Pajusi maisilabürint kajastab Eesti juubelit

Juba kuus aastat on Põltsamaal elav ja Pajusi vallas suvekodu omav perekond Sakk rajanud Pajusisse maisilabürindi. Erinevatel aastatel on maisilabürindis olnud õhust vaadates erisugused pildid. Tänavu otsustasid Kristi ja Kaspar Sakk rajada maisipõllule Eesti hümni kajastavad noodiread.


Pereema Kristi Sakk jutustas, et idee sai alguse põõsaslabürindist. Taolisi labürinte võib filmides näha, nendest raamatutest lugeda ning nende kohta leiab infot ka internetist. “Et põõsaslabürinti kohe teha ei saanud, siis otsustasime algust teha maisilabürindiga. Meil oli olemas tõsine soov omada maakodu ja samas tahtsime tegeleda just selliste põnevate ettevõtmistega, kus oma ideid rakendada saaks. Aga nii see kindlasti ei olnud, et maisilabürindi rajamise ideest tulenevalt pidime maakodu soetama või vastupidi. Maakodu omamine ja maisilabürindi rajamine ei olnud omavahel kuidagi seotud,” rääkis Kristi Sakk.

“Doktor” google aitas

Infot maisilabürindi rajamiseks leiab internetist. “Doktor” google aitas Sakkidel labürinti rajada. “Eeskuju polnud meil kusagilt võtta, sest meile teadaolevalt sellel ajal, kui me maisilabürindi rajamisega alustasime, polnud niisugust labürinti olemas Eestis ega ka lähiriikides mitte. Poolas oli siis vist juba maisilabürint olemas. Ameerikas olid need juba varem populaarsed. Meie pole ühtki sellist labürinti kusagil mujal vaatamas käinud.”

Kui Kristi ja Kaspar Sakk labürindi rajamisega alustasid, püüdsid nad kasutada internetist saadud infot ja rakendasid selles tegevuses ka oma loomingut. Iga uue labürindi rajamine on vähehaaval teadmisi ja kogemusi juurde toonud.

Pereema sõnul neil moodsaid vahendeid labürindi paika panemiseks ei ole, nad teevad seda n-ö põlve otsas. Internetis oli öeldud, et labürindi kujund mõõdetakse lippudega välja. Kuidas mõõdetakse, seda seal kirjeldatud ei ole. Kristi ja Kaspar Sakk otsustasid jagada põllu olenevalt suurusest 9×9 või 10×10 meetristesse ruutudesse. Selleks kasutasid nad mitme aasta vältel sirklikujulist mõõduvahendit. Alles möödunud aastal, kui nad maispõllu sisse viiendat pilti maha märkisid, taipasid nad, et hoopis lihtsam on ruutusid üheksa meetrise paelaga välja mõõta.

Kui tavaliselt on nad kujundi põllule maha märkinud juuli alguses, siis tänavu lükkus see tegevus juulikuu lõppu. Ideed maisipõllule maha märgitava kujundi osas tekkivad ühiste arutelude tulemusena. “Istusime Kaspariga laua taga ja arutasime, missuguse kujundi maisipõllule võiks teha. Seekord olime me mõlemad ühte meelt selles, et ka meie peaksime oma maisilabürindi Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendama. Eesti geograafiline kujutis oli meil juba 2013. aastal maisipõllu sees olnud, seda ei tahtnud me enam korrata. Seetõttu otsustasime tänavu maisilaürinti Eesti hümni noodiread kujundada. Kõrgemalt vaadates saab nüüd maisipõllu sees Eesti hümni noodiridasid näha. Tegelikult on meil praeguseks juba suuremaks sirgunud rukkilille kujuline põõsaslabürint, mille saame sellel aastal koos hümni noodiridade ja Eesti kaardi kujutisega Eesti sünnipäeva teemaga siduda.

Põõsaslabürinti on meil seekord ka üks mäng loodud, kus tuleb viis mängulooma üles leida. Kui eelnevatel aastatel pakkusin pärast maisilabürindis olnud ülesannete lahendamist külastajatele kommi, siis seekord tuli kommi saamiseks ka põõsaslabürindis olnud ülesanded ära lahendada.”

Kaart saab valgustatud piirjoone

Neli aastat tagasi, kui maisi sisse Eesti geograafiline kujutis oli rajatud, ja sinna Eesti linnadki paika pandud, osutus labürindis seiklemine labürindi külastajate jaoks väga populaarseks. Inimesed said liikuda ühest linnast teise ja mõistagi oli igaühe sooviks oma kodulinn või kodule lähedal asuv linn üles leida. Sellest kasvas välja idee pakkuda lisaks maisilabürindi külastamisele võimalust seigelda ringi Eesti kaardil igal aastal. Maisipõllu sisse nad igal aastal sama kujundit teha ei taha.

Järsku tekkis Kristil ja Kasparil mõte rajada oma talu maale Eesti kaardi kujuline park. Tänaseks päevaks on umbes hektari suurusel maa-alal Eesti kaardi piirjoon juba maha märgitud, samuti on paika pandud linnade asukohad. Eesti kaardina maha märgitud alale ei istuta nad siiski mitte suuri puid, vaid hoopis püsililli ja ilupõõsaid.

