Visioonikonverentsil tuleb teemaks õnneliku kana mudel, mida on kasutatud spordist rääkides?
Ei ole, see on strateegiline põhimõte. Pole vahet, kas sport, teater, teadustegevus, põllumajandus või elu. Need kaks ilusat sõna „õnnelik kana“ kirjeldavad visiooni, et kui sa tahad saavutada head lõpptulemust, siis tee protsess õnnelikuks. Õnnelik inimene töötab efektiivsemalt. Sa võid inimesele maksta palju raha või seista piitsaga kõrval, sundides teda midagi tegema, aga ta pikas perspektiivis töötab ikka kehvemini.
Kuidas sellesse mudelisse mahub maakonnast rääkides haldusreform?
Mina ei võta selliseid muudatusi ülisuure probleemi või ülisuure võimalusena. Mina võtan haldusreformi kui teatud paratamatust ja minu meelest ei ole see maailma revolutsiooni küsimus. Kõige tähtsam on see, kuidas inimesed ennast maakonnas või kuskil mujal tunnevad, miks nad peaksid siin olemas, mis teeb neid õnnelikuks.
Praegu ei ole paljud inimesed õnnelikud.
Kõik on väga suhteline. Ma tulin eile Kiievist. Ja olen käinud nendes kohtades, kus me olime koos 1991. aastal. Ukrainas on keskmine palk umbes 300 ja pension 55 eurot. Eesti väga suur probleem on see, et me kuulume majandusnäitajate poolest, ka sissetulekute poolest maailma 30.-32. riigi hulka. Aga me tunneme nagu me oleme 70-80. Mina võrdlen elu Eestis Nõukogude liiduga ja sellega, mis oli varem ja ma olen väga õnnelik. Noored võrdlevad end Luksemburgiga ja on väga õnnetud. Kellel on parem elada? Mina olen õnnelikum sest ma näen tohutult palju positiivsust.
Kas me peaks end võrdlema?
See on 50-60% inimeste elu olnud. Kuidas me saame seda mitte võrrelda?
Miks mitte keskenduda praegusele hetkele?
Kes elab minevikuta ega oska seda analüüsida, elab tulevikuta. See ongi väga suur probleem. Sa ei saa seda lõpptulemust kui sa inimestele ei mõtle. Seda pole võimalik rahaga saavutada. Kui tõsta palk kahekordseks, mis siis juhtub? Kahe kuu pärast on seda ikka vähe, sest vajadused jäävad lõpmatuks. Inimeste muutumine paremaks ja õnnelikumaks pole seotud alati sissetulekuga. Muidugi on mingi piir, milles allapoole on nii halb et sellega pole võimalik elada. Aga kas keegi 1991. aastal sellest jamast välja tulles arvas, et on võimalik kiiresti midagi saavutada? Ma toon näiteks Georg Lurichi ausamba Väike-Maarjas. Terve piirkond oli väga õnnelik, olgugi et see oli korralik rahakulutus ja võib küsida, miks te sinna raha sisse panite, aga see muutis kogu tähendust. Ma ei näinud ühtegi rahulolematut inimest ja tegemist on monumendiga.
Jõgeva tähistab 80ndat sünnipäeva. Mida on Jõgeval vaja, et õnnelik olla?
Ega Jõgeva ei erine millegi poolest teistest maakondadest. Väljaarvatud paar piirkonda nagu Viimsi vald ja mõned Tallinna tõmbekeskused. Kõik on väga sarnased, väikeste erinevustega. Tähelepanu on vaja pöörata kodanikule ja vajalikud on aktiivsed inimesed. Maakonnas on kõik inimestes kinni. Aktiivsete inimeste äravoolu saavad peatada kaks asja: töö või ühendavad väärtused.
Räägitakse, et õnnelikkuse tagaajamine on naeruväärne ja me tähtsustame õnnelikkust liiga üle.
Mille poolest erineb vald või maakond perekonnast? Või riik? Ka lapsed ja vanemad õhtul kokku tulles on rõõmsad või kaklevad? Oluline on konfliktide vähendamine. Konfliktid on normaalsed, seal pole midagi teha, aga arvata, et see on suurim rahvuslik strateegiline probleem, miks inimesed tunnevad end olevat samal tasemel nagu nad elaks näiteks Moldovas. Ma tulin just Kiievist. Mis juhtuks kui me elaks nii nagu Ukrainas praegu? Meil on kaks suurt rahvuslikku kokkulepet: 2% ja õpetajate palk, need on püsinud üle valitsuste. Väga kasulik on Eesti inimestel käia väljas mitte vaid Maldiividel, vaid mujal ka, siis näeme, mida oleme teinud.
Meie ühiskonda lõhestavad praegu Rail Baltic ja tselluloositehas.
Minu jaoks on mõlemad teemad keerulised. Tselluloositehase kohta ma ei oska midagi öelda, sest ma ei tea. Aga mulle öelda, et kõik on selge ja uurida ei tohi, see on teaduse ja maailmavaate solvamine, muidugi tuleb uurida. Milleks meile seda teadust vaja oleks? Rail Baltic, ma sõitsin ka täna rongiga siia. Rääkida Rail Balticust, et 160 km/h on kiire ja 120 on hea, siis me ei saagi kunagi õnnelikuks, sest me latt on nii madalal.
Sportlase kolm T-d on taastumine, toitumine ja tulevik. Aga mis võiks ühe maakonna kolm T-d olla?
Kui ma vastust teaks, siis ma ei istuks siin. Maakonnal on kolm suurt ressurssi, inimene, inimene ja inimene. Eesti riigi suurim saavutus 25 aasta jooksul on väljatulek tundmatust Euroopa riigist. Kui seda suudab riik, suudab ka maakond. Seda teevad inimesed, seda teete teie.
KERTTU-KADI VANAMB
