„Nii huvitav kui see ka ei ole, on jõulude aegne ja ülestõusmispühade aegne sõnum natuke sarnased,” tõdeb EELK peapiiskop Urmas Viilma ajalehele Vooremaa. „Mõlemad sisaldavad rahustavat, rahule kutsuvat sõnumit. Sest kiire ühiskond sunnib meid sageli tegema otsuseid veel enne, kui me selleks tegelikult valmis oleme. Kiriku sõnum on siinkohal aga risti vastupidine.”
Viilma meenutab siinkohal vanasõna „Kes kannatab, see kaua elab“. Tema sõnul ei tähenda see, et inimene, kes kannatab puuduses, vaesuses ja hädade käes, elab kaua, vaid et kannatlik inimene elab kaua. Selle mõtte tegelik tähendus kehtib peapiiskopi hinnangul ka kogu eesti rahvale.
„Arvan, et me peame vahel mõtlema samamoodi, nagu autoroolis istujale soovitatakse: ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel jõuab lennata. Meie igapäevase eluga on ju sama lugu. Peame andma ruumi ja aega ka jumalale tegutseda meie elus. Me ei pea alati kohe teadma õigeid vastuseid. Võtame vahel aja maha, leiame rahuliku hetke. Nagu ristiinimene paneb käed kokku ja jätab asjad jumala hoolde. Ja siin aitab teinegi vanasõna, mis ütleb, et hommik on õhtust targem.
Ka minu isiklik kogemus on seda kinnitanud. Väga mitmed asjad, millega ma ei oska ise edasi minna, olen jätnud korraks sinnapaika ja seejärel üsna pea leidnud küsimustele väga soodsa ja positiivse lahenduse.”
Eesti on maailmas rariteetriik
Peapiiskop Viilma ütleb, et Jeesuse surnuist üles tõusmine oli üks suur ehmatus kõigile. Ka Jeesuse enda jüngritele. Aga ometi on sellest ehmatusest tänaseks saanud 2000 aasta pikkune kiriku ajalugu ja kirik on tänagi olemas.
„Kooli ajalooprogrammis näeme sageli, et kirikust räägitakse ainult ajaloo võtmes. Väga vähe räägitakse koolis sellest, et kirik tegutseb ka täna ja tegelikult on tänasel kirikul lisaks minevikule olevik ja kirikul on ka tulevik. Nagu ka inimestel.”
Esinedes Eesti riigi 100. sünnipäeval Paide Püha Risti kirikus, toonitas peapiiskop, et Eesti on maailmas rariteetriik ja eestlased on rariteetrahvas.
„Kui vaadata meie ümber siinsamas ringis, mis toimub Lätis, Venemaal, mis toimub Skandinaavias, siis meil ole vaja püüda olla uus Põhjamaa. Meil ei ole üldse vaja olla uus kellegi teise järgi. Minu arvates paigutub Eesti ka geopoliitiliselt täiesti oma nišši. Meil on vaja olla ise ja minna oma teed,” ütleb Viilma.
Kirikujuhi sõnul tuleb meil valida oma tee ja selle juures vältida teiste vigu. „Olla neist arukam ja targem, sest meid on nii vähe. Seepärast peame põhjalikult kaaluma oma järgmisi samme. Me ei pea minema kaasa ühelt või teiselt poolt puhuvate tuultega, tuues põhjenduseks, et teised on niimoodi teinud.
Kirikus oleme harjunud, et aeg tiksub natuke teise rütmiga. Sest nagu öeldakse, jumalal on aega rohkem. Meil ei ole veel ka kogemusi uuendustega kaasa jooksmisega Euroopas või Euroopa Liidus. Peaksime rohkem mõtlema, mida need sammud tegelikult tähendavad järgmisele või ülejärgmisele põlvkonnale. Miks me peame teistega koos seda võidujooksu kaasa tegema. Ei pea.”
Viilma ütleb, et tema arvates see ongi meie kui rariteetriigi mõte. „Meid on niivõrd vähe, me oleme nii väike rahvagrupp, mis eeldab meilt väga arukaid otsuseid. Arvan, et tegelikult oleme neid otsuseid teinud ka, aga kui lähenevate valimiste eel hakatakse taas rääkima meie kohast mingites edetabelites, kus võrdleme ennast naabritega, siis mul on tunne, et peaksime rohkem hoidma oma nägu. See on meil ju olemas. Samas ei tähenda see seda, et peaksime ülejäänud Euroopa eest ennast sulgema, ennast konserveerima, getostuma. Panema väikese Eesti justkui katseklaasi.
Ei, vastupidi. Me peame olema arukalt avatud.”
Kirik sai hilja rahva omaks
Väga sageli räägitakse Viilma arvates sellest, et eestlane on kiriku- ja usukauge rahvas. Sellepärast, et meie statistika kinnitavat seda. „Kuid häda on selles, et need statistikamudelid on samasugused nagu ülejäänud Euroopas. Aga meil need mudelid ei tööta. See statistiline näitaja, et Eestis on nii vähe kiriku liikmeid, ei tähenda veel seda, et kirikus käib vähem rahvast kui Skandinaavias. Tegelikult ju ei käi.”
See, et inimene ei ole oma aastast liikmeannetust õigeaegselt tasunud või ei ole oma liikmelisust püsivana hoidnud, ei tähenda Viilma sõnul veel seda, et tema suhtumine kirikusse oleks leigem.
„Siin on põhjuseks juba eestlaste juured, sest meie jaoks sai kirik väga hilja omaks. Tegelikult ei ole ta võib-olla veel saanudki päris omaks, sest veel vabariigi algaastail oli kirik meist paljude jaoks sakslaste kirik. Ja kui vaadata tagasi ajalukku, siis üks esimesi otsuseid, mida vabariigi valitsus ja asutav kogu tegid, oli usuõpetuse koolist välja viimine. See otsus oli toonases Euroopas täiesti erandlik ja sealt algas see tänane teekond.
Ja kui siis 1923. aastal hääletas rahvas usuõpetuse kooliprogrammi tagasi (koolidele kohustuslik ja õpilastele vabatahtlik), viis see ka valitsuse väljavahetamiseni. See on ainus kord Eestis, kui rahvahääletus on kukutanud valitsuse ja toonud ennetähtaegsed valimised.
See, et kirik ei ole nagu päriselt meie oma, on eestlase veres, aga samas ei ole meil ka midagi päris enda oma vastu pakkuda.
Eestlane vaatab küll pika hambaga kiriku poole, aga kui käes on viimane häda, siis pole tal ka mujale minna. See ongi meie tee, kus ma tegelikult ei taju täna, et kirikusse suhtumine oleks negatiivne. Pigem tajun positiivset-neutraalset avatust kiriku suunas. Luteri kirik on meile selliselt omane ja selline vaoshoitus ning pisike distantsihoidmine aitaks meid võib-olla ka muudes tuultes ja tegemistes.”
TIIT LÄÄNE
