Viimastel nädalatel on kitsekasvatus tavalisest enam Eesti meedia huviorbiidis olnud. Põhjuseks see, et Ida-Virumaale suure kitsefarmi rajanud Martin Repinski maaeluministriks tõusis. Ent kitsi kasvatatakse Jõgevamaalgi. Palamuse vallas Raadivere külas Olemari talus kasvavad näiteks Tüüringi metsakitsed, kelle piimast pererahvas kohapeal juustu teeb.
Ole ja Marika Hütt ostsid endale Raadiverre talukoha juba kaheksateist aastat tagasi ning panid sellele nime oma eesnimede järgi. Et taluhoone oli esialgu elamiskõlbmatu, ei hakatud loomapidamise peale mõtlemagi: selleks oleks pidanud kohapeal elama. Maasikaid sai seevastu kasvatada ka mõned kilomeetrid eemal Luual korteris elades. Ka ravimtaimede kasvatamise ja korjamisega on Olemari talus tegeldud. Nüüdseks on leitud püsiv koostööpartner, kellele ürte müüa.
Mõned aastad tagasi hakkas Ole Hütt aga siiski mõtlema loomapidamise peale, sest maad oli talul tublisti rohkem, kui maasika- ja ürdikasvatuseks vaja. Perenaisele mõte eriti ei meeldinud, sest ta mäletas veel liiga hästi vanaema-vanaisa laudas rügamist. Ole aga jonni ei jätnud ning hakkas nuputama, mis loomad tallu soetada. Lehmi ta majapidamisse ei tahtnud, lambapidamine ei tundunud ka otstarbekas. Et Hütid on suured juustusõbrad, küpses plaan kitsi pidama ja kitsepiimast juustu tegema hakata. Lapsed (neid on Hüttidel kuus) olid asjaga päri ja valmis isa aitama ning nii saabusidki kolm ja pool aastat tagasi Olemari tallu kümme Tüüringi metsakitse talle.
“Olin ühel koolituspäeval seda tõugu kitsedest kuulnud ja astusin Lõuna-Eestisse sattudes läbi Andri-Peedo talust, kus neid peetakse. Sain kohe aru, et just selliseid kitsi tahan ka endale,” ütles Ole Hütt. “Tüüringi metsakitsed on ilusa välimusega – pruuni- ja valgekirjud. Nende piim on hea maitse ja keskmise rasvasusega: sobib nii joogipiimaks kui ka juustu tegemiseks. Nn kitsemaitset, mida inimesed tavaliselt pelgavad, Tüüringi kitsede piimal polegi.”
Kümme kitsetalle ostiski Ole sealtsamast Andri-Peedo talust. Oleks ostnud rohkemgi, aga tõupuhtad talled pole sugugi odavad. Poole aasta pärast osteti Andri-Peedolt ka tubli tõusikk. Praegu on kitsi üheksateist. Neist üheksa on lüpsikitsed, ülejäänud mullused või tänavused talled. Karjas on ka viis sikku. Kitsi lüpsab Ole kaks korda päevas. Parima kitse päevatoodang on kolm ja pool liitrit.
Lüpstakse käsitsi
“Järgmistel laktatsioonidel peaksid need kitsed, kes praegu lüpsavad, juba rohkem piima andma,” ütles Ole Hütt. Praegu saab ta kitsed käsitsi lüpstud, ent kui kari kasvab, tuleb hakata mõtlema lüpsimasina soetamise peale.
Olemari talu kitsede piimast on juustu tehtud alates tänavuse aasta juunikuust. Varem polnud selleks piisavalt piima. Juustutegu käisid Ole ja Marika õppimas möödunud talvel Võrumaal Kolotsi talus. Ehkki seal toodetakse põhiliselt laagerdatud juustu, said Hütid head juhatust ka toorjuustu tegemiseks: neil praegu sellist kohta pole, kus juustul poolteist kuud laagerduda lasta. Ka suuri ja uhkeid tootmisruume pole, ent neid pole nii väikese tootmise juures veel vajagi. Piisab, kui on olemas teavitatud koduköögi staatusega köök ning suur pott.
Kõigepealt hakatigi Olemari talus toorjuustu tegema. Naturaalse kõrval on seda pakkuda ka köömne- või lambaläätselisandiga. Toorjuust on maitselt hea, ent selle miinuseks on lühike realiseerimisaeg – ainult kümme päeva. Seepärast hakkas Ole Hütt toorjuustule teist, pikema säilivusajaga toodet kõrvale otsima. Ning jõudis praadimiseks sobiva Küprose päritolu halloumi tüüpi juustuni. Selle tegemise õppis ta ära YouTube’i video järgi. Praejuustule lisab Ole mineraaliderohke Himaalaja soola kristalle (need teevad juustu natuke roosakaks) ning maitseks koduaias kasvanud piparmünti. Kas värsket või kuivatatut, oleneb aastaajast.
Praegu küsivadki kliendid Olemari talust kõige rohkem praejuustu, ent ka toorjuustul ja joogipiimal on tahtjaid. Kaup tellitakse ära interneti teel ja Olemari pererahvas toimetab selle soovijaile otse koju. Jõgeva inimesed saavad kauba tavaliselt kätte kolmapäeviti, Tartu inimesed reedeti.
Nii mõnigi praegune klient sai Olemari talu kitsejuustu esimest korda proovida septembris peetud Suurel Paunvere Väljanäitusel. Seal olid Hütid väljas kogu perega. Müügileti taga toimetas põhiliselt Ole, tütar Õnne-Riin võttis enda peale degusteerimiseks mõeldud halloumi-palakeste praadimise, poeg Oskar Hendrik pakkus enda keedetud ja purkidesse villitud kitsepiima-koorekommi jne.
Arukad loomad
“Oskar Hendrik tahtis endale taskuraha teenida ja pakkusime välja, et tehku koorekommi. Olime seda kunagi lehmapiimast teinud, aga sobis ka kitsepiim,” ütles Ole Hütt ja lisas, et laadal katseliselt müüdud koorekomm on nüüd nende püsivas kaubavalikus. Lisaks sellele tehakse soolakat vadakukaramelli, mis ei meeldi küll kõigile, ent mõnedele jälle väga.
Praegu elavad kitsed talumaja otsas paiknevas poolkinnises laudaruumis. Seinad on neil ümber, aga uks lahti, sest kits tahab igasuguse ilmaga väljas käia. Tulevikus kavatseb Ole Hütt eraldi laudamaja ning spetsiaalse laagerdusruumiga juustuköögi välja ehitada.
Talupidamine on Ole Hütile tegelikult rohkem hobi, põhiametilt on ta Luua metsanduskooli raietööde õpetaja. Marika Hütt on hetkel töötu, ent valmistub tasapisi tulevaks kevadeks, mil kavatseb käivitada kitsepiimal ja ürtidel põhineva kosmeetika (seebid, huulepalsamid, kreemid) tootmise. Nii et kitsed on andnud Hüttide perele rohkesti uusi ideid ja tegutsemislusti.
“Tüüringi kitsed on väga arukad ja suhtlemisaltid loomad. Neid võiks ka niisama, mitte kasu pärast pidada,” kinnitas Ole Hütt.
Paraku teeb kitsepidajale mõni asi ka muret. Näiteks see, et mõnedes ümberkaudsetes taludes on kombeks suured ketikoerad ööseks lahti lasta. Kuna neil võib murdjainstinkt välja lüüa, on muude olevuste kõrval ohus Olemari talu kitsed. Kaks-kolm nädalat tagasi leidis Ole ühel hommikul, et karjaaed oli maha tõmmatud, elektrikarjus lõhutud ning üks karjamaal olnud sikkudest (kitsed olid laudas) alakehast pureda ning teine muljuda saanud. Puretud loom on nüüdseks juba taevastel karjamaadel ja paraku oli see tõusikk, kes oleks pidanud veel sel sügisel karja paaritama (paaritatud olid ainult mõned kitsed). Nüüd jääb see tegemata ja talled kevadel saamata, mis annab tagasilöögi talu kitsekarja arengule. Lisaks sellele tuleb järgmisel aastal uus tõusikk muretseda.
“Jahimehed uurisid mudasse jäänud jälgi ja kinnitasid, et need olid suure koera, mitte hundi omad,” ütles Ole Hütt. “Loodan, et koerapidajad oma loomi enam vabalt jooksma ei lase.”
Mis Martin Repinski juhtumisse puutub, siis see on Ole Hüti sõnul negatiivsele varjundile vaatamata pigem positiivselt mõjunud: inimestel on tekkinud suurem huvi kitsepiimatoodete vastu. Ja nad võivad kindlad olla, et kui nad tellivad Olemari talu kitsejuustu, siis on see valminud Olemari talus, mitte Hollandis.
RIINA MÄGI
