Palamuse valla eakaim kodanik, Tooveres elav Frieda Lee tähistas eile auväärset juubelit: ta sai saja aastaseks. Ehkki juubilar ise kurdab, et mälu on kehvemaks ja jõud napimaks jäänud, saab ta üksi elamisega üllatavalt hästi hakkama.
Frieda Lee on suurema osa elust elanudki sealsamas Tooveres. Tõsi, varem kutsuti seda paika Kõdukülaks, aga nüüdseks on see Toovere külaga liidetud.
“Kui sündisin, elas meie pere küll Palamusel, ent siis surid siin elanud vanaisa ja vanaema ära ning talu jagati minu ema ja tema õe vahel pooleks. Nii et Palamuse kooli hakkasin käima juba siit,” meenutas Frieda Lee.
Palamuse kool oli siis kuueklassiline. Esimesed kolm aastat õppis Frieda nn Tootsi koolimajas, viimased kolm aga praeguses lasteaiamajas. Et koju Tooverre oli viis kilomeetrit, elas ta nädala sees internaadis.
“Kartulid, piim, leib, liha ja teematerjal olid meil kodunt kaasas ning seal me siis toimetasime ümber ühe pliidi ja keetsime endale kokku seda, mida oskasime,” meenutas Frieda Lee. “Tollal oli pori Palamuse vahel sügiseti poolde säärde, aga kõik käigud said tehtud.”
Mehele läks Frieda Muhu saarelt pärit Ennule. Viimane käis Palamuse meiereisse uusi seadmeid paigaldamas. Töö võttis aega pool aastat ja selle aja jooksul noored tutvusid.
“Käisin Palamusel koorilauluharjutustel ja pidudel ning nii saimegi tuttavaks,” meenutas Frieda.
Tema ja Enn abiellusid 1941. aastal. Vahepeal elasid nad Ennu kodus Muhu saarel, ent tulid aasta pärast mandrile tagasi. Kui kolhoosid loodi, kutsuti Enn tööle kuut väikekolhoosi teenindavasse masina-traktorijaama.
“Enn oli tugev tehnikamees, temast sai MTJis jaoskonna mehhaanik. Korteri saime kogudusele kuulunud majja, mis tänini veskijärve ääres seisab. Elukohtade puudus oli siis suur: kui järgmine pere oli vaja ära mahutada, ehitati aga jälle mõni vahesein vahele,” ütles Frieda.
Puud päranduseks
Ametlikult pole ta päevagi tööl käinud, aga tööd on ta elus teinud küll ja küll. Lapsest saati tuli tal ema ja isa talutöödel aidata. Noore neiuna vedas ta isegi palke Voldi (praegusse Tabivere) jaama. Frieda isa oli Palamuse-aastatel töötanud Drawneeki värvitööstuses pressi peal ja seal oma õlgadele häda teinud, seepärast ta metsatööd teha ei saanud.
“Lutsu teostes on Drawneekist natuke teistsugune kuju loodud, kui ta tegelikult oli. Isa jutu järgi oli ta väga tore ja helde inimene,” ütles Frieda Lee.
Abielunaisena käis ta kolhoosis hooajatöödel. Pärastpoole poleks seda vajagi olnud, sest Enn oli tööl maaparanduses ja seal olid head palgad. Aga Frieda tahtis vahel ikka rahva sekka pääseda.
“Oleksin ma rohkem ette mõelda osanud, oleksin hoolitsenud, et mu töötamine ka ametlikult vormistatud saaks. Siis oleksin hiljem suuremat pensioni saama hakanud,” ütles Frieda.
Talulapsena ei osanud ta noorest peast mingist uhkest ja tähtsast ametist unistada. Talu oli tema jaoks loomulik elumudel. Talud aitasid tema sõnul ka ju sõja üle elada: kel oli talu ja loomad, sel oli ka süüa.
“Ei kujuta ettegi, mis siis saaks, kui tänapäeval sõda valla pääseks. Inimestel saaks toit vist üsna ruttu otsa,” arvas juubilar.
Abikaasa Ennuga õnnestus Frieda Leel ühist eluteed käia 65 aastat ja nende ühine tütar Ene on praegu 72 aastane. Praegu on ta pensionil, aga kolm aastakümmet töötas EKE Projekti Tartu büroos joonestajana.
“Eks meil Ennuga mingeid naginaid ikka olnud, aga kunagi ei paisunud riid nii suureks, et oleks pidanud lahku minema,” ütles 11 aastat tagasi leseks jäänud Frieda.
Tema sõnul armastas Enn pensionipõlves suviti järvel kalal ja talviti metsas puid tegemas käia. Temast jäi Friedale “päranduseks” terve vana lauda täis häid kuivi kasepuid. Frieda on nendega tänini läbi saanud ja arvab, et saab paar aastat veel.
Palju abilisi
Abikaasa tehtud puid käib Friedale peenemaks lõhkumas ja tuppa toomas oma küla mees Aare Paavel. Tema juures käib Frieda saunas ja tema pesugi pestakse Paavelite juures ära. Aare abi on vaja ka siis, kui Frieda tütar Ene Tooverre tulla või tagasi Tartusse minna tahab. Tooverest ei sõida nüüd enam läbi ükski buss, nii et Aarel tuleb Ene Palamusele bussi peale viia või talle samasse bussi vastu minna.
Ka naabrinaine Ädu Säälik on Friedale hea abiline: astub iga päev läbi ja uurib, kas veepang on ikka täis või kas poest on midagi tuua vaja. Ka Ädu poeg Peeter käib tihti abiks, vallavalitsuse sotsiaaltöötajad samuti. Nii ongi saja-aastasel vanaproual võimalik oma kodus edasi elada.
Hommikuti teeb ta kõigepealt tule pliidi alla ja vaatab midagi süüa. Kui ilm ilus, käib ta õues, kui ei, liigub toas natuke ringi. Käimisel on toeks kaks keppi. Kui Frieda ära väsib, viskab ta pikali.
“Lugeda ma kahjuks enam ei saa, sest pole saanud õigeid prille. Luubiga on aga tüütu pikemat teksti lugeda. Ka käsitöö tegemine on jäänud minevikku. Aga elu jooksul olen ma palju käsitööd teinud: tikkinud, lõnga kedranud ning kangast kudunud,” ütles Frieda. Praegu on tema suurim meelelahutaja telekas. Kõige rohkem meeldivad talle sarjad “Õnne 13” ja “Pilvede all”.
Kui mõnel eakal tuleb tublisti ravimeid võtta, siis Frieda võtab hommikuti ainult südameaspiriini. Üldiselt on tal tervis üsna hea, ainult uni võiks öösiti parem olla.
“Olen igasuguseid aegu ja asju näinud, mitu sõda ja valitsust üle elanud,” võttis juubilar oma saja aasta pikkuse elu lühidalt kokku.
Esimese Eesti Vabariigi aeg oli tema meelest väga ilus aeg, kasvõi juba sellepärast, et see langes kokku tema noorusega, aga ka sellepärast, et siis oli Palamusel vilgas kultuurielu, millest temagi laulu- ja tantsuhimulise neiuna osa sai.
Veidi vähem kui kahe aasta pärast saab ka Eesti Vabariik saja-aastaseks. Küsisin, kas juubilaril meie riigijuhtidele mõni õpetussõna ka varuks on.
“Mis minu ütlemine ikka tähendab, aga mõni asi võiks siin riigis teisiti olla küll,” vastas Frieda Lee.
Juubeli puhul saatis talle õnnitluse Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, ent õnnitlejaid käis ka vallavalitsusest ja mitmelt poolt mujalt. Nii avatud ja rõõmsameelne inimene nagu Frieda Lee ei jää elust kõrvale ka saja-aastasena.
RIINA MÄGI
