Politseinikud seiklesid kilvaretkel

Ülemöödunud neljapäeval võis Jõgeva linnas ja alevikus rühmiti liikumas näha inimesi, kes, nina paberis ja silmad telefonis, ringi ekslesid. Tegu oli politseitöötajatega, kes osalesid Lõuna prefektuuri kilvaretkel, mis sel aastal toimus juba viiendat korda.


Võistlusel osales 16 nelja-viieliikmelist võistkonda ning retke käigus tuli neil leida vastavalt värsivormis koostatud legendidele üles Jõgeva linna ja aleviku olulisemad punktid või objektid. Et lugeja saaks ka oma nutikust ja Jõgeva tundmist testida, olgu siinkohal ära toodud üks legendinäide.

“Neid Jõgeval alles on kaks,/ ära valides mööda pane./ Üks punane, teine on valge,/ meie mängus on heledam parem.
Aastast ’84 seisab ta jõude,/ inimkonnale kasutult./ Aga räämas ihu ja musta pesu/ puhtaks teind on tohutult.”

Taiplik lugeja sai kindlasti aru, et legendis on juttu Jõgeva kahest veetornist ning et kilvaretkel osalejatel tuli suunduda Turu tänava äärse valgest silikaatkivist torni juurde.
Igas kontrollpunktis tuli retkelistel vastata mõnele Jõgevaga seotud küsimusele. Vastuste leidmisel olid enamasti abiks moodsad nutitelefonid, ent oli ka hetki, mil hädast sai välja aidata ainult põliste jõgevalaste tarkus. Nii küsisidki politseiametnikud nõu näiteks aiamaal kevadtöid tegevate daamide või päikeselist pärastlõunat nautivate prouade käest.

Infojahil astuti sisse ka Betti Alveri muuseumi. Selle juhataja oli üpris jahmunud, kui tal tuli vastata üha uute ja uute külastajate konkreetses toonis esitatud küsimusele, mis ametit pidas Betti Alveri isa. Alles samal päeval muuseumis aset leidnud näituse avamisel sai ta abilinnapealt Raivo Meituselt teada, mis laadi sündmus linnas teoks saanud oli.

Nelja tunniga

Retke pikkus oleks ametlikult pidanud olema umbes 12 kilomeetrit, ent paraku tuli enamikul võistkondadel ette väikseid möödapanekuid, mis venitasid marsruudi paar-kolm kilomeetrit pikemaks. Kiiremad jõudsid finišisse pisut enam kui nelja tunniga. Lisaks mõnusale füüsilisele koormusele said nad selle aja jooksul näiteks teada, mis sidus Alo Mattiisenit ja Jüri Leesmenti peale muusika, mis asus varem praeguse linnastaadioni kohal, millise luuletuse kirjutas Juhan Liiv Laiusel, mis aastast on toodetud Põltsamaa kuulsat sinepit, kuidas nimetatakse rahvasuus Jõgeva kõrgeimat punkti ja kes oli Julk-Jüri prototüüp. Tärkav rohelus ja linnulaul olid aga justkui eripreemiaks.

Kilvaretke võitjaks kuulutati võistkond Die Lustige Gesellen koosseisus Ottomar Virk, Taivo Rosi, Alar Sadam, Kerly Peitel ja Maria Gonjak. Meeskonna kapten Ottomar Virk märkis, et Kilvaretkest on kujunenud oodatud sündmus.

“Ma ei ole ühelgi aastal läinud rajale kinnisideega retk võita, hoopis olulisem on sündmust nautida. Mõnus meeskond, huvitavad ülesanded, kohalikelt info kogumine, lõbusalt veedetud aeg — need teevadki Kilvaretkest ürituse, millelt mingil juhul puududa ei taha. Jõgevast tean ka nüüd oluliselt rohkem kui enne kilvaretke,” rääkis Ottomar Virk.

Kolmandaks tulnud võistkonna Paberihundid liige Maarja Punak ütles, et nemad leppisid juba alguses kokku, et ühtegi jooksusammu ei tehta, vaid nauditakse mõnusat ilma ja jalutuskäiku. Eeltöö oli võistkonnal tehtud korralikult: infolehed Jõgeva kohta välja prinditud ning nutitelefonid laetud. Ent retke ajal selgus, et kontrollpunktide leidmisel oli abi ka konkurentidest.

“Pidevalt oli näha ees ja taga olevaid võistkondi, seega punktide otsimiseks rajal eriti aega ei kulunud. Tänu kohaliku võistkonnakaaslase Katre abil saime mõned konkurendid veetorni poole liikudes ka kannult maha raputada, sest valisime majadevahelise otsetee,” sõnas Maarja Punak.

Kiirus pole tähtsaim

Tänavuse kilvaretke raja koostas lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo juht Indrek Koemets. Tema sõnul pole kiirus raja läbimisel kõige tähtsam, ehkki kiireim võistkond võib saada preemiaks kümme punkti.

“Punktisüsteem on meil aastatega timmitud selliseks, et parima tulemuse annab leidlikkus ja rõõmsameelne taidlemine —  retkel tuleb täita ka loomingulisi ülesandeid! — koos pisukese õnnega,” ütles Indrek Koemets. “Ette on ka teada, et meened saavad kõik ja võitjad saavad lihtsalt suure au ja eriti kõva aplausi veel juurde. Seega on sõna “võistlus” antud juhul pigem huumoriga võetav ja võidavad kõik osalejad. Kuna tegu on piirkonna tutvustamise ja omapära populariseerimisega, siis on linnavalitsused ja ettevõtted asja väärtusele hästi pihta saanud ning pannud välja toredaid auhindu. Ka osalustasu tuleb kõigil võistlejatel maksta.
Esimene politseinike kilvaretk toimus Indrek Koemetsa sõnul 2011. aastal Tartus. Järgmistel aastatel korraldati retk Viljandis, Võrus ja Valgas ning tänavu jõuti siis Jõgevale. Osalejaid on retkel olnud kõikidest prefektuuridest.

Kilvaretke idee autoriks oli Tartus töötav staažikas kriminaalpolitseinik Riho Tamm ja tema koostas ka esimese raja. Kolmel järgmisel aastal oli rajameistriks Tartu politseijaoskonna juht Veiko Järva. Indrek Koemetsale oli Jõgeva raja legendi kokkukirjutamine esimeseks katsetuseks sel alal.

“Varem olen nautinud retkel osalemist ja tunnistan, et sellest mõnust oli pisut kahju ilma jääda. Aga nüüd on Jõgeva mulle tänu raja ettevalmistamisele üsna kodune koht,” tõdes ta.
Kilvaretk on politseiorganisatsioonis nii populaarseks muutunud, et kõik soovijad rajale ei mahugi. Sestap tuleb neil, kes asjast kindla peale osa saada tahavad, end kiiresti registreerida.

“Kuusteist võistkonda on piir, millest suuremaks me osalejate seltskonda paisutada ei saa, sest vastasel korral ei saaks me enam osalejatele soovitud kvaliteeti pakkuda,” sõnas Indrek Koemets.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus