Õ-täht tuli Kõrenduselt

1821. aastal pidasid õ-tähe teemalist kirjavahetust Kõrenduse külakoolmeister Kaarel ja tol ajal Äksis pastoriametit pidanud Otto Wilhelm Masing. Nagu Kaarli õemehe ja ametivenna, Pataste koolmeistri Jõevälja Juhkumi XIX sajandi algul kirja pandud külaelukroonika käsikirjast nähtub, leidis õ-täht ärksameelsete eestlaste hulgas ka kohest kasutamist.

 

Õ-tähe toomisega eesti kirjakeelde tegeles Otto Wilhelm Masing innukalt oma elu lõpuaastatel (so 1815-1832), kui ta oli Äksis pastoriks. Kõige rohkem saab aimu sellest, kuidas see kõik sündis, kui lugeda Masingu kirju pastorist sõbrale J. H. Rosenplänterile, kes oli samuti andunud estofiil ja kes meie õnneks need kirjad säilitas. Kirju on palju (283) ja rõhuv enamus neist on saksakeelsed, ent nüüdseks on need kõik eesti keelde tõlgitud ja kommenteerituna välja antud. Sattusin selle suurepärase väljaande peale oma suguvõsa ja perekonnanime kujunemise lugu uurides, kui avastasin oma kaugete esivanemate ootamatud seosed nii O. W. Masingu kui ka õ-tähe kujunemisega.

Meie suguvõsa uurimisel oli üks minu onudest (õpetaja ja koolijuht Hillar Põldoja) juba ära teinud suure töö ja ma teadsin, et meie saksapärane perekonnanimi tuletati 19. sajandi algul, kui Eestis pärisorjus kaotati ja perenimed tekkisid, Jõevälja talukoha järgi. Oli ka teada, et Jõevälja asus kusagil Põhja-Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kaiavere mõisa maadel. Mõtlesin, et oleks huvitav üles otsida see talukoht või vähemalt vana vundamendiasegi. Alustasin internetist ja mõne klikiga andis Google tulemuseks, et seesama Jõevälja oli O. W. Masingu vanaisa kodutalu. See tegi ülesande korrapealt eriti põnevaks – tekkis ju võimalus, et oleme sugulased.

Aja Raamat

Hakkasin õhinal korjama infot Masingu eluloo ja ka oma suguvõsa kõige sügavamate juurte kohta. Suuresti aitas jälle internet: selgus, et suur osa arhiivimaterjalidest on nüüd digitaliseeritult kõigile kättesaadavad. Onu Hillari uurimusest oli ka teada, et meie suguvõsas oli alates esimesena perekonnanime saanud Jõevälja Juhkumist (tema eluaastad olid 1774-1842) palju koolmeistreid ja et nad pidasid mitme põlvkonna jooksul päevikulaadset kroonikaraamatut oma peres ja kodukohas asetleidnud sündmustest. Päeviku pidajad on ise seda nimetanud Aja Raamatuks ja esimene sissekanne on seal aastast 1791. Selle päeviku osalist ümberkirjutust, mille tegi hilisem tuntud kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe 1931. aastal tudengina ühe minu koolmeistrist esivanema juures pärimust korjamas käies, säilitatakse Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.

Hiljuti oma vanaisa arhiivi sorteerides sattusin ootamatult tolle Aja Raamatu originaalkäsikirjale. Selle kolletanud lehed olid hoolikalt pakitud ühte ajalehe Edasi 1963. a numbrisse. Ilmselt sattus käsikiri just tol ajal minu vanaisa kätte. See leid andis suguvõsa uurimisele veelgi indu juurde. Oli erakordne elamus näha Jõevälja Juhkumi ja tema poegade käekirja näidiseid ning 1822. aasta sissekandes tolleaegset õ-tähe ristikesega kirjakuju, mida ka Masing algul kasutas. Tähelepanuväärne on ka kirjeldatav 1822. a erakordselt soe talv, kui küünlapäeva aegu (2. veebruaril) künda sai ja jüripäeval (23. aprillil) õunapuud õitsesid. Tuleb muidugi silmas pidada, et kuupäevad on antud vana kalendri järgi.

Eestlane või rootslane?

Otto Wilhelm Masingu esivanemate kohta leiab nii mõndagi põnevat vanimast säilinud Maarja-Magdaleena kirikuraamatust, mille täitmist on alustatud aastal 1727. Sel aastal asus Maarja-Magdaleena kirikusse esimene Põhjasõja-järgne pastor Christian Schmidt. 15-16 aastat läks seega aega, et elu siinmail sõjast ja katkust taastuma hakkaks. Christian Schmidti sissekannetest võis kohe välja lugeda, et koos temaga oli ametis köster Juhan Masik – keegi vaba mees, kelle perekonnanimest tuletatigi hiljem nimi Masing, kuid kelle päritolu ei ole minu teada õnnestunud kellelgi selgitada.

Pastor Schmidti kirikuraamatut on eelmise sajandi algul põhjalikult uurinud ka Nõo pastor Martin Lipp (seesama mees, kes Enn Võrgu tuntud laulule „Eesti lipp” sõnad on loonud), kes avaldas 1907. a sellega seoses raamatu Masingute suguvõsast. Töötasin selle raamatu läbi ja veendusin, et Lipu järeldus O. W. Masingu eesti juurte kohta on jäänud veenva tõestuseta. Martin Lipp tahtis tõelise rahvuslasena lihtsalt väga Otto Wilhelmit eestlasena näidata ja tollasel tormilisel rahvusluse õitseajal oli sellist tulemust eestlastele ka väga vaja. Pastor Schmidti sissekannetest järeldub aga pigem, et Otto Wilhelmi vanavanemad olid Jõeväljal kangruametit pidanud rootslased.

Kirikuraamatus seisab kirjas, et 1733. aastal on ristitud kirikukõrtsi kangru Careli ja Annika poeg ning ta on saanud nimeks Christian. See on siis Otto Wilhelm Masingu isa. Kõik vaderid on härrasrahva hulgast. Esimesena seisab vaderite nimekirjas pastor Christian Schmidt ise, kelle järgi sündinu ka nime sai. Pastor Schmidt suhtus oma ristiisa kohustustesse täie tõsidusega – koolitas selle poisi köstriks ning pani paari oma aadlisoost kasvandiku Anna Ludovica von Hiltebrandtiga, kes oli ilmselt Põhjasõja tagajärjel orvuks jäänud. Kas Otto Wilhelmi isa kuidagi ka eespool mainitud köster Juhan Masikuga suguluses oli, ei õnnestunud mul välja selgitada, kuid tema perenime nad said ja üheks selle põhjuseks võis ju olla sugulus.

i

EDUARD FELDBACH

blog comments powered by Disqus