Möödunud laupäeval anti Palamuse rahvamajas Raivo E. Tammele üle tänavune Oskar Lutsu huumoripreemia. Preemiastipendiumi suuruseks kujunes seekord 5184 eurot ja 63 senti. See summa kogunes kokku ligemale seitsmekümne eraisiku ja firma annetustest.
Lutsu preemia 29. laureaat, vabakutseline näitleja Raivo E. Tamm on teleekraani vahendusel tuttav vist küll igale eestlasele. Kõige kauem – umbes veerand sajandit – on ta meie kodudes “külas käinud” Allan Petersonina seriaalist “Õnne 13”.
“Kõige sagedamini küsitaksegi minult seda, kas “Õnne 13” ikka edasi läheb, ja seda, mida tähendab see E-täht minu ees- ja perekonnanime vahel,” ütles Raivo E. Tamm.
E-tähe lisas näitleja oma nimele selleks, et eristuda teistest Raivo Tammedest: peale tema kannab seda nime veel umbes tosin eestlast.
“Kui varem pani asja paika koduteatri nimi, mis minu nime taha kavalehele trükiti, siis vabakutselisena pidin midagi muud välja mõtlema,” ütles Raivo E. Tamm. “Osalt meediaärimehelt Hans H. Luigelt šnitti võttes lisasin oma nimele E-tähe. Sellega algab nii mu isa kui ka ema eesnimi, nii et nüüd toon ma need kaks inimest, tänu kellele ma olemas olen, endaga justkui lavale kaasa.”
Päevajuht Valdi Reinase õhutusel kõneles vastne laureaat Palamuse publikule ära ka loo, kuidas tema vanemad tema sõjaväest päästmiseks lahku läksid. 1984. aastal said nimelt lavakunstikateedri esimese kursuse meestudengid, Raivo Tamm sealhulgas, sõjaväekutse. See tähendas tollal ohtu Afganistani sattuda ja halvemal juhul sealt tinakirstus tagasi tulekut. Kursusejuhendaja Kalju Komissarov seda asja nii ei jätnud, vaid kupatas kõik kursuse poisid psühhiaatriakliinikusse uuringutele. Nii mõnigi sai sealt “valge pileti”, Raivo Tamm aga ainult pooleaastase ajapikenduse.
Teatrimiilits aitas
Selleks ajaks, kui vene kroonu taas Tamme noolima hakkas, oli aga konservatooriumi laulutudengil Taimo Toomastil tekkinud idee koos Raivo Tammega üliõpilasmaleva rühma teha ja ta kutsus ühe tollase teatrihuvilise ja teatrirahvaga tihedalt läviva miilitsatöötaja (teda kutsutigi teatrimiilitsaks) appi nuputama, kuidas Tamm sõjaväest pääseks. Kui viimane poolkogemata mainis, et tal on ema haiguse tõttu kodune, oli teatrimiilitsal kohe lahendus leitud: Tamm pääseb sõjaväest kui ema ainuke toitja. “Aga isa on ka ju olemas,” vaidles Tamm vastu, ent teatrimiilits teatas, et vanemad võivad ju abielu lahutada. Kiiresti leiti ka kohtunik, kes pudeli viski eest asja korda ajas ning Tammel jäigi nõukogude sõjaväes käimata.
Praegu on militaarmaailm talle aga vägagi tuttav. Aastat viisteist tagasi tegi ta läbi reservohvitseride kursused ning astus seejärel Kaitseliitu. Juba mõnda aega tegutseb ta Jõgeva malevas, kus leidis endale rohkem rakendust, kui Nõmme malevas, kuhu ta varem oli kuulunud. Aukraadilt on ta nüüdseks juba leitnant.
“Kaitseliidu Jõgeva maleva staabis täidan tsiviil-militaarkoostöö ohvitseri funktsioone. Muu hulgas tuleb mul kohalikke elanikke lähenevatest õppustest teavitada. See on mulle väga sobiv amet. Kui ikka Õnne tänava Allan ise tuleb memmelt küsima, kas võib tema aia tagant läbi marssida, siis lubaks ta lahkesti vist läbi aiagi minna,” ütles Raivo E. Tamm muiates.
Ehkki äsja meie hulgast lahkunud Kalju Komissarov kinnitas oma tudengitele, et teleekraani kaudu tulnud tuntus pole küünemustagi väärt, pole tema õpilane Raivo E. Tamm teletööst kunagi ära öelnud. Sest ta saab väga hästi aru, et üksnes teatrilaval mängides iga inimeseni ei jõua.
“Aga mina armastan Eesti inimesi nii palju, et tahan igaüheni jõuda,” ütles Raivo E. Tamm.
Ta pole põlanud ka sellist tööd, nagu toodete esitlemine, konfereerimine või õhtu juhtimine. Õhtujuhiks olles pabistab ta teinekord rohkemgi kui teatris esietenduse eel. Teatrilavastusega tehakse ju pikalt proove, õhtujuht peab aga, pea ees, tundmatusse sukelduma. Õhtujuhi ametis, aga ka Kaitseliidus tegutsedes puutub näitleja kokku hoopis teistsuguste inimestega kui teatris ja see on Raivo E. Tamme meelest huvitav ja rikastav kogemus.
Õpib elu tundma
“Imen, nagu käsn, endasse neid lugusid, mida teised kaitseliitlased jutustavad. Kusagil mujal ma selliseid jutte ei kuuleks,” ütles Raivo E. Tamm. “Suur teatrimees Voldemar Panso on kunagi öelnud, et näitleja peab sõitma bussi ja rongiga, käima restoranis ja õllekas ning õppima muul viisil elu tundma. Kui ma rahvale meeldin, siis järelikult on rahvas end minu tegelaskujudes ära tundnud ja enda üle naerda saanud.”
Peatselt on algamas suveteatrihooaeg. Raivo E. Tamme saab tänavu näha Rakvere teatri suvelavastuse “Viimane võllamees” peaosas. Iiri autori Martin McDonaghi tüki toob Loobu külas Loodi kuivatis välja Üllar Saaremäe. Valdi Reinase küsimusele, kuidas ta suvetüki proovid ja viisteist etendust oma niigi pingelisse ajagraafikusse ära mahutab, vastas Raivo E. Tamm:
“Andsin Üllar Saaremäele lubaduse selles tükis kaasa teha juba ülemöödunud aastal ja lubatust ei saa taganeda.”
Oskar Lutsu huumoripreemiat annab välja MTÜ Sokuturi koostööd Palamuse vallavalitsusega. Annetustest kokku pandud preemia rahaline väärtus selgub alles kätteandmisel. Vähemasti senini on preemiasumma igal aastal suurem olnud kui eelmisel. Kuuldes, et teda autasustatakse enam kui 5000 euroga, oli Raivo E. Tamm üsna jahmunud.
“Enamik auhindu, mida Eestis kultuuriinimestele välja antakse, pole rahalised,” tõdes näitleja. “On suisa vapustav, et siin suudetakse rahalist auhinda välja anda, et seda tehakse rahva toetusel ja et see traditsioon on nii kaua kestnud.”
Palamuse vallavanem Rait Persidski andis laureaadile üle traditsioonilise meene — kolmveerandit õuna kujutava taiese. Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseum lisas omalt poolt Lutsu autogrammiga kaunistatud sulepea ning Eesti Huumoriliit ajakirja Pilkaja aastatellimuse. Nagu ikka, anti välja ka tänumeene huumoripreemia väljaandmise teenekamale toetajale. Selle pälvisid tänavu Palamuse ettevõtjad Urve ja Jaak Rillo.
RIINA MÄGI
