Otsides õnne ja sooja inimsuhet

Rakvere teater on Jõgevamaal ikka sage külaline olnud. Homme saab siinne publik vaadata koguni kaht selle teatri lavastust: Jõgeva kultuurikeskuses etendub “See kõik on tema” ja Mustvee kultuurikeskuses “Küllus”.


Kaht lavastust ühendab see, et mõlemad esietendusid tänavu jaanuaris ja et mõlemas kasutatakse erilisi lavastuslikke elemente, muus mõttes on need aga üsna erinevad.

Jõgeval etenduv “See kõik on tema” on Valgevene nüüdisautori Andrei Ivanovi kirjutatud, lavale tõi selle Helen Rekkor. Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu kehastavad selles lavaloos ema ja poega, kes on pärast pereisa traagilist hukkumist omavahelise sideme kaotanud: poeg on sukeldunud internetti ja ema lobiseb telefonitsi sõbrannadega.

Et pojaga uuesti side luua, võtab ema ette eksperimendi: ta loob endale sotsiaalmeedias noore neiu identiteediga konto ja esitab pojale sõbrakutse. Poeg võtab selle vastu, aimamata, kes konto omanik tegelikult on, ent ajapikku hakkab sõbrasuhtest kujunema midagi enamat. Hullumeelse tulemuse poole liikuv eksperiment tuleks lõpetada, aga kuidas teha seda ilma sidet pojaga täielikult kaotamata?

“See lavastus kõnetab nii tänapäeva noori kui ka täiskasvanuid. Noored võiksidki seda vaatama tulla koos vanematega,” arvas lavastuses ema ja Toffit (ehk väljamõeldud internetitüdrukut) kehastav Tiina Mälberg.

Tema sõnul on “See kõik on tema” visuaalselt ja vormiliselt huvitav lavastus: suurte ekraanide vahendusel on ema ja poja netisuhtlus ka publikule nähtavaks tehtud. Tehnika on, teadagi, tihti kapriisne. Ent Tiina Mälberg kinnitas, et neil pole tehnilisi apse senini ette tulnud, sest teatril on kompetentsed tehnikud.

“Laval on, jah, näha vaid kaht inimest, ent tegelikult näeb etenduse ladusa kulgemise nimel vaeva tunduvalt suurem meeskond,” tõdes Tiina Mälberg.

Osatäitmine lavastuses “See kõik on tema” pole kaugeltki tema esimene emaroll teatrilaval. Ta on aja jooksul kehastanud mitmesuguseid emasid.

“Neid seob omavahel see, et neil kõigil on lapse kandmise ja sünnitamise kogemus, suhte hoidmise vajadus lapsega ja eluaegne vastutus tema eest. Ent nii palju, kui on erinevaid naisi, on ka erinevaid viise olla ema,” kinnitas Tiina Mälberg.

Laval enne sündimist

Lapseootele jäänud tütarlast sai ta mängida tegelikult juba konservatooriumi lavakunstikateedri 15. lennu diplomilavastuses “Mee maik”. Ta ei pidanud toona isegi patja abiks võtma, sest ta ootas tõepoolest oma esimest last: poeg Karl Robertit. Karl Robert Saaremäest on nüüdseks saanud samuti näitleja: ta lõpetas tänavu Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna. Eriti tore on aga see, et publik hääletas Rakvere teatri möödunud hooaja parimaks naisnäitlejaks Tiina Mälbergi ja meesnäitlejaks tema poja Karl Robert Saaremäe. Hääletustulemused avalikustati 6. oktoobril.

Ehkki Tiina Mälbergil on loomulikult hea meel ka enda tiitli üle, seda enam, et tal täitus just tänavu kahekümnes tööaasta Rakvere teatris, tegi talle veelgi enam rõõmu poja edu.

“Karl Robert tegi möödunud hooajal kaasa vaid kahes Rakvere teatris välja toodud lavastuses ja mõlemad, nii “Thijl Ulenspiegel” kui ka “Kellavärgiga apelsin”, olid Viljandi kultuuriakadeemia tudengite diplomilavastused. Neil pole sugugi lihtne teatri põhirepertuaariga konkureerida. Seda enam on rõõm tõdeda, et neid lavastusi ja neis osalejaid märgati. Mul on tegelikult hea meel mitte ainult oma poja, vaid kogu tema kursuse üle,” ütles Tiina Mälberg. “Soovitangi kõigil teatrisõpradel ka teatrikoolide diplomilavastusi vaadata. Need on alati entusiasmi, energiaga tehtud ja see energia jõuab ka publikuni.”

