Võtikvere küla Torma vallas on üsna väike küla. Kord aastas saab aga nähtavaks selle tegelik suurus: siis, kui Võtikveres raamatuküla pidu peetakse ning kirjanikud, kirjastajad ja kirjandushuvilised kogu Eestist ja kaugemaltki sinna kokku sõidavad.
Tänavune raamatuküla pidu – seda peeti möödunud laupäeval – oli järjekorras juba seitsmeteistkümnes. Ilm kirjandushuvilisi ei hellitanud: oli vihmane ja jahe. Ent kirjandusliku vabaõhusalongi sisukatele aruteludele jätkus sellele vaatamata kuulajaid. Kirjastuste raamatuletid olid aga ettenägelikult suurde telki paigutatud.
Peo alguses tutvustas raamatuküla asutaja ja kirjandusliku vabaõhusalongi perenaine Imbi Paju tänavust raamatuküla patrooni, luuletajat Veronika Kivisillat. Tallinna ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Kivisilla on avaldanud mõned luulekogud, ent ta on koostanud ka õpikuid, laulikuid ja sõnaraamatuid. Mõte just Kivisilla raamatuküla patrooniks kutsuda tekkis Imbi Pajul siis, kui ta luges kultuurilehest Sirp tema arvamusavaldust ühe Hollandi kunstniku kunstiaktsiooni kohta Tallinna linnaruumis.
“See tekst oli väga mõjuv ning andis tunnistust sellest, et Veronika on tundliku ühiskondliku närviga ning soe ja hooliv inimene. Ning seepärast ma tahtsingi, et temast saaks tänavune raamatuküla patroon,” ütles kirjanik ja filmilooja Imbi Paju.
Vastne patroon tunnistas, et on Võtikvere raamatukülas esimest korda.
“Eestis on palju korduvaid kohanimesid, aga Võtikvere on küll vist üks ja ainus,” ütles Veronika Kivisilla. “Mind lummab siinne atmosfäär. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingisse müstilisse ja ebareaalsesse paika, kus, nagu rahvalaulusalmis, penid pilli puhuvad ja kassid kannelt mängivad.”
Kirjanduslikku vabaõhusalongi avades ütles Imbi Paju, et arutluse all on raamatud, mis kõnetavad Eestit ja eestlasi, annavad hingepidet ning aitavad meil näidata tundeid, hoolivust ja armastust.
“Ent neis raamatuis on juttu ka valusaist asjadest. Usun, et kui me koorma oma hingelt siia jätame, on meil kõigil vähemasti mõnda aega parem elada,” ütles Imbi Paju.
Tublid eurooplased
Vabaõhusalongis käis arutlus mitme raamatu ja mitme teema ümber. Tõsisema vaatluse all olid Ilmar Taska romaan “Pobeda 1946” ja Kai Aareleidi “Linnade põletamine”. Lisaks autoritele tulid romaanide lahkamisele appi psühhoanalüütikud Ants Parktal ja Meelis Sütt.
Ilmar Taska romaanis meelitab uhke sõiduautoga Pobeda ringi sõitev julgeolekutöötaja väikeselt poisilt välja tema perekonna hästi hoitud saladused. Nii saab lapsest vastu enda tahtmist perekonna hävitaja: end tagatoas varjanud isa arreteeritakse, ema aga põgeneb ja muutub tagaotsitavaks.
“Me oleme kogu aeg olnud nagu ajaloo katselaval ning saanud juba DNAga kaasa teadmise, et kodus kehtib meil üks ning tänaval ja koolis teine reaalsus. Aga laps tahaks elada toredat elu, kuuluda kellegi hulka, minna kaasa ilusate lootustega. Nii ongi ta julgeolekumehele kerge saak,” kõneles Ilmar Taska.
Tema sõnul on armeenlased ja juudid oma valudest väga palju maailmale rääkinud. Meie oleme aga pigem vaikinud: algul sellepärast, et ei tohtinud rääkida, nüüd aga sellepärast, et tahame olla tublid eurooplased ega soovi end haiget saanutena näidata.
Psühhoanalüütik Ants Parktal tõdes, et traumadest ülesaamiseks on vaja neist rääkida. Trauma tekitatud šokk on aga tihti inimestelt võtnud sõnad, mille abil oma valu väljendada. Kirjandus ja teised kunstiliigid annavad inimestele need sõnad tagasi, tekitavad seosed nähtuste vahele. Nii saame me hakata rääkima ja ajapikku terveneda.
Ilmar Taska sõnul ilmub “Pobeda 1946” lähitulevikus üsna mitmes võõrkeeles: näiteks soome, inglise, läti, leedu ja hispaania keeles. Consuelo Rubio, kes romaani hispaania keelde tõlgib, oli ka Võtikveres kohal ja tundis end seal jahedale ilmale vaatamata ülihästi.
“Hispaanias ongi suvel minu meelest liiga palav,” ütles Consuelo. Võtikverre saabus ta Käsmust, kus toimus seminar eesti kirjanduse teistesse keeltesse tõlkijatele.
Kui Consuelo Rubio oli Võtikveres esimest korda, siis Ilmar Taskale oli see koht juba ühest varasemast käigust tuttav.
“Tänu Imbi Paju käivitatud raamatukülale on Võtikvere ja kogu Jõgevamaa juurde saanud ühe olulise mõõtme,” ütles Ilmar Taska. “On suurepärane, et raamatutest ja kirjandusest räägitakse ka väikestes kaunites maakohtades, mitte ainult Tallinnas ja Tartus.”
Kaks korda suuremaks
Võtikvere raamatukülas on ikka tähtsal kohal olnud lapsed ja n-ö lastekultuur. Seekord said lapsed nende jaoks püstitatud telgis laste lugemisnõustaja Maili Liinevi juhtimisel tuttavaks lugemisjoogaga. Vabaõhusalongis arutleti aga selle ümber, kuidas lastele räägitavad lood n-ö loovad nende maailma. Tiia Kõnnussaar, kes hiljuti üllitas Tiia Navi nime all lasteraamatu “Seitse väikest elevanti”, meenutas, et tema jaoks oli see, kui ta lugema õppis, lapsepõlve üks eredamaid hetki.
“Olin viieaastane, kõhutasin põrandal ja uurisin August Kitzbergi raamatut “Piibelehe-neitsi”, milles olid Ivi Sampu-Raudsepa illustratsioonid. Uurisin neid, aga ka väikesi musti märke, millega leheküljed täidetud olid. Ning äkki taipasin, et neist märkidest tulevad kokku sõnad ja sõnadest laused. Mu maailm muutus sel hetkel kaks korda suuremaks.”
Voorelt pärit Kätlin Kaldmaalt ilmus hiljuti raamat “Halb tüdruk on jumala hea olla”, millesse ta on kirja pannud oma lapsepõlvelood.
“Lood pole üks-ühele elust maha kirjutatud, ent kõik raamatus kirjeldatud paigad on Voore kandis päriselt olemas,” ütles Kätlin Kaldmaa ja lisas, et see raamat sündis tänu tema tütrele Hanneleelele, kes juba nelja-viieaastaselt emale peale käima hakkas, et too oma lapsepõlvejutud kirja paneks. Hanneleele on kasvanud kirjanduse, raamatute ja lugude keskel. Ning ehkki ema on püüdnud tema kirjanikuks saamist teatud määral isegi vältida, on see ikkagi juhtumas või juba juhtunudki.
Juba teist aastat anti raamatuküla peol välja mõnda aega Võtikveres elanud ja tegutsenud luuletaja (1863-1932) Elise Rosalie Auna nime kandev Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia. Selle tänavune laureaat, kirjanik ja tõlkija Ly Seppel-Ehin ei saanud perekondlikel põhjustel küll Võtikverre tulla, ent tema panust eesti kultuuri tutvustas sama preemia mullune laureaat, kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar. Türgim aserbaidžaani, usbeki, kasahhi, turkmeeni, tatari, soome ja vene keelest tõlkimise ning luule ja lasteproosa loomise kõrvalt on ta koos nüüdseks meie hulgast lahkunud abikaasa Andres Ehiniga üles kasvatanud kolm tütart. Üks neist, Kristiina Ehin, on kirjaniku ja luuletajana vist juba niisama tuntud kui tema vanemad.
Lõpetuseks võib öelda, et Võtikvere küla rahvas sai raamatuküla peo korraldamisega taas suurepäraselt hakkama. Eelkõige muusikuna tuntud Jaak Johanson lindistas aga kirjanduslikus vabaõhusalongis toimunud vestlused Vikerraadio “Ööülikooli” saate tarvis, nii et neid saab peagi kuulata kõik kirjandushuvilised.
RIINA MÄGI
