Signe Lelbret, loominguliste huvidega naine Palalt, kirjutas autobiograafilise jutustuse „Kalmistuvahi kasutütar”, mis jutustab tema lapsepõlvest ja varastest noorusaastatest Nõukogude Liidu erinevates paikades, peamiselt Ukrainas.
Raamatus on Signe nimeks Sveta, sest poliitilistel põhjustel tuli tal Nõukogudemaal selle nime all elada. Lugu algab sellest, kuidas pärisema tüdruku kasuvanematele annab. Kasuema Zinaida Sipelgas on Leningradi blokaadi ajal Saksa sõjavangile leiba andnud ja selle eest vangi pandud, kuid vangidelaevalt põgenenud. Võimaliku represseerimisohu tõttu tuleb Zinaidal koos kasuisa Richardi ja kasulapse Svetaga sageli ühest kohast teise kolida ja Suure Isamaasõja invaliidi mängida.
Pikemalt elatakse Ukrainas. Zinaida maja asub otse surnuaia serval ja ta töötab kalmistuvahina. Eestist kaugel saab Sveta tunda majanduslikku viletust ja näeb kombeid, kus lahkunute kalmudele toitu tuuakse.
Üle on tulnud elada vägistamiskatse joomaritest noormeeste poolt, eestlaste sõimamine fašistideks, täirünnak. Enne tagasipöördumist Eestisse tuleb Svetal ehk Signel töötada tapamajas ja kolhoosis.
„See on mälestusraamat Eesti tüdruku elust, tema rännakutest ja läbielamistest Nõukogude Liidus pärast teist maailmasõda. Rongirataste monotoonse rütmi saatel pidev elukohavahetus, pidev põgenemine tundmatusse, teadmata, mida toob homne päev,” on kirjas raamatu tagakaanel.
„Raamatu kirjutamisel pidasin silmas mitut põhimõtet. Ma kuulun veel põlvkonda, kes mäletavad elu endise Nõukogude Liidu paikades aastakümneid tagasi. Tegevus raamatus toimub perioodil 1967 – 1969. Tunnen vajadust tutvustada seda ka tulevastele põlvkondadele. Väga oluliseks pidasin ka seda, et rahvused ei tülitseks omavahel, sest igas rahvuses on nii häid kui halbu inimesi. Pole head ega halba rahvust, on aga head ja halvad inimesed.
Meie pere jäigi karmides oludes ellu just tänu sõbralikele ja heatahtlikele inimestele. Selliseid mehi ja naisi oli grusiinide, kirgiiside, moldaavlaste, ukrainlaste, venelaste ja paljude teiste rahvuste hulgas, kellega kokku puutusime,” rääkis Signe Lelbret.
„Toonitan raamatus ka õppimise tähtsust. Sa võid kõik kaotada, kuid teadmisi ei saa sinult keegi ära võtta. Loodan, et mu raamat annab mõnelegi tänasele noorele elujõudu „kuristikust” üles tõusmiseks,” lisas ta.
Lelbreti sõnul kirjutas ta autobiograafilist raamatut kakskümmend aastat. „Soov oli kirjutada ilma ilustamata, nagu kunagised ajad olid. Raamatu tehnilisel koostamisel oli mulle lahkeks abiliseks Pala kultuurimaja juhataja Margit Soieva. Väljaandmiseks sain mõistliku kokkuleppe kirjatusega Studium,” rääkis autor.
Raamatu „Kalmistuvahi tütar” kaanel on Signe Lelbreti maastikumaal. Maalikunstnikuna on Signe tutvustanud oma loomingut nii Palal kui ka kaugemal. Ilukirjanduslikest teostest on tal varem ilmunud luulekogu „Hinge pisar”.
JAAN LUKAS
