Teisipäeval viibis Torma koguduses Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma, osaledes Tartumaa sinodil ning pidades Torma kirikus ka jumalateenistuse. Eesti kirikujuht, kes käis Torma koguduses enda sõnul esmakordselt, rääkis maakonnalehele Vooremaa kiriku päevakajalistel teemadel. Ka sellest, kuidas hiljutine haldusreform lõhkus kihelkonna piirid.
EELK jaguneb territoriaalselt kogudusteks ja praostkondadeks. Kogudused on kirikupea sõnul nagu vallad ja praostkonnad on võrreldavad maakondadega. “Eestis on 12 praostkonda ja igas neist toimuvad kevaditi praostkonna sinodid ehk aastakoosolekud. See tähendab, et kõikide koguduste esindajad, nii koguduste vaimulikud kui saadikud ehk ilmikud, kogunevad siis oma sinodile. Kevadperioodil kuni maikuu lõpuni tuleb kõik kaksteist sinodit läbi käia ja tänavune Tartumaa praostkonna sinod toimuski seekord Tormas,” selgitas Viilma oma Tormasse tuleku põhjust.
“Tavaliselt püüan kohal olla pooltel sinoditel, ülejäänutel on kohal piiskopid. Sinodi juurde kuulub alati ühine jumalateenistus. Samuti nagu ka eelmise aasta ülevaade või aruanne, mille teeb praost ja kus peapiiskopil või piiskopil on võimalus sõna võtta. Seal on võimalik rääkida ka kiriku päevakajalistest probleemidest. Võetakse vastu eelmise aasta majandusaruanne ja kinnitatakse uue aasta eelarve. See on tavapärane rütm, põlvkondadepikkune tava. Minu jaoks on see aga suurepärane võimalus Tallinnast välja saada.”
Haldusreform lõhkus kihelkonnad
Viilma sõnul annavad kõikide koguduste esindajad sinodil eelmisest aastast lühikese ülevaate ja see kõik võimaldab ka temal saada parem ettekujutus praostkondades toimuvast. Millised on koguduste mured, milline on hetkeseis, millised uued väljakutsed ees ootavad.
“Loen alati läbi koguduste aruanded. Need kujutavad endast ka hindamatut kroonikat, mis jääb alles. Kui koguduses toimub näiteks õpetaja vahetus, siis see kroonika võimaldab õpetajal ennast eelnenuga hästi kurssi viia.”
Viilma kinnitusel jookseb seekordsetest aruannetest kõige enam läbi haldusreform, mis on palju segadust külvanud. “Just siin joonistub välja meie peamine mure, mida inimesed kohtadel tunnetavad, kuid millest avalikult on vähe räägitud,” ütles Viilma.
“Küsimus ei ole mitte valdade kokkupanemises või lahutamises, vaid seniste kihelkondade lõhkumises. Kuigi meil ju kihelkondi ametlikult pärast okupatsiooni taastatud ei ole, siis kohalik, kihelkondliku identiteedi hoidmine on meis olemas. Kirikus me räägime aga endiselt kihelkondadest. Lutheri kirik on seejuures Eestis ainus, mis katab terve riigi territooriumi, seega ei ole meil ühtegi küla, kus inimesed saaksid öelda, et nad ei kuulu ühegi luterliku koguduse kihelkonda. Ja koguduste territooriumid ongi nimetatud kihelkondadeks. Kümme aastat tagasi me isegi määrasime nende piirid ja tellisime Regiolt selleks ka vastava kihelkondade kaardi.”
Haldusreform tekitas Viilma sõnul nagunii väga palju segadust, kuid selle tulemusena löödi täiesti segamini ka kihelkondlik mõtlemine. „Võime küll väita, et see ei mängi tavaelus erilist rolli, kuid tegelikult mängib küll. See, kuhu inimene ikka jõulukirikusse läheb või millise kalmistuga ollakse esivanemate haudade kaudu seotud või millise kihelkonna rahvariided selga pannakse, kui minnakse laulu- ja tantsupeole, sõltub just kihelkondlikust kuuluvusest,” on peapiiskop Viilma veendunud.
“Mida see kõik tähendab meie eneseteadvusele või paikkonna identiteedile, seda me tegelikult veel ei teagi,” lisas ta.
Kogudustel uued väljakutsed
Siinkohal meenutas Viilma, kuidas ta eelmisel kevadel sinoditel käies mitmel pool rõhutas, et haldusreform võib kogudustele olla ka omamoodi uueks võimaluseks. “Olen jätkuvalt seda meelt. Sest vallakeskused on liikunud haldusreformiga inimestest veelgi kaugemale ja siis tekib kohapeal vajadus või vähemalt võimalus vastuvõetava autoriteedi järele, kes aitaks hoida ja kujundada kohalikku identiteeti. Ja kui toimuvad piirkondlikud sündmused, näiteks iseseisvuspäev või kalmistupüha, siis on see küll koht, kus kohalik vaimulik ja kogudus võiksid selle tühjaks jääva koha edukalt täita. Ja miks mitte seda teha isegi kokkuleppel valdadega. Mitmedki suured ettevõtmised võiksid siis olla koguduste vastutada. Seepärast me ei rutta oma haldusterritoriaalse reformiga, vaid liigume oma loomulikku rada mööda,” kinnitas Viilma.
“Ja kui peaks tekkima kusagil vajadus viia kogudusi juriidiliselt ühe mütsi alla, siis kindlasti ei taha me vähendada kohtade arvu, kus toimuvad jumalateenistused. Pigem vastupidi. Tuleb laiendada seda ala, kus kohalik vaimulik liigub.”
Viilma tõi näiteks ka Torma, kus kirik asub keskusest veidi eemal. “Kindlasti tulevad mõned inimesed siia alati, kas ratta või kelguga, kuid millised võimalused on selleks neil, kes elavad kihelkonna äärealadel? Teades, milline on transpordiühendus maal. Kui inimesed kurdavad üle Eesti, et kohalikus keskuses asuvasse poodi ei saa pühapäeval ühissõidukiga minna, siis kuidas veel saadakse kirikusse? Nii kuuleme vahel teenimatut kriitikat, et kirikud on jäänud tühjaks. Aga vaatame neid reaalseid võimalusi, mis inimestel liikumiseks on.”
Veel rääkis peapiiskop Viilma sellest, et kirikud saavad tähelepanu ikka siis, kui on tegemist varaliste tehingutega. “Paradoks on aga selles, et meie koguduste põhikirjas ei ole kusagil välja toodud, et peaksime tegelema kirikute renoveerimisega. Ja ometi on kogudused viimasel veerandsajandil olnud sunnitud keskenduma põhiliselt just sellele. Siis jääbki vahel mulje, et kirik räägib kogu aeg avalikkuses rahast. Omavalitsuste eelarvete koostamisel, kuhu kogudused on kaasatud, räägivad nad ainult rahast. Sest see on just koht, kus kogudused tajuvad, et kiriku ülalpidamine paarikümne inimesega ei ole ainult nende paarikümne inimese mure. Kogudus ei küsi ju kunagi vallast raha õpetaja palgaks või pühapäevakooli tööks.” Viilma tõi näite, et kui kirikuhoone paarsada aastat tagasi kuhugi kihelkonnakeskusse ehitati, oli toona see võrreldav täna ehitatava uhke raamatukogu või spordihoonega omavalitsuse keskuses.
“Tegemist oli siis kogukonna poolt kogukonnale ehitatud rajatisega. Me ei kujuta ju aga ette, et ühte raamatukogu peaksid ülal pidama ainult need, kes on seal lugejad, või spordihoonet majandama seal sporti tegevad inimesed. Aga miks siis peetakse kuidagi loomulikuks seda, et need inimesed, kes on koguduse liikmed, peavad ajaloolist kirikuhoonet ülal pidama ja seda remontima? Just selle pinnalt tekivad avalikkuses arutelud ja leitakse, et kirik saab nagunii riigilt liiga palju raha.”
TIIT LÄÄNE