Tänavu ei ole Sarapiku Tore talu maisilabürinti väga aktiivselt külastatud. Kristi Sakki sõnul on uudsus kadunud ja seetõttu ka külastajaid vähem. Kuid neljandat nädalat tegutseval maisilabürindil lausa ühtegi külastajatevaba päeva olnud ei ole.

Igal aastal on lisaks maisilabürindis seiklemisele külastajad ka erinevaid mänge mängida saanud. Sellel aastal ühtki uut mängu välja pakkuda ei ole, küll saavad maisilabürindi külastajad tänavu tutvuda koduloomadega: poni, kitse ja lammastega. Peremees ehitas loomadele ka väikese lauda.

Eelmisel aastal võeti maisilabürindi korraldamise ajaks enda juurde hoida pereema Kristi sõbranna jänesed. Kui mõni labürindis seigelnud inimene ära minema valmistudes kuulis, et seal ka jänesed olemas on, tahtis ta enne koduteele asumist ka neid loomakesi näha. Eriliselt meeldivad loomad mõistagi lastele.

Sarapiku talu õuele viiva tee ääres seisab alates sellest hooajast uus mänguasjade “kaubamaja”. Kui varem seadis pereema talvise näputöö tulemusena valminud lõngast mänguasjad välja vanasse taluaita, siis nüüd saab neid näha ja osta uuest alles hiljuti paika saanud uhiuude Palmako aiamajja asutatud tillukesest poekesest.

Samuti on huvilistel võimalus oma oskused proovile panna erilise jalgrattaga sõites, kus juhtrauda ühele poole pöörates keerab ratas hoopis teisele poole. Alguses lihtsana tunduva “äraspidi” pööramisega jalgrattaga sõitmine on tegelikult väga keeruline ettevõtmine, millega on hakkama saanud väga vähesed selle ratta sadulasse istunud külastajad. Kristi Sakki sõnul on selline inimene väga tubli, kes sellise jalgrattaga kakskümmend meetrit läbi sõita suudab. Kui keegi sellega hakkama saab, annab perenaine tollele inimesele piletiraha tagasi. Eelmiseks neljapäevaks olid kaks noormeest sellega siiski toime tulnud.

Lisaks on tänavu esimest korda võimalus rännata ringi Eesti kaardil, mis küll veel tõsisemat väljaarendamist vajab. “Riigipiirile” on juba kaabelgi paika pandud ja piiri kavatseb Kaspar Sakk pimeda ajal tulede abil nähtavaks teha. Siis saab Sarapiku talu õuele rajatud Eesti kaardist drooni abil atraktiivseid fotosid teha. Nüüd on Sakki perel selleks ka suurepärane võimalus, sest nende head lähedased kinkisid neile hiljuti drooni. Kristi Sakk kinnitas, et selle maalt juhitava lennumasina “piloteerimisega” tulevad nad kenasti toime. Kuid linnade asukohad kaardil on juba paigas ja iga külastaja võib oma kodulinna või oma kodukoha lähima linna sealt üles leida.

Kaevu põhjast leiti teine kaev

Kõigil eelnevatel aastatel on septembrikuu viimasel laupäeval maisilabürindis lõpumäng teoks saanud. Perenaine usub, et nii saab see ka tänavu olema, ehkki päris kindlalt seda lubada ei julge. Tänavusel hilinenud vegetatsiooniperioodiga aastal seda ohtu ei ole, et maisiterad üle valmivad ja kõvaks muutuvad, mistõttu lehmad neid süüa ei taha ja seega maisikoristus peale võiks hakata pressima.

Kristi Sakk ei välista võimalust, et kui maisikoristus oktoobrikuusse peaks lükkuma, võivad nad labürindis seiklemise võimalust selle ajani pikendada. Isegi Eesti taasiseseisvumispäeval, kui pereema koos tütre Alice ja tema sõbrannadega Põltsamaal kohvikut korraldas, ei olnud maisilabürint suletud. Tollel päeval võõrustas külastajaid perepoeg Cristofer, kes linnaelule maal olemist eelistab.

“Kui mingil päeval ainult üks auto õue peale sõidab, siis mõtlen, et oli meil nüüd vaja jälle selle labürindiga jännata. Kui järgmisel päeval kolm autot õuele vurab ja sellest rõõmsad ning särtsu täis inimesed välja astuvad, tunnen, et oleme õige ettevõtmisega hakkama saanud. Sellised külastajad annavad jõudu ning julgust labürindi tegemine aasta pärast uuesti käsile võtta.”

Tänavu ei oleks saanud maisilabürinti ainuüksi selle tõttu rajamata jätta, et labürint asub Aasta põllumees 2016 tiitli saanud Lembit Paali juhitava ettevõtte Pajusi ABF põllul. Perenaise sõnul mainib ta selle fakti ära ka kõigile maisilabürinti külastavatele inimestele. Lisaks sellele saavad labürindi külastajad teada, et oma suureks üllatuseks avastas pererahvas igal aastal suve lõpuks kuivaks jäänud enam kui viie meetri sügavuse šahtkaevu põhjast veel 11,5 meetrise puurkaevu. Nüüd saavad nad selle puurkaevu abil läbi suvise hooaja vett ammutada. Selliseid huvitavaid lugusid kuulda, maisilabürindis seigelda ning erinevates mängudes osaleda saavad kõik inimesed, kes septembrikuus Pajusi vallas asuvat Sarapiku talu külastavad.

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus