Pidu, mis puudutas hingekeeli

DSC_0494

Palamuse rahvamajas pidasid möödunud laupäeval ühist pärimuspidu eestlased, venelased, ersad, marid, udmurdid ja baškiirid. Tõsi, kõigi nende ühiseks koduks on Eesti, seega räägiti jutud ära enamasti eesti keeles. Aga lauludes kõlasid ka teised keeled.


Kui Palamuse poole sõitsin, oli mul hinges väike hirm, et äkki ootab mind seal ees selline nõuka-aja stiilis kohustuslik rahvaste sõpruse pidu. Aga see osutus peoks, mis puudutas hingekeeli. Eesti vähemusrahvusi esindasid sellel kaunid, väärikad ja missioonitundlikud noored inimesed, kes täidavad suurepäraselt oma rahvuse kultuurisaadiku rolli.

Doktorikraadiga ersalanna Natalia Ermakov tegeleb näiteks folklooriuuringutega ja juhib Eesti Folkloorinõukogu vähemusrahvuste töörühma, udmurdi rahvusest Maria Korebanova õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tema rahvuskaaslane Nikolai Anissimov on Tartu ülikooli tudeng, marilanna Žanna Toht elab Jõgeval ja tegeleb kunstiga ning baškiiri noormees Ilnur Hairullin on Tallinna ülikooli filoloogiatudeng ja tegutseb Tallinna baškiiride kultuuriühenduses.

Lauldes, tantsides ja pilli mängides, aga ka kauneid rahvarõivaid kandes tõid nad publikuni ehedaid folkloorikilde. Neile võis lisa otsida rahvamaja saali ühte serva sätitud pikalt laualt: seal olid vähemusrahvuste käsitöö ja toitude näidised.

Aga ega siis meie oma pärimuskultuurist peol mööda mindud. Seda pakuti nii Jõgevamaa kui ka mujalt Eestist kohale sõitnud inimeste esituses. Jõgevamaalastest pakkusid päris suure üllatuse lõõtspillinaised Urve Tammemägi, Külli Valk ja Marje Mäekalle. Esimene neist elab Jõgeval, teised Põltsamaal. Kolm lõõtsamängijat teadsid üksteist varemgi, ent koos nad varem mänginud polnud. Kui nad esimese ühisloo üles võtsid, läkski hakatus natuke metsa, aga teisel katsel saadi lugu käima ja edasi nägi asi välja nii, nagu oleks tegemist püsivalt tegutseva ansambliga.

Algul vesi silmas

Külli, Marje ja Urve alustasid kõik lõõtspillimängu õppimist kolm-neli aastat tagasi. Palju on neil abi olnud Lembit Paali poolt Pajusis ja Heino Tartese poolt Lõuna-Eestis korraldatud lõõtspillikoolitustest.

“Algul oli vesi silmas, sest asi edenes üle kivide ja kändude, aga nüüd on pillimäng suisa haiguseks kujunenud: ei sellest enam lahti saa,” ütles Külli Valk ja kinnitas, et pillimängu õppimist ei ole kunagi hilja alustada. Tema oli näiteks 59, kui lõõtsale “südame kaotas”.

Kui Külli ja Marje mängivad põlvamaalasest meistri Heino Tartese valmistatud pillil, siis Urve võib uhkusega öelda, et on oma lõõtspilli sama meistri käe all ise valmistanud: ta lõpetas edukalt Viljandi kutseõppekeskuse juures korraldatud lõõtspillivalmistajate kursused. Leppisime Urvega kokku, et sellest, kuidas ta oma pilli ehitas, tuleb eraldi lehelugu. Aga näis, et kõigi kolme naise ellu oli lõõtspill toonud justkui uue hingamise.

Saare vallas tegutseva Kalevipoja Koja huvi- ja projektijuht Egle Plato pakkus huvitava vahepala sellega, et laskis kompimise ja nuusutamise teel ära arvata, mis taimed on peidetud tema poolt kaasa võetud riidest kotikestesse. Kui taimed ära arvatud, sai publik teada, mis seos on neil meie rahvuseeposega.

Jõgevamaalt astusid üles veel Raja naisansambel Rainka ja Jõgeva naisansambel Nostalgia. Mõlemad viljelevad vene rahvalaulu ja mõlemat juhendab Valentina Rohioja.

Toimib kahes suunas

Eesti folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan ütles pärimuspeol, et vähemasti korra aastas võiks mõnel Palamuse kultuurisündmusel kõlada ka selle kandi ehe rahvalaul. Folkloorinõukogu hea koostööpartner, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Helen Kõmmus oli spetsiaalselt laupäevase peo jaoks muuseumi kogudest välja otsinud paar Palamuselt üles kirjutatud laulu, mille esitasid Sandra Suurkask, Ene Lukka-Jegikjan ja Birgitta Tints.

“Need on regilaulupõhised lood küll, aga natuke moodsama viisiga. Nii et Palamuse kandis elas moodne rahvas,” ütles Ene Lukka-Jegikjan naljatamisi.

Pärimuspidusid peetakse Eesti folkloorinõukogu algatusel 2008. aastast alates. Algul toimusid need Tallinnas, nüüd rändab ettevõtmine mööda maakondi. Ene Lukka-Jegikjani sõnul toimib pärimuspidu kahes suunas: Eesti vähemusrahvused (aga neid on siin 190 ringis) saavad neil tutvustada eestlastele oma kultuuri ja samas saavad nad ise tuttavamaks eesti kultuuriga. Peopäeval tullakse juba varem kohale ning kohtutakse ka kohaliku kogukonna esindajatega. Möödunud laupäeval külastasid pärimuspeole saabunud näiteks kaht Palamuse valla talu: Tarto ja Pikamäe talu.

“Oli tore ja tõeliselt ehe pidu,” ütles pärimuspeo lõppedes folkloorinõukogu juhatuse esimees Kati Taal. “See oli näide sellest, kuidas teha asju ilma “üle muretsemata”, aga ikka hästi. Rahvas tuli ühislaulude ja laulumängudega hästi kaasa. Ja pillimängijaid, kellest paljud olid Eesti eri maakondade ühiskondlikel alustel tegutsevad folkloorikuraatorid, oli nii palju, et ma enda kaasa võetud kannelt välja võtma ei hakanudki.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus