Pani oma hinge tantsusse

airi_rytter

Täna saanuks seitsmekümneaastaseks eesti rahvatantsu edendaja, naiste tantsupidude eestvedaja, Jõgeva kultuurikeskuse kauaaegne juhataja, folklooriseltsi Jõgevahe Pere hing ja Jõgeva linna aukodanik Airi Rütter. Mullu detsembris meie hulgast lahkunud Airit meenutavad siinses leheloos need, kes end ühel või teisel viisil tema kaasteeliseks võivad lugeda.


Praegu pensionipõlve pidav Ain Valdmann võib end Airi n-ö maaletoojaks lugeda. Olles Jõgeva Kolhooside Ehituskontori (Jõgeva KEK) ametiühingukomitee esimees, õppis ta samal ajal Tallinna pedagoogilises instituudis kultuuritööd ning Airi oli seal tema kursusekaaslane. Ta jäi Ainile oma aktiivsusega silma ning viimane otsustas ta KEK-i kultuuritöö metoodikuks kutsuda. Et sellise ametikoha loomine võttis kõrgemal (koondise Eesti Kolhoosiehitus ehk EKE) tasandil kooskõlastamise vajaduse tõttu arvatust rohkem aega, sai Airi esimeseks Jõgevamaa töökohaks Laiuse kultuurimaja, aastatel 1977-1988 juhtis ta aga tõesti Jõgeva KEK-i kultuuritööd.

“Meil olid ka varem mõned ansamblid ja tantsuorkester olemas, aga Airi hakkas arendama ka rahvatantsu poolt,” meenutas Ain Valdmann. “Ta lükkas meie kultuurielu jõuliselt käima ja meie taidlejad hakkasid tooma häid kohti EKE taidlusülevaatustelt.”

Kui KEK-is oli Valdmann Rütteri ülemus, siis hiljem rollid vahetusid. Airi kutsus vahepeal korrakaitseorganites tegutsenud ja seejärel pensionile jäänud Aini Jõgeva kultuurikeskusesse majandusjuhiks. Aga konflikte polnud neil Valdmanni sõnul ei ühes ega ka teises situatsioonis.

“Olen vahel mõelnud, kui palju ilusat Airi veel teha oleks jõudnud, kui kuri haigus teda meie keskelt poleks viinud,” sõnas Ain Valdmann.

“Minu jaoks lõi Airi kuvandi sellest, kuidas üht kvaliteetset kultuurisündmust üles ehitada ja läbi viia. Tema sellealane kool on hindamatu väärtusega,” ütles Airi järglane Jõgeva kultuurikeskuse juhataja ametis, Ainar Ojasaar. “Inimesena oli Airi sihikindel: kui oli veendunud, et millegi ärategemine on vajalik, viis selle alati ellu. Ta võis olla sõbralik ja toetav, aga kui vaja, ka väga nõudlik.”

Ka kultuurikeskuse kunstiline juht Marika Järvet tõdes, et terve kultuurikeskuse kollektiiv, samuti folklooriseltsi Jõgevahe Pere liikmeskond sai Airi käe all suurepärase ürituste korraldamise kooli.

“Airi oskas kõige peale mõelda. Mäletan, kui Jõgeval peeti esimest naistetantsu festivali, siis imestasid Kiili rühma naised, et isegi paberite kokkupanekuks kasutatud kirjaklambrid on kõik ühte värvi. Airi toonitas meile alati: kui inimene kultuurikeskusse tuleb, peab ta tundma, et on sinna oodatud. Ja me oleme seda hoolega meeles pidanud,” ütles Marika Järvet.

Talle oli Airi Rütter ühekorraga ülemus, töökaaslane, õpetaja ja sõber. Airi käe all sai ta tõsisema tantsukogemuse ja ka kultuuritööle kutsus teda neliteist aastat tagasi just Airi. Praegu juhendab Marika koos noore tantsujuhi Ave Anslaniga Jõgevahe Pere tantsurühmi.

“Novembris läheme, nagu Airi soovis, naisrühma, neidude rühma ja neidude vilistlasrühmaga naisrühmade võistutantsimisele. Ettevalmistus selleks on käinud osalt veel Airilt saadud juhiste järgi,” ütles Marika Järvet.

Mida ütleks Airi?

Tema sõnul tabavad kultuurikeskuse töötajad end igapäevastes toimetustes tihti mõttelt, et huvitav, mida Airi selle kohta öelnud oleks: kas ta oleks seda tahtnud või toda lubanud. Tantsujuhina olid Airile omased pühendumus ja perfektsionism.

“Mulle kui tantsujuhile õpetas ta seda, kuidas tantsule n-ö hinge sisse puhuda,” sõnas Marika Järvet. “See oli ilus, et Airi jõudis teise naiste tantsupeo veel ära teha, aga pole võimatu, et see meeletu pingutus kiirendas tema lõppu. Airi lahkumisega lõppes üks ajajärk Jõgeva ja Jõgevamaa kultuuritegemistes. Need lähevad muidugi edasi, aga pisut teistsugusel moel.”

Ka Ave Anslan tõdes, et tantsujuhina oli Airi Rütter talle suureks eeskujuks.

“Ta oli tantsu õpetades väga täpne, iga nüanss ja detail olid tema jaoks olulised,” kinnitas Ave Anslan. “Ta rõhutas, et kirjelduse järgi võib igaüks rühmale sammud selgeks õpetada, aga see “miski”, mis tantsust tantsu teeb, tuleb juhendajal juurde panna. Tema teha on see, et tants oleks emotsionaalselt mõjus ja hakkaks lugu jutustama ning et iga tantsija oleks osa tervikust.”

Ave Anslan mäletab, et kui ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat lõpetama hakkas, leidis Airi talle ikka justkui poolkogemata siin ja seal rahvatantsu alast rakendust. Ave mõistis, et selle kaugem tagamõte oli hoida teda Jõgeval, mitte lasta tal mujale minna. Ja nii tegi ta ka teiste Jõgevamaalt tantsu õppima läinud noortega.

Pikka aega Jõgeva linnavalitsuses kultuuritööd koordineerinud Hele Kull (praegu on ta ametis Jõgevamaa Rajaleidja keskuses) märkis, et Airil oli tugev hingeline seos rahvakultuuri ja Jõgeva piirkonnaga. Ta oli justkui Jõgeva kultuurisaadik, kes oskas oma kiindumust kodukohta sündmuste ja suhtumise kaudu nähtavaks teha.

“Mäletan hetke Jõgeva linna 70. sünnipäeva tähistamiselt Jõgeva kesklinnas, kui jälgisime õhtujuhi Venno Loosaarega distantsilt nii Airi lavastatud emotsionaalset tantsuetendust kui ka teda ennast: ta seisis rahva hulgas. “See väike naine on nii suur,” ütles Loosaar. “Ta lausa helendab armastusest nende inimeste, tantsude ja oma töö vastu. Sellist karismat ja tahet näeb harva.” Ja tantsuplatsi ümbritsevad küünlad heitsid Airile hämaruses tõesti hõbedast valgust,” meenutas Hele Kull.

Teenekas poliitik Mai Treial kinnitas, et Airi Rütteri tegemised ulatusid üle Jõgevamaa ja Eesti piiridegi. Olles Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu volitatud esindaja, oli ta aastal 2004 Riias toimunud Esto päevade rahvapeo juht ja simmani lavastaja. 2005. ja 2006. aastal aitas ta korraldada Esto päevi Sydneys. Ta käis Austraalia eestlaste tantsurühmi juhendamas ja rahvarõivaste alast nõu jagamas.

Kestame veel

“Minu mällu on jäänud imelisi hetki Airi lavastatud etendustelt ja pidudelt: ajalooaineliselt etenduselt “Hõbevalged ööd”, kahelt naiste tantsupeolt, Kuremaal toimunud Jõgevamaa öötantsupeolt,” ütles Mai Treial. “Mäletan, kuidas kõigist öötantsupeo esinejatest moodustus sõnajalaõiena avanev kaheksakand – muistsete eestlaste uskumuse kohane kodu kaitse sümbol. See võttis sõnatuks, pani ahmima endasse seda ainukordset hetke ja tunnetama, et meie juurtel on väge, et me kestame veel.”

“Kui teised teavad Airit enamasti Jõgeva kultuurielu “mootorina”, siis tegelikult oli ta ka paljude oma suguvõsa ettevõtmiste algataja ja hing,” ütles Airi poeg Ahti Ilves. “Tema eestvedamisel moodustatud pereansamblis lõin poisikesena kaasa minagi. Seda, et ema tihti ka õhtuti ja nädalavahetustel tööl oli, võtsin lapsena loomulikuna: olin sellega harjunud. Aga see ei tähendanud, et ta mu tegemistega kursis poleks olnud. Kooliasjad pidid ikka korras olema.”

Ka Airi tütar Teeri Rütter tõdes, et lapsena kasvas ta enamjaolt ise, st et ema jättis talle suhteliselt suure mänguvälja.

“Aga ta oli alati kohal, kui ma olin piiridest üle astunud või vajasin abikätt,” kinnitas Teeri. “Õpetussõnu ta meile ellu kaasa ei andnud, vaid rääkis õpetlikke lugusid, millest pidime ise järeldused tegema. Usun, et ema eeskuju oli kõige suurem õpetus, mille me eluks saime.

Lapsed ja lapselapsed olid minu ema suurim vara. Ta leidis alati meie kõigi jaoks aega, kui me teda vajasime. Näiteks suutis ta oma tööasjad nii sättida, et sai pärast kõigi minu kolme lapse sündi paar nädalat koos meie perega veeta. Nii andis ta meile aega üksteisega kohaneda.

Airi oli parim ema, keda ette kujutada oskan. Olime temaga väga lähedastes suhetes: isegi pärast minu Inglismaale kolimist helistasime teineteisele korra päevas, tema haiguse edenedes veel kakski korda päevas. Ta oli minu parim sõber, kellel oli minuga sarnane mõttemaailm ja kes oli alati mulle toeks.”

Teenekat tantsujuhti, mõlema naiste tantsupeo pealavastajat Ülo Luhti sidus Airi Rütteriga ühine õpingute aeg Viljandi kultuurikoolis. Tema valas oma mälestused Airist alljärgnevatesse lühikestesse, ent täpsetesse lausetesse:

“Alati valmis, aga mitte nagu pioneer.

Iidne eestlaseks olemise sisemine sund.

Rikas inimene, kel palju sõpru (vaenlasi ka).

Imeline võime kõik ühise eesmärgi nimel tegutsema panna.

Rahvakultuuris Suur Tegija, eestvedaja, tagant tõukaja.

Ühendas Jõgeval enne naiste tantsupidu erinevad poliitilised jõud.

Tal olid kõik tegemised peensusteni läbi mõeldud ja kirja pandud.

Ta oli naine kui orkester: laulis, mängis, tantsis, dirigeeris, organiseeris.

Ei andnud rahu iseendale, kaastegijatele ega linnaisadele.

Rahu saabus pärast pikka ja ränka võitlust.”

Sellele ei olegi enam midagi lisada.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus