Naissaare nimel on militaarne ja muusikaline kõla

_DSC0355

Naissaare selle suve tähtsaim päev oli 19. august: siis külastasid saart Rootsi kroonprintsess Victoria, tema abikaasa prints Daniel ning Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, et osaleda Püha Maarja kabeli taaspühitsemisel. Naissaart külastas tänavu ka Jõgevamaa väikemuuseumide rahvas. Kuninglikke auavaldusi neile seal osaks ei saanud, küll aga jõuti tõdemusele, et Naissaar on Eestimaa mosaiikpildi üks omapärasemaid kilde.


Naissaar on Eesti suuruselt kuues saar. Jõgevamaa muuseumitöötajad, siinkirjutaja ja veel mõned „kiibitsejad” ühes nendega, saabusid saarele Katharina nime kandva aurikuga. Sedakorda oli laevasõit mööda enam-vähem siledat merd naljamäng võrreldes selle loksutamisega, mis kuivale maale jõudes algas. Sadamas ootas meid nimelt „eelajalooline” furgooniga sõjaväeauto Dodge, roolis giid-sohver Endel, ning algas teekond mööda kitsaid, käänulisi ja üles-alla kulgevaid teid – vaatama seda, mis on säilinud Esimese maailmasõja eel Naissaarele ehitatud kaitserajatistest.

„Tänapäeval ei oska enamik mehi sellise ilma sünkronisaatorita käigukastiga masinaga enam sõitagi,” ütles Endel muiates ja lisas, et tee, mida mööda me sõidame, polegi päris tee, vaid vana raudteetamm.

Naissaarele rajati omal ajal 37 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, millest osa veel alles. Raudteeta olnuks suurtükipatareide ehitamine ja kasutamine võimatu, sest sisepõlemismootoriga transpordivahendid poleks suutnud näiteks kümneid tonne kaaluvaid 30 cm paksuseid metallplaate, samuti seitsmesajakiloseid suurtükimürske, sadamast patareideni vedada.

Surnult sündinud

Peeter Suure merekindlus osutus paraku surnult sündinud projektiks. Esimese maailmasõja puhkedes jäi selle ehitamine pooleli ning Naissaarel ja mujal (kindlus pidi ulatuma Saaremaast Peterburini) näha olevad hiidrajatiste jäänused panevad nüüd, sajand hiljem, küsima, kuhu oleks inimkond tänaseks jõudnud, kui ta nii suurt osa enda kasutada olevast ressursist sõdimise peale poleks raisanud. Teisalt: nii mõnigi sõjatööstuses välja nuputatud leiutis on ka inimeste rahuaegse elu mõnusamaks ja mugavamaks teinud.

Ka nõukogude ajal oli Naissaare naiselikul nimel militaarne kõla. Tavainimest sinna ei lastudki, sest merevägi rajas sinna miinilao ja miinide montaažitehase. Paldiski ja Naissaar olid viimased paigad Eestis, kust Vene sõjavägi 1994. aastal lahkus. Ettevalmistusi selleks hakati Endli sõnul tegema juba varem. 1988. aastal töötati välja miinide sees oleva trotüüli väljapõletamise tehnoloogia. Kui suur osa umbes 10 000 miinist kuue aastaga tühjaks põletada jõuti, pole teada, aga tühje miinikesti viidi pärast sõjaväelaste lahkumist Naissaarelt ära rohkesti. Kõige viisakama kasutuse leidis neile Tartu skulptor Mati Karmin, kes neist unikaalset mööblit valmistas.

Erakordsed elamused

Naissaare-tuuril tegime peatuse ka sellesama Püha Maarja kabeli juures, mille avamisel meie president ja Rootsi kroonprintsess augustis käisid. Naissaare kabeli, mis elas okupatsiooniajal üle rannarootslaste kahekordse väljasaatmise, taastamisel oli eestvedajaks Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus ning ettevõtmist toetas naissaarlaste kogukond kodu- ja välismaal, samuti paljud eraisikud ja ka Rootsi kuningapere.

Kui nõukogude ajal oli Naissaare nimel, nagu eelpool mainitud, militaarne kõla, siis saare praegust imagot kujundavad eelkõige dirigent Tõnu Kaljuste ja tema käivitatud Nargenfestival. Kaljuste on suutnud panna Eesti muusikapubliku uskuma, et erakordse kontserdi- või ooperielamuse saamiseks tasub võtta ette meretee Naissaarele Omari küüni. Tänavu juulis Naissaarel etendatud Georg Friedrich Händeli koomilises kantaadis „Ustav süda, sa loodad tühja” astus üles ka Palamuselt pärit metsosopran Kadri Tegelmann. Nii et Naissaare kogemuse põhjal võib öelda: sõjad on kaduv nähtus, kunst, sealhulgas muusika, igavene.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus