Kultuurikeskuses peetud seminaril oli üheks põnevamaks ettekandeks Eesti Nahakunstnike Liidu esinaise Pille Kivihalli oma. Uurinud Eesti Kirjandusmuuseumis nahakasutuse kohta käivat rahvaluulematerjali, sai ta teada, et meie esivanemad omistasid nahale müstilisi ja raviomadusi. Kuivatatud-jahvatatud hiire- või rotinahk oli keskajal näiteks hästi tuntud apteegikraam, mida mitme häda puhul sisse võeti. Jänesenahk arvati olevat hea kondivalu vastu, hundi sabaga vihtlemine pidi aga kaitsma sakste viha eest ja aitama tüdruku mehele.
Kulli või koera poolt tühjaks söödud siilinahk soovitati naeltega lauatükile kinni lüüa ning siis sellega hobuseid kammida: see pidi päästma hobused luupainest ja kaitsma neid paha silma eest. Muti nahaga silitamine pidi aga nii looma kui ka inimese rammusaks tegema. Pulbrina sisse võttes aitas muti nahk köha, roosi ja muude haiguste vastu. Ussi nahka vöö vahel kandes ei pidanud selg haigeks jääma ega tüdruk hooraks minema.
Ka halba sai nahaga teha: kes vihavaenlasele satikad selga tahtis sokutada, pidi kuivatatud konnanaha ära põletama ja tuha vaenlasele peale raputama. Koerasaba väravaposti alla peitmine võttis aga peretütrelt igasuguse mehelesaamise lootuse.
Parkimine enne ja nüüd
Enamik seminariettekandeid käsitles siiski nahaparkimise traditsioone nii siinmail kui saamide juures. Enno Renniti ettekandest selgus, et kodumaiste nahaparkimistraditsioonide teemal on tulevikus võimalik veel loendamatu hulk uurimusi kirjutada, sest Eesti Rahva Muuseumis on sellekohast läbiuurimata materjali piltlikult öeldes virnade viisi: ainuüksi Heiki Pärdi poolt 1977. aastal läbi viidud küsitlusest on fondidesse jäänud näiteks 700 lehekülje jagu huvitavaid andmeid.
Sellest, kuidas nahka tänapäeval tööstuslikult pargitakse, said nahakunstnikud aimu OÜ Skineks nahavabrikus, mille auväärses eas hoonesse viimasel ajal hulk uusi masinaid on siginenud. Kuigi vastu tulvavad aroomid ei olnud just meeldivate killast ja sinises kroomilahuses ligunevad nahad ei näinud ka teab kui esteetilised välja, ei kohkunud keegi ukselt tagasi, sest uudishimu oli suur.
Küsimusi sadas tootmisprotsessi tutvustanud Neeme Reinasele ja Vladimir Zolkinile kui küllusesarvest ning nähtut oldi varmad fotoaparaatide ja videokaamerate abil jäädvustama: ka enamik kogenud nahakunstnikke sai alles nüüd teada, missugused protseduurid teeb läbi looma seljast võetud nahk enne, kui see kunstniku kätte jõuab. Aga pole sugugi halb, kui kunstnik seda teab: see aitab tal ehk paremini mõista naha kui materjali olemust ja tunnetada selle omadusi. Ütlevad ju lilleseadjadki, et õige florist peab tundma ka lille elu mullasemat, st tema kasvatamisega seotud poolt.
Sinimust mullikas
Kui OÜ Skineks nahavabrikut nägi enamik nahakunstnikke esimest korda, siis selle toodangut tuntakse kunstnike ringkonnas hästi: see on nimelt ainus ettevõte Eestis, kus taimparknahka toodetakse. Ja taimparknahk on nahakunstnike meelismaterjal, kuigi ka kroomnahast ei ütle nad ära.
Kui kunstnikud juba Jõgeval olid, kasutasid nad muidugi võimalust nahka otse vabrikust kaasa osta. Osta saab seda ju Tallinnast Polaria jalatsivabriku Mustamäe tee kauplusestki, aga näiteks defektiga nahad sinna ei jõua.
“Nahakunstniku jaoks on huvitav just defektiga nahk,” kinnitasid nahakunstnikud Maarja Undusk ja Kaia Lukats.
Kunstnikku nahadefekt nimelt inspireerib ja ta suudab selle edukalt efektiks muuta. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis nahakunsti õpetav Kaia Lukats kolis paar aastat tagasi Jõgeva külje alla Liivoja külla ning tema on Skineksis üsna sage külaline.
“Viin siit nii kunstikooli kui teiste nahakunstnike jaoks nahka nii sageli, et mind võib vaat et nahavabriku müügiesindajaks nimetada,” naeris Kaia.
Kõige eksootilisem nahk, mille nahakunstnikud Jõgevalt kaasa viisid, oli ilmselt mustavalgekirju mullika nahk, millel valge osa siniseks värvitud.
Nahapäev lõppes töötubades tegutsemisega: Jane Rannamets õpetas kuldamist, Tiina Piisang nööri punumist, Elina Randla nahast lillede valmistamist ja Eve Hintsov nelja nööriga punumist. Nii et nahapäev oli sisukas, ent linnarahvast tuli sinna kahjuks siiski vähevõitu: nahakunstnike kõrval olid sinna tegelikult oodatud kõik huvilised.
Nahka läinud päev nahapäev aga kindlasti polnud. Muuhulgas täitis see üht OÜ Skineks juhi Andres Baida püstitatud ülesannet ? aidata muuta Jõgeva rahva seas kunagi juurdunud arvamust, et nahavabrik on üks ebameeldiv ja linnakeskkonda reostav nähtus.
RIINA MÄGI
