Kes augusti viimasel reedel Kassinurme mägedesse sattus ning seal “Pealtnägija” võttegruppi toimetamas nägi, võis imestada: mis “umbsõlm” seal siis kokku on keeratud, et Mihkel Kärmas ja tema meeskond seda lahti harutama pidid tulema? Nagu selgus, võeti Kassinurmes siiski üles vaid nn katteplaan ühest ajaloolisest intriigist kõneleva saatelõigu tarvis.
“Meil on teoksil ühest eestlaste vanema Lembituga seotud ajaloolisest intriigist kõnelev saatelõik ja selle jaoks oli meil vaja Lembitu aja olustikku kujutavat katteplaani,” ütles Mihkel Kärmas.
Kui ta uurima hakkas, kuidas üldse sellist ajaloohõngulist pildirida tekitada oleks võimalik, sai ta teada, et Kassinurme mägedes saab MTÜ Teadmuskiirendi korraldusel ja OÜ Disainreaalsus kaasaaitamisel teoks ajaseiklus “Lohekihv”, mille tegevus toimub enam-vähem sobivas ajastus: Lembitu hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus, “Lohekihva” tegevusajaks on umbes 850. aasta.
“Olnuks mõttetu hakata ekstra midagi lavastama, kui siin niikuinii selline ajaseiklus aset leiab,” tõdes Mihkel Kärmas. “Ning seikluse korraldajatele omakorda meeldis võimalus oma ettevõtmist “Pealtnägija” kaudu laiemalt tutvustada.”
Lembitu ajast kõneleval pildireal peaks muidugi figureerima ka Lembitu. Seda tegelast kutsuti kehastama muusik ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Sulev Salm.
“Rollimänguga ma tegelnud pole, küll aga olen varem ansambli Oort koosseisus siin, Kassinurmes toimunud Mütofestidel musitseerimas käinud,” ütles Sulev Salm ja lisas muiates, et sobivaks Lembituks osutus ta põhiliselt tänu sellele, et tal on pikad juuksed ja habe. Kõigil teistel kandidaatidel olnud ikka kas ainult pikad juuksed või ainult habe.
Telekaamerad jäädvustasid selle, kuidas Lembitu sõjavarustuse selga pani, kuidas kaaskonnaga linnusesse saabus, kuidas vanema tarre lavatsile puhkama heitis, kuidas hommikul ärkas ja kuidas ristirüütlitega võitles. Töö käigus tekkis mõte näidata ka seda, kuidas Lembitul pea maha raiutakse: just nii kuulus vanem oma otsa olla leidnud. Loomulikult ei saanud võttegrupp Sulev Salmi elu kuidagi ohtu seada. Nii jäädvustatigi kõigepealt lähivaates ristirüütli mõõgalöök ja seejärel pea ehk tegelikult täistopitud kiivri mäenõlvalt alla veeremine. Millal lugu Lembitust eetrisse läheb, ei osanud režissöör Raivo Maripuu veel öelda.
Idee Mextonialt
Kui telemehed oma teed läksid, polnud ajaseiklus “Lohekihv” sugugi lõppenud, vaid alles algamas. Reedel kuulati veel kolme loengut ja tegutseti töötubades. Loengud käsitlesid viikingiaegseid kauplemistavasid (Ivar Leimus Eesti Ajaloomuuseumist), 9. sajandi inimese argipäeva (Andres Tvauri Tartu ülikoolist) ja interaktiivse ajaseikluse olemust (Mati Nuut OÜ-st Disainreaalsus), töötubades sai õppida vöökoti, kapuutsi, hoburaudsõle, ühetraadiketi ja viikingiaegse toidu valmistamist ning tantsu- ja laulumänge, taimemaagiat ja viikingiaegset võitlust. Tegutses ka interaktiivse ajaseikluse õpituba. Laupäeval läks aga lahti ajaseiklus ise. See viis osalejad viikingiaega, mil mööda Idateed liikusid lõunasse Põhjalast pärit nahad, raud ja orjad ning lõunast põhja hõbevalge, mis talletunud aaretena meie mullapõues.
Ajaseikluse näol polnud tegemist avaliku üritusega. Sinna olid oodatud eelnevalt registreerunud inimesed. Tegemist polnud ka tavalise rollimänguga, milliseid Kassinurme mägedes küll ja küll korraldatud. Ja sageli just Mati Nuudi eestvedamisel.
“Rollimängudega me enam ei tegele,” sõnas Nuut. “Nüüd on meil koostöös rahvusvahelise disainerite seltskonnaga plaanis hakata korraldama interaktiivseid ajaseiklusi.”
Juunis sai nimelt Eestis teoks EV100 kingituste sarja kuuluv festival Mextonia, mille käigus Eesti, Mehhiko ja mitme teise riigi grafitikunstnikud kaunistasid suure hulga Tallinna hoonete seinu maalingutega, mis kujutavad eesti põliskultuuri võtmeikoone. Festivali viimasel päeval viidi kunstnikud Varbola linnusesse, kus nende jaoks elustati viikingiaeg. Varbola ajaseiklus kukkus Nuudi sõnul välja üle ootuste äge ja see lükkas mõtted edasise koostöö suunas liikuma. Pole võimatu, et tuleval aastal saab analoogne ajaseiklus teoks Mehhikos.
Mati Nuudi sõnul on ajaseiklusest võimalik kujundada atraktiivne kultuuritoode.
“Kui traditsioonilisel teatrietendusel või kontserdil esitavad näitlejad või muusikud selgeks õpitud teksti või muusikapalu ning publik lihtsalt vaatab ja kuulab, siis ajaseikluse puhul on igaüks kaaslooja. Ta saab alguses teada seikluse alusloo ja oma rolli selles, aga edasine sõltub juba temast endast: sellest, millised lahendused ta ootamatult tekkinud olukordadele leiab,” sõnas Mati Nuut.
Mitu väljundit
Ajaseiklusel toimub tema sõnul kiire info vastuvõtt, analüüsimine ja vastavalt sellele tegutsemine. See annab osalejale korraliku adrenaliini- ja endorfiinilaksu.
“Ajaseikluse käigus rakendub võrgustiktegevus: inimene õpib teisi kuulama ja oma seisukohti revideerima. Ainus tee, kuidas tsivilisatsioon saab säilida, ongi ühisloomisvõime mitmekordne kasv, sest maakera ressursid vähenevad pidevalt,” kinnitas Mati Nuut.
Tema sõnul on ajaseiklusel väljund mitte ainult kultuuri-, vaid ka haridusmaastikule: kui seikluse aluseks olev lugu on koostatud teadlaste uurimuste põhjal, omandavad osalejad ka ajalooteadmised. Et ajaseiklusele Eestis uksed lahti läheksid, tuleb aga kusagil kaugemal, näiteks Mehhikos ära käia.
“Eestis ollakse konservatiivsetes mõttemallides kinni, nii et parem on, kui end algul kuskil mujal tõestad,” ütles Mati Nuut.
Kassinurmes käiski tema sõnu osalt Mehhiko seikluse ettevalmistamine, ehkki praegu pole veel täpselt teada, milline lugu seal kõige paremini võiks toimida. “Lohekihva” ajal üles võetud pildimaterjal aitab aga tutvustada Mati Nuudi teist ideed, milleks on Eesti vanemat ajalugu käsitleva mitmekümnejaolise filmisarja loomine. Selle visandiga oli saanud tutvuda ka Mihkel Kärmas.
“Osade n-ö telglood on tõeliselt ägedad,” tunnistas “Pealtnägija” saatejuht Kassinurme mägedes viibides, aga lisas samas, et Nuudi idee teokstegemiseks oleks vaja umbes sellises mahus eelarvet, nagu Discovery ja National Geographicu suurejoonelistel sarjadel. Sellise raha kokkusaamine on ebareaalne, aga kui teha asi n-ö “poolpehmelt” ära teha, on see hea idee lörtsimine.
Mati Nuut pidas ajaloosarja siiski teostatavaks mõtteks.
“Möödunud sajandi üheksakümnendatel tehti Eestis paljud asjad n-ö võrgustiku- ja õhinapõhiselt ära,” meenutas Nuut veerand sajandi taguseid aegu ja avaldas lootust, et tolle aja vaimust õnnestub üht-teist taastada.
RIINA MÄGI
