Põltsamaa lossi hävimisest möödub tänavu 70 aastat
“Torn oli nagu õliga üle valatud,” meenutas vabadusvõitleja Hillar Kinguste pilti, mis avanes hetk pärast seda, kui Saksa suurtükk oli tabanud Põltsamaa lossi tornis paiknenud venelaste tulesuunajat. “Kõik plahvatas põlema. Tuli lõõmas lossis ja kirikus.”
1941. aasta 14. juuli oli alates Põhjasõjast mustemaid päevi Põltsamaa lossi ajaloos. Lühikese ajaga hävis unikaalsemaid ja täiuslikumaid rokokoo-ajastu mälestusmärke Eestis – kuulus Põltsamaa marmorsaal.
18. sajandi teisel poolel lossi omaniku Woldemar Johann von Lauw poolt rajatud saal lummas külastajaid veel Teise maailmasõja eelõhtulgi. “On tunne, nagu oleksime astunud laululindude tuppa,” kirjeldas kohalik seltsielu eestvedaja Karl Vervolt oma muljeid 1935. aastal ilmunud Põltsamaa teemalises vihikukeses. “Tuhanded pisivormid, väikemuljed hävitavad täielikult ehitise seisva põhiilme. Stiliseeritud viinamarjakobarad, hõljuvad vanikud on asetatud kergelt, ilma toeta laele, nagu polekski neil raskust.
Kujutage veel enesele siia saalidesse ka mööblit, mis siit 1920. aasta paiku Tartu viidi. Laudade ja toolide nurgad on pandud kaarduma, painduvad jalad ei toetu mitte otse põrandale, vaid puudutavad seda ainult keksleval sammul.
Täienduseks peame veel neisse ruumidesse mõtlema ülespuhvitud, kuid alt õõnsais krinoliinides tippsammul mööda põrandaparketti edasilibisevaid puuderdatud õuedaame, kelle pead katsid lugematuis lokkides sillerdavad parukad. Neisse ruumidesse võisid sobida kõige paremini ainult koketeerivate daamide naeruheli ja ajajärgu lemmikpilli flöödi tuhandeis pöördeis üles-alla libisevad hääled.”
Alustati remondiga
1932. aasta sügisel laskis Põltsamaa linnavalitsus katta lossi torni plekk-katusega, ehitas raudvõre ümber ääre ja ehitas uued trepid katusele pääsemiseks. Mõned aastad hiljem remonditi suurimat vaatamisväärsust – marmorsaali. Kunstiväärtuslikud lae- ning seinakaunistused puhastati tolmust ja aegade kõntsast, lagi värviti uuesti ning segaste aegade keerises seintelt laiali kantud suured seinapeeglid asendati uutega.
Põltsamaa loss oli üheaegselt nii aristokraatliku elu sümbol kui militaarobjekt. Ilmselt pole Põhja-Liivimaa ajaloos möödunud ühtegi sõda, kus lossi müürid poleks pakkunud varju siin pesitsevatele vägedele. Needsamad müürid ja torn olid ka lossi õnnetuseks, iga rünnakväelane unistas nende maatasa tegemisest.
Esimeses maailmasõjas pääses loss õnneks suuremate vigastusteta. Sõja alul oli strateegilistel kaalutlustel lammutatud küll torni puitosa, kus kunagi oli asunud kunagise lossi omaniku krahv Aleksei Bobrinski observatoorium, kuid loss tervikuna jäi sõjast puutumata. Vabadussõja ajal kannatas tulekahjus paar tuba.
“Sõjaväed on siin mõndagi rikkunud,” kirjutas Lustivere vallast pärit kirjandusteadlane Gustav Saar ajakirjas “Odamees” (1925). “Lossi suur raamatu- ja pildikogu, mis sõjavägede ja omaniku voliniku poolt asjatundmatult laialipillatud, on sisaldanud suurel arvul pornograafilist ja elumõnususi jaatavat kirjandust ja pilte. Lossi arhiiv aga on müüdud kauplustele pakkimispaberiks.”
Enne Eesti okupeerimist 1940. aastal oli lossi tube kasutatud koosoleku- ja seltsiruumidena ning muuseumina. Siin toimusid kohaliku töölisteatri etendused ja näidati filme. Kinoseansid kogusid aastas kuni kümme tuhat külastust. Loss oli suurimaid piirkonna vaatamisväärsusi, mida näiteks 1934. aastal külastas umbes 3000 turisti. Täiskasvanule maksis lossi pääse 10, õpilasele 5 senti.
Kättemaks kolme soomuki eest
Põltsamaa nuhtluseks oli, et linn jäi Teises maailmasõjas kahel korral jalgu vaenutsevatele pooltele. Neist laastavaim oli 1944. aasta sügis, mil Saksa vägede taandumisel ja Nõukogude vägede pealetungil hävis suurem osa linnast.
Loss ja kirik olid selleks ajaks olnud varemeis juba kolm aastat. Need jäid sõjamasinaile ette juba 1941. aasta juulis, kui Saksamaa ähvardas välkrünnakutega vallutada poole Venemaast.
Ühes teiste metsavendadega kohalikke kommuniste kimbutanud Hillar Kinguste redutas neil päevil Kolga-Jaani rabas ning jälgis sealt arenguid rindel. Kommunistide hävituspataljonid olid veel Viljandis. Samal ajal andis raadio edasi teateid sakslaste kiirest pealetungist.
“Ühel hetkel näeme, et kollakasrohelised masinad tulevad vooris, masin-masinas kinni. Need olid Viljandist põgenevad venelased,” meenutas Kinguste ühes oma hilisemas usutluses Eesti Raadiole. “Kolonn läks ära ja saabus vaikus. Siis nägime tulemas sinakasroheliste masinate kolonni. Need olid sakslased. Linnas olid veel kommunistid. Osa mehi, mina nende hulgas, läksime sakslaste poole üle. Sakslased peatusid Võisiku mõisas, õu oli masinaid täis.”
Keskpäeva paiku suundusid kolm soomukit Põltsamaale luurele. Jõudnud linna lähedale põllule, avasid venelased nende pihta tule ja lasid kõik kolm masinat põlema. Kaotust jälginud Saksa ohvitser nägi pikksilmaga lossi torni rõdul vene tulesuunajat ja andis suurtükiväelastele käsu hävitada see. Lisaks tornile võttis tuli ka samas paiknenud kiriku.
On mõneti huvitav, et hilisem Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme pidas 1938. aastal Tallinna Toomkirikus ordineerimisjutluse teemal “Ehitagem usuhoonet!”. Nüüd tuli tal oma sõnu tegudega kinnitada. Põltsamaa kiriku taastamine kujunes Kuurme elutööks – vahetult pärast sõda alustatud tööd lõppesid alles 1969. aastal, mil oma kohale paigutati barokne kiriku tornikiiver.
Lossi konvendihoone ja torn seisavad aga jätkuvalt varemeis ja meenutavad seda õudust, mida Saksa suurtükid 70 aastat tagasi külvasid.
i
RAIVO SUNI