Täna Mustvees mängitava Rakvere teatri lavastuse “Küllus” nägid Jõgeva teatrihuvilised ära juba kevadel. Lavalugu viib vaataja ülemöödunud sajandi Metsikusse Läände, aga rahumeelsemal inimesel ei maksa ära ehmatada: püssipaugutamise asemel on “Külluses” esiplaanil õnne otsingud.

“Tegelikult pole see üldse oluline, mis ajastul ja maal tegevus toimub. See on ju ainult raam,” kinnitas “Külluses” üht peategelast, Bessi, kehastav Ülle Lichtfeldt. “Käsitletavad probleemid on tegelikult aegumatud.”

Beth Henley näidendi näidendis, mille tõi Rakvere teatris lavale Filipp Los, kohtuvad ühe Metsiku Lääne väikelinna Bess ja Macon (Anneli Rahkema). Mõlemad on sinna sõitnud selleks, et abielluda kirja teel leitud peigmehega. Näidendi tegevus hõlmab kolme aastakümmet ja kummagi naise saatus kujuneb erinevaks. Küsimusele, kas pikk ajavahemik, mida näidata tuleb, muudab rolli loomise raskemaks, vastas Ülle Lichtfeldt muiates, et eks tema eas ole kuuekümnest muidugi juba lihtsam mängida, kui kolmekümnest, ent tegelikult on siiski kõik mängitav.

Mitte ainult naistetükk

““Külluse” kaks peategelast on üsna erinevad: ühe jaoks tähendab õnn asjade küllust, teisele head suhet. Minu tegelane, kelle elusaatus laval kujuneb üsna kurvaks, on mulle igatahes väga armsaks saanud, sest tema loos on palju sellist, mis mind ennastki puudutab. Kas ta aga leiab lõpuks õnne või mitte, see jäägu vaataja otsustada,” ütles Ülle Lichtfeldt. “Ja kindlasti ei maksa arvata, et “Küllus” on puhtalt naistetükk. Ei, seal on ka meestegelased, kes püüavad oma eluga hakkama saada. Ning lisaks näitlejatele on laval muusik Elmar Sats, kes meid omal moel toetab.”

Palusin Rakvere teatri kahel kandval lavajõul ka teineteist iseloomustada.

“Tiina Mälberg on emalikult soe inimene ja hoolitseb kõigi eest. Ta on hea kindel lavapartner, kes ei too lavale kaasa oma halba tuju ning kes on alati sada protsenti asja juures,” ütles Ülle Lichtfeldt.

“Ülle on ka väga emalik naine. Ta saab väga hästi hakkama nii oma kahe tütre kasvatamise kui ka suhteliselt suure majapidamisega. Ta on suurepärane lavapartner ja kuna mõlema kasvanud kogemused on meie lavatöödesse kindlasti sügavust ja rikkust juurde toonud, siis läheb meie koostöö aasta aastalt aina põnevamaks,” arvas Tiina Mälberg.

Küsisin kahelt näitlejannalt ka seda, kuidas nad külalisetenduste andmisse suhtuvad: Rakvere teater on ju ajast aega nn väljasõiduteater olnud.

“Võõral laval mängitav etendus nõuab natuke suuremat tähelepanu ja kontsentratsiooni, kui koduteatri seinte vahel mängitav,” tunnistas Tiina Mälberg. “Aga külalisetendusi tuleb siiski anda, sest neid saavad vaatama tulla ka need inimesed, kes meie oma majja kohale sõita ei saa. Kui mõnikord oleme pidanud mängima ka külmades ruumides, siis Jõgeval ootab meid alati ees soe maja ja täis kohvitermos.”

Ülle Lichtfeldtile tulevad aga seoses Jõgeva ja Jõgevamaaga alati meelde 2006. ja 2007. aasta suvi, mil ta tegi kaasa Jõgeva Linna Teatri suvelavastuses “Kassirabal”.

“Juba lavastuse mängupaik – Kassinurme mäed – on erilise energiaga koht,” meenutas Ülle Lichtfeldt. “Ka trupp oli suurepärane: selles tegid kaasa huvitavad harrastusnäitlejad, aga ka sellised korüfeed, nagu Ines Aru ja Luule Komissarov. Üks etendus, ma ei mäleta enam, kummal suvel, langes 4. augustile ehk minu sünnipäevale. Kui etenduse lõpus kummardama läksin, hakkas publik mulle sünnipäevalaulu laulma. Kui mõnikord tuleb ka näitlejal tüdimus peale, siis taolised hetked pühivad selle minema ja tuletavad sulle meelde, milleks sa seda tööd teed.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus