Tabiveres elav meisterkorstnapühkija Ivar Feiman tekitas septembri alguses oma pingelisse töögraafikusse umbes nädalase pausi, et osaleda Itaalias Santa Maria Maggiores toimuval ülemaailmsel korstnapühkijate kokkutulekul.
Korstnapühkijate üleilmset kokkutulekut peetakse igal aastal ühel ja samal ajal ning ühes ja samas paigas. Tänavune kokkutulek oli järjekorras kolmekümne viies. Eesti korstnapühkijad on kokkutulekul osalenud 2010. aastast alates.
“Mind oli juba mitmel aastal kokkutulekule kaasa kutsutud. Nüüd mõtlesin, et kuna on juubelikokkutulek, siis lähen käin tõesti ära,” ütles Ivar Feiman. “Varem ma lihtsalt pole raatsinud aega maha võtta, sest Eesti korstnapühkijate jaoks on septembri algus kõige magusam tööaeg: uus kütteperiood on siis just algamas.”
25 Eesti korstnapühkijast üksteist lendas kokkutulekule lennukiga, ülejäänud võtsid teekonna ette autoga.
“Meie, lennureisi kasuks otsustanud, lendasime kõigepealt Riiga ja sealt koos Läti ametivendadega edasi Zürichisse. Seal rentisime viis väikebussi ja sõitsime nendega Šveitsist üle Alpide Itaaliasse,” ütles Ivar Feiman.
Zürichist Itaalia põhjaosas asuvasse Santa Maria Maggioresse on umbes kolmsada kilomeetrit. Teekond pole just pikk, ent teeolud on üsna keerulised. Ivar Feiman oli üks neist, kes bussirooli pandi, sest tema oli mägedes ka varem sõitnud, näiteks Norras ja Austrias.
Ülemaailmsele korstnapühkijate kokkutulekule kogunes tänavu umbes kaks tuhat korstnapühkijat kolmekümnest riigist. Sündmuse üheks tipphetkeks oli, nagu ikka, korstnapühkijate rongkäik. Marssida tuli viis kilomeetrit ja kogu selle teekonna ulatuses seisid kahel pool teed lapsed, avatud suuga kotid käes, ning ootasid, et korstnapühkijad sinna kompvekke paneksid. Korstnapühkijate rongkäigu päev on üksiti laste käest andeks palumise päev. Selles piirkonnas kasutati nimelt mitme sajandi jooksul, kuni 20. sajandi alguseni välja, korstnate pühkimisel laste tööjõudu. Seitsme- kuni üheksa-aastased poisid, kes lõõride kaudu korstnasse mahtusid, saadeti sinna nõge lahti kraapima. See oli päris karm kogemus ja meenutas orjatööd.
“Võtsime küll kaasa viis-kuus kasti komme ‒ need tõid kohale need, kes terve teekonna autoga läbisid ‒ ent rongkäigu lõpupoole olid meie varud ikkagi otsas,” tõdes Ivar Feiman. “Aga esimesed lapsed said küll uhke noosi: nad võisid pärast nautida kolmekümne riigi maiustusi.”
Tullakse kogu Itaaliast
Et Santa Maria Maggiore on üsna väike, 1500 elanikuga linnake, ei saa kohapeal päris kindlasti nii palju lapsi olla, et neid viie kilomeetri peale jätkuks.
“Loomulikult pole kõik need lapsed kohalikud,ˮ kinnitas Ivar Feiman. “Kokkutuleku ajaks sõidab linnakesse kokku rahvast kogu Itaaliast. Ja loomulikult võetakse kaasa ka lapsed.”
Teise kokkutulekupäeva üks tähtsamaid aktsioone oli linnasüdames seisva korstnapühkija kuju juures pildistamine. Eri maade delegatsioonide kaupa pildi tegemine võttis aega umbes neli tundi. Käis ka elav meenete vahetamine. Enamasti vahetati korstnapühkija mundri juurde kuuluvaid olulisi aksessuaare ‒ nööpe. Ivaril oli kaasas umbes kolmkümmend nööpi ja kõik said välja jagatud, tuli veel puudugi.
“Iga maa korstnapühkijatel on käibel isemoodi nööbid ning välja kujunenud kindel tegija, kes neid valmistab,” ütles Ivar Feiman.
Kokkutuleku ajal peeti tema sõnul linnakeses laata ja tegutsesid temaatilised baarid. Külastada sai ka korstnapühkijate muuseumi: see on Santa Maria Maggiores pidevalt avatud.
“See linn ongi nii korstnapühkimisteemasse “ära kaldunud”, et poestki pole kaasa osta muud, kui selleteemalisi meeneid,” sõnas Ivar Feiman.
Korstnapühkijate rahvusvahelisele seltskonnale pakuti nelja kokkutulekupäeva jooksul veel võimalust eskalaatoriga mägedesse sõita ning bussiga naaberlinnu külastada. Iga päev lõppes piduliku õhtusöögi ja peoga. Kui sõidu ja majutuse eest pidid osalejad ise maksma, siis õhtusöögid olid korraldajate poolt.
“Kõik oli väga tore, aga korraldajate nõue, et me igal pool, kaasa arvatud väljasõitudel naaberlinnadesse, paraadmundrit kannaksime, mõjus natuke ahistavalt, sest väljas oli kolmkümmend kraadi sooja,” ütles Ivar Feiman.
Lätlastega üks punt
Tema sõnul oli kokkutulekust rohkem rõõmu neil, kel mitu keelt suus. Ainult inglise keelest näiteks ei piisanud, sest itaallased seda keelt eriti ei räägi.
“Poolakatega oli päris hea suhelda, sest nemad oskavad vene keelt. Soomlaste seas oli aga üks eesti keele oskajagi: selgus, et tal on naine eestlane,” ütles Ivar Feiman. “Ka sakslastega kujunes meil välja asjalik vestlus: nemad näitasid oma tööriistu ja lubasid abistada, kui ka endale selliseid tellida tahame.”
Lätlased ja eestlased olid aga üldse nagu üks “punt”. Eesti ja Läti korstnapühkijad käivad nimelt pidevalt üksteisel külas. Koos peetakse näiteks jaanipäeva ja jõule.
Eestlased, lätlased ja soomlased peatuvad ülemaailmsel kokkutulekul alati ühes ja samas Santa Maria Maggiore kesklinnas asuvas hotellis. Kui üldiselt teavad itaallased Eestist üsna vähe, siis selle hotelli peremees on juba suur Eesti-fänn ja tänu eestlastest külalistele päris uhke Eesti-teemaliste meenete kogu omanik.
“Korstnapühkijate rahvusvahelisele seltskonnale on kokkutulekupäevad lahedad lõõgastuspäevad. Sakslased jäid veel pärast kokkutulekutki Santa Maria Maggioresse puhkama. Aga meie meestel tilkus süda vist kõigil verd, sest kodumaal ootasid kliendid neid pikisilmi korstnat pühkima,” ütles Ivar Feiman.
Ka tagasiteel ületati kõigepealt bussidega Alpid. Kõrgeim punkt, mis läbiti, asus umbes 2400 meetri kõrgusel merepinnast ja kõige pikem tunnel, mis teele jäi, oli 17 km pikkune. Nii et elamusi kogunes mitte ainult kokkutulekult, vaid ka teekonnalt sinna ja tagasi.
“Need, kes ka tuleval aastal kokkutulekule minna kavatsevad, peavad juba nüüd hotellikohti broneerima hakkama, sest muidu tuleb kusagil äärelinnas ööbida,” ütles Ivar Feiman ja lisas, et tema pühib tuleva aasta septembris kindlasti kodumaal korstnaid, sest ega siis kokkutulekul käimise luksust igal aastal või lubada.
RIINA MÄGI
