Lõppev aasta oli Eestis kuulutatud muusika-aastaks. Jõgeval elav Urve Tammemägi tõestas muusika-aastal nii endale kui ka teistele, et pillimängu õppida pole kunagi hilja ning et pilli, täpsemalt lõõtspilli valmistamisega saab hea juhendamise korral hakkama ka naisterahvas.
Urve Tammemägi tunnistas, et tal on lõõtspillimängu suhtes “nõrkus” olnud kogu aeg.
“Lapsena kuulasin koos vanaisaga raadiost Karl Kikase lõõtspillilugusid,” meenutas Urve. “Vanaisa püüdis neid ka järele mängida: tal seisis kogu aeg lõõtspill tigudiivani jalutsis. Ka hilisemas elus olen alati, kui kuskilt lõõtspillihäält olen kuulnud, kohe kõrvu kikitanud.”
Mõni aeg tagasi, kui Pajusis Lembit Paali eestvõttel lõõtspillimängu kursus korraldati, läkski tavaelus juuksuriametit pidav Urve Tammemägi sinna õppima. Samal kursusel osalevalt pärnulaselt Mati Vürstilt ostis ta ka oma esimese pilli. Paar aastat tagasi kuulis ta aga ühelt oma kliendilt, et Vana-Võidus tegutsevas Viljandi kutseõppekeskuses avatakse lõõtspilli valmistajate õpperühm, kus saab õppida sessioonõppes.
“Muidu olen ma alati hirmus kõhkleja ja kaaluja, aga siis ei pidanud ma pikalt aru, vaid saatsin kohe motivatsioonikirja ära,” ütles Urve Tammemägi.
Urve võetigi kursusele vastu. Ta polnud seal küll ainus naisterahvas, aga teine naishing Epp Välba töötas ise kutseõppekeskuses ning tema sebis rohkem paberiasju ajades ringi. “Mehed vaatasid mind algul küll sellise pilguga, nagu oleksin ma valesse kohta sattunud, aga kui nägid, et mul on tõsine kavatsus pill valmis teha, võtsid vägagi toetava hoiaku. Ka kursuse juhendaja, Põlvamaa tuntud pillimeister Heino Tartes oli väga positiivne ja ütles: “Ära arvagi, et sa hakkama ei saa!”,” meenutas Urve Tammemägi.
Abikaasa ei öelnud tema õppimamineku kohta ühtegi halba sõna. Päris ainult vahetevahel naljatamisi, kas tal kõik sõrmed ikka veel alles on. Ja ega see mure päris asjatu olnudki: lõõtspilli ehitades tuli Urvel teha palju puu- ja metallitööd, millega ta varem kokku polnud puutunud.
Kõik on õpitav
Poolteiseaastase kursuse jooksul koges Urve, et kõik on õpitav, kui endal pealehakkamist on. Püsivust ja hoolikust pidi ka olema. Näiteks vahelõõtsa pappelemente tuleb väga täpselt voltida ja lõigata ning ülitäpne peab olema ka puitosadesse (nupulaud, bassipakk, kõlalauad jne) auke puurides ja sooni tehes, sest muidu ei hakka pill lihtsalt korralikult mängima.
“Ega mul lõõts seest päris perfektne olegi,” tunnistas Urve Tammemägi, kui oli kruvikeeraja abil pilli lahti kruvinud. “Ka metallist ornamentikaelementidele mustrit peale tehes läks mõni löök veidi mööda.”
Minu jaoks oli aga pilli sisse piilumise võimalus iseenesest juba nii põnev, et mingite vigade märkamiseks tähelepanu ei jätkunudki.
Juuksurist pilliehitaja tõdes, et kutseõppekeskuse korraldatud kursusel oli pill valmis teha tunduvalt lihtsam, kui oleks olnud ise kodus pusides. Materjalid, millest paljud üpris spetsiifilised, hankis kool, keerulise kujuga nupulauad lõikas kõigi jaoks välja puutööõpetaja Kalmer Lind ning metallist ornamentikaelemendid tulid lausa laserlõikuspingilt. Aga ka kursuslastel endil tuli muidugi tubli olla.
“Sel hetkel, kui värskelt valminud pilli sülle võtsin ja sellest esimene heli välja tuli, kattus mu ihu kananahaga,” meenutas Urve Tammemägi. “Ma ise ka ei uskunud, et olen täiesti mängitava pilli valmis saanud. Minu jaoks on see üks mu elu suuremaid saavutusi.”
Toob päikese välja
Möödunud aasta jaanuarist tänavu juunini kestnud pilliehitamise kursus oli Urve meelest tore ka selle poolest, et 18 kursuslast olid pärit eri elualadelt ning nendega oli väga mõnus suhelda. Õppesessioonide ajal jäi tavaliselt ikka neli-viis kursuslast kutseõppekeskuse õpilaskodusse ööbima ning seal oli mõnus õhtuti ühiselt süüa ja pilli mängida.
“Enamik meist piirduski ainult endale pilli tegemisega, mõni on teinud pilli ka lapsele või lapselapsele, aga mõnest võib-olla saabki päris pillimeister,” ütles Urve Tammemägi.
Uue pilli valmimisest saati on ta püüdnud pidevalt pillimängu harjutada. Kui mõni päev vahet pidada, jäävad sõrmed kangeks ja lood n-ö kaovad näppude seest ära. Lõõtspill on nimelt selline pill, mida ei mängita noodi, vaid kuulmise järgi. Lood peavadki “näppudesse” jääma, et neid ladusalt mängida saaks.
“Kahetsen natuke, et ma alles nüüd, mil aastaid üle viiekümne, pillimängu õppima hakkasin. Aga ju siis polnud varem ikka see õige aeg,” ütles Urve Tammemägi ja lisas, et ta harjutaks meelsasti lõõtspillimängu kellegagi koos: siis oleks tunduvalt lõbusam. Ja koos võiks kunagi esinedagi.
Mispärast talle lõõtspillimäng meeldib, ei oska Urve Tammemägi öeldagi.
“Mõnikord, kui tuju kehv, aitab just lõõtspillimäng n-ö päikese välja tuua,” ütles Urve. “Naabrid pole ka õnneks minu pilliharjutamise peale pahandanud. Korrus kõrgemal elab näiteks mu tantsukaaslane segarahvatantsurühmast Kaaratsim. Tema ütles ka, et mängigu ma nii palju kui tahan, teda see küll ei häiri. Minul on tänavune aasta olnud tõeline muusika-aasta!”
RIINA MÄGI
