääramatu jõuga.

Küll räägiti haldusreformi eel, et omavalitsuste suuremaks muutmine aitab peatada ääremaastumise ja inimeste äravoolu. Tegelikult ei kumbagi. Ilmselt on seda ka palju tahta, sest ääremaa süvenemine tekib rohkem inimeste endi mõjul, seda kujundatakse oma mõttelaadiga. Rahvastiku äravool maapiirkondadest suurlinnadesse või isegi välismaale on aga 21. sajandi globaalne paratamatus. Terve maailm seisab sellega silmitsi ja ei saa pidurit peale. Isegi mitte käsipidurit. Kuidas siis meie seda teha loodame?

Valitsejate poolelt oli haldusreformi läbiviimine aga eelkõige enda elu lihtsamaks ja mugavamaks muutmine. Kindlasti on 79 omavalitsust kergem hallata kui 213. Siis ei teki ka ministeeriumide uste taha pikki järjekordi, sest abiküsijaid on oluliselt vähem. Ja mis peamine: märksa vähem tööd ja vaeva kulub valimistel, sest kohti, mida tarvis külastada, on kordades vähem. Rääkimata lõpuks siis presidendi valimistest, kus valijameeste kogu kujutab endast nüüd märksa selgemapiirilist ja juhitavamat seltskonda kui varem.

Need eeltoodud n-ö plusspunktid ei mõjuta aga karvavõrdki tulemust, mida taheti – muidugi juhul, kui taheti – reformiga saavutada. Lootused ja illusioonid, et suuremate omavalitsuste moodustamisega majanduslikud, regionaalsed ja sotsiaalsed probleemid iseenesest lahenevad, ei ole määratud täituma.

Nüüd aga seisavad omavalitsused kahvlis, kus ülesandeid ja kohustusi lükatakse vaikselt juurde, kuid lisanduv raha ei ole sellega tasakaalus. Kasvõi juba maavalitsuste kaotamisega kaasnevad ülesanded. Riigi õhemaks hööveldamisega kaasnevad kulud jäävad tasahilju ikka omavalitsuste, mitte kellegi teise kanda. Rahastamine keskvõimu ja omavalitsuste vahel on olnud juba aastaid tasakaalust väljas. Seda ei ole leevendanud ka nüüdne omavalitsuste tulubaasi taastamine kümne aasta taguse majanduskriisi eelsele ajale.

Kohalikud maksud justkui tabu

Võib isegi arvata, et kui seda sammu oleks juletud varem astuda, oleks mitmegi sundliitmisele läinud omavalitsuse finantsseis olnud oluliselt parem ja iseseisvus võinuks ehk jätkuda. Haldusreformi eestkõnelejad on õigesti märkinud, et omavalitsuste tugevuse puhul pole küsimus pelgalt raha koguses, mis omavalitsusele antakse, vaid pigem finantsilises autonoomias. Võimaluses seda ise teenida, mida riik meil millegipärast kardab. Kui aga omavalitsustel puudub võimalus läbi kohalike maksete oma eelarvet kasvatada, siis pärsib see ju tegelikult eeldusi kasvatada oma majanduslikku võimekust.

Praegu küünib meie omavalitsuste eelarvetes kohalike maksete osatähtsus ehk mõne protsendi juurde. Põhjamaades, mida me muidu ikka endale eeskujuks toome, täidetakse kohalike maksetega aga kohati üle poole eelarvest. Siit saab alguse üks selge ja oluline mahajäämus kohaliku elu arendamisel, mis omakorda annab ainest ääremaastumisele ja elanikkonna vähenemisele.  

Kahjuks tuleb tunnistada sedagi, et paljud ilusad plaanid ja kavatsused, mis haldusreformi eel ühinemisläbirääkimiste käigus ümarlaudades välja käidi, jäidki unistusteks, soovunelmateks. Siinkohal pole mõtet rääkida nendest ideedest ja kokkulepetest, mis lihtsalt esitati või omavahel selgeks vaieldi, vaid ikka ühinemislepingusse kirjapandust. Tegelikult peaks see leping olema uuele omavalitsusele nagu haldusreformi piibel, kus kirjas olev on püha.

Sisu pidi tulema hiljem

Tundub, et paljudes omavalitsustes hiilitakse lepingus seisvast aga vaikselt mööda. Või muudetakse volikogudes ümber. Volikoguliikmete kahe kolmandiku häälteenamuse puhul saab seda ka teha. Sellisel juhul muudetakse reformieelsete töögruppide töötunnid tagantjärele lihtsalt õigustühisteks. Vastavalt seadusele, on see ka igati korrektne ja võimalik, kuid haldusreformile tervikuna see boonuspunkte ei too. Paljudes tekitab see taas tunde, et neist lihtsalt rullitakse üle.

Nii tundubki, et maikuu lõpus aastal 2018, kui haldusreformi seaduse vastuvõtmisest hakkab täis saama juba kaks aastat, seistakse enamikus omavalitsustes silmitsi lihtsa tõsiasjaga: piirid on uued ja inimesi rohkem, kuid probleemid ja rahamured endised. Midagi üllatavat selles pole, sest seda kõike võis ka ette aimata. Küllap aimasid ka reformi väljatöötajad, lubades juba siis paljude muremõtlejate rahustamiseks, et reform täidetakse hiljem sisuga.

Nüüd on küsimus selles, millal siis haldusreform oodatud sisu saama hakkab. Praegu kahjuks ei ole seda veel märgata. Võib-olla on selleks ka aeg veel varajane, kuid liikumist sel teel võiks juba ikkagi näha olla. Praegu tundub küll, et sisu on jäetud isetäitumise põhimõttele: ega loodus tühja kohta salli.    

Seepärast pole omavalitsuste ja nende juhtide hetkeseisu põhjust kadestada. Viimase paari aasta segadustekülv annab silmad ette isegi kõige keerulisemates tingimustes toimuvale kevadkülvile.

TIIT LÄÄNE, maakonnalehe Vooremaa peatoimetaja

blog comments powered by Disqus