Pärn õitses juunist augustini, kastehein kasvas üle pea…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Suvi, mida tänavu taas erakordseks nimetada võime, on oma õigusi loovutamas.


Palju meile siis tänavu sellel kõige oodatumal aastaajal hirmu ja armu jagati? Tuli kogeda nii üht kui teist, aga et ilmaolude poolest on meie väike Eestimaa üsna suur, on suvemuljed ja -mälestusedki üsna erinevad. Kui näiteks põhja pool ei tõusnud kraadiklaasipügal teinekord juunis ja juuliski nädalate kaupa teismenumbritest kõrgemale, võis aiamaal askeldaja Eestimaa lõunanurgas end samal ajal rahumeeli rannariiete väele koorida. Järvevesigi oli “lõunaosariikides” juba jaanikuu alguses täitsa ujumiskõlblik, vähemalt neile, kes himustasid veekogust värskendust, mitte sooja vanni. Tõsi, ööd olid jahedad kõikjal ning sellele reageerisid kõige valulisemalt kõrvitsad ja nende sugulased. Aga vaadakem uba, hernest, kapsapäid, teraviljapõlde.

Ja kastehein ei ulatunud tänavu mitte põlvini, nagu on kirjas meie luuleklassikas, vaid lokkas kohati täisinimesele üle pea! Angervaks ja põdrakanep ei tahtnud loomulikult kehvemad olla.

Juuni: õiteaeg pikk ja rikkalik

Loomulikult jättis lehekuu lumi ja pakane loodusele oma märgi. Nii mõnigi taim hakkas õitsema tavapärasest hiljem, aga samas aitasid maikuu eelviimase nädala soojakraadid üht-teist kiiresti ka õigele reale tagasi.

Sirelid õitsesid hooga ja pikalt, lõhn püsis nädalaid. Peenraomanikele tegid tuska veel jaanide eelgi ähvardanud öökülmad: kogu valdust, ka tagasihoidlikku, ju kinni ei kata… Petersell ja mõned porgandisordid keeldusid pikemat aega üldse tärkamast. Küllap arvasid seemned, et nendega tehakse halba nalja: öösiti 4-5 soojakraadi ja päeval pole kah suurem asi – ah, minge ikka…

Inimesed kohanesid oludega paremini. Kui päike mitmel päeval soojaga koonerdanud oli, aga mõnel õhtul ilm leebemaks läks, sätiti end operatiivselt grillima või niisama õue istuma, et valgest ajast hetkegi kaotsi ei läheks.

Kuu keskel oodati mõnel pool kastvat vihma, teisal oldi aga jätkuvalt liigse märjaga hädas.

Jaanipäevaks olid aga veel kuue nädala eest lumest ja härmatisest kangestunud kased nii korralikult lehes, et esimesed saunavihad võis valmis siduda.

Juuli: nastikul kah jahedavõitu?

Sünoptikud soovitasid noortel laulu- ja tantsupeolistel pealinna minnes tublisti vihmakeepe, kummikuid ja sooje riideid kaasa võtta. Paraku läks ilmateade seekord tõesti täkkesse. Aga mis Tallinnas seekord just tänu kehvale ilmale sündis, mäletavad loodetavasti veel pikemat aega kõik, kellele meie kultuur korda läheb.

“Vihma käes tantsimine ja laulmine on siitkandi inimestel päris tavaline asi,” nentis Ain Kallis juulikuu esimeses Maalehes. Nii see paraku ongi ja seda enam on meil põhjust rõõmustada, kui mõnel suurpeol ilmaga veab.

Tänavune oli metsmaasikasuvi, kohati lausa pööraselt helde. Kes punasekirjule raiesmikule sattus, see sealt enam lahkuda ei raatsinud, ka mitte siis, kui juulikuu truu saatja, vihmapilv, juba lausa lekkis. Ilma andis siiski päris edukalt ära petta: väikese vihmaga oli nutikas minna marju või seeni jahtima, suurema sajuga võis ette võtta retke pisut kaugema järve äärde. Ega märg ju märga sega ja teinekord juhtus, et pilv mõneteistkümne kilomeetri taha ei ulatunudki. Nii sai optimist viimase kätte ka juulist ega võtnud tõsiselt meediakanalites kordunud refrääni, et suve polegi.

Kui soojakraade napilt, saab veefänn kitsukesel rannaalal laiutada. Ühel päeval aga, kui päike end lahkemalt näitas, jagus suvitajaid metsajärve äärde siiski pisut rohkem. Et pink “tšillijate” poolt hõivatud oli, heitsin vette minnes oma kleidi ujumissilla algusse.

Kes teab, mis sealse püsielaniku nastiku peas toimus, kas ta pages laste jooksujalgade eest või leidis, et ilm ikka jahedavõitu, aga igatahes oli loom ennast mu kehakatte alla mõnusalt kerra tõmmanud… No pehmelt öeldes oli üllatus mõlemapoolne ja vägev…

Kui maasikatel läks seekord õnneks, siis mustikad olid lehekuisest pakasest ikka paraja šoki saanud ja polnud veel juuli lõpuski korralikult küpsed, aga samas olid mesilaste lemmikud kanarbikud juba heinakuu keskel rõõmsalt lillaõielised. Ka kukeseeneniidistik oli juhtunust jahmunud, korralikud kollasekirjud lagendikud tekkisid metsa alles jaagupipäeva paiku.

August: lõhmused lõhnasid, kaselehed pudenesid

Lõikuskuu on, teadagi, lõhnade poolest mitmekesine, aga tundlikum nina püüdis muude aroomide seast kinni ka midagi sellist, mida juba juuni lõpus õhus oli. Tõsijutt, pärnad õitsesid kohati veel päris rõõmsalt! Ei teagi, oli see olnud pidev protsess või oli tegemist n-ö kordusetendusega (sellega said muide hakkama ka kullerkupp ja kannike), aga magus lõhn tekitas rõõmsalt petliku tunde, et nii valged ööd kui maasikaaeg on alles ees. Eks nad olegi, aga tuleval aastal.

Just august pakkus meile seekord ka õpetlikke näidisetendusi, kuidas keskmine põhjamaalane troopikat talub. Tulised etteasted ei kestnud küll kuigi kaua, aga juba oli kuulda kerget vingu, et kas me nii sooja ikka tahtsimegi… Ja on ju üldteada, et meie laiuskraadil lõpeb kolmekümnekraadine palavus enamasti tubli pikse ja tormiga. Seegi ei jäänud tulemata.

Hilisemat sorti tomatid ei jaksanud ka kaitsva kile all oma vilju küpsetada, kurgisaagiga võisid rahule jääda vaid erilised rohenäpud. Paljud linnud ei võtnud targu ette mitmeid pojapesakondi, kaselehed hakkasid juba rukkimaarjapäeva paiku kolletama ja tasapisi ka pudenema, aga samas ei saa öelda, et loodus kõigi nende kannatuste ja ehmatuste peale kitsi olnuks. Metsaalused punetavad pohladest, sügisseened koguvad kasvuhoogu ja räägitakse, et ka kuremarjad olla tänavu päris kenad. Kogugem talvevarusid ja hakakem uut sooja aega ootama!

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus