Tubli Mustvee päästja Sander Kaasik saavutas parima pritsumehe võistlustel teise koha, Eestis võistlemisest on aga Sandrile veel vähe ning ta plaanib koos kaaslastega minna Lõuna-Koreasse, sealsetele tuletõrjevõistlustele jõudu katsuma.
Eesti võistlusteks valmistusid päästjad hoolega, treening oli raske. “Olen palju sporti teinud, kaheksa aastat Torma, Lurichi ja Kuremaa spordiklubide eest korvpalli mänginud ja lapsena ka muid spordialasid harrastanud. Iga sportlane hindab kindlasti kõige rohkem seda, millega ta tegeleb. Käin ka jõusaalis, aga see tundus mulle liiga monotoonne. Tõrva komando pealik Alor Kasepõld, kellele ma viimastel Eesti päästjate võistlustel napilt paari sekundiga alla jäin, tutvustas mind 2014. aastal tuletõrjespordiga. Tegin siis esimese võistluse kaasa, füüsis oli tugev, võhma jätkus ja jõudu oli, aga tegemist on tehniliselt raske alaga, peab teadma, mida konkreetselt teed,” rääkis Sander.
Euroopas on samuti võisteldud
Tasapisi hakkas ta harjutama. Kolmandat aastat on noormees võistelnud Poolas, sealt tuli palju motivatsiooni juurde, sest tulemused olid head. Poolas võitis Sander Kaasik Alor Kasepõldu sekundiga.
“Valmistusime kogu Mustvee päästekomandoga hoolikalt, saavutasime Eesti võistlustel teise koha. See ei ole ainult minu teene, kogu meie komando on väga tubli olnud, müts maha poiste ees, kellega koos trenni tegime,” tunnistas ta.
Treeningud pole kunagi igavad. Tegemist on individuaalse võistlusega, kus meeskonna ajad liidetakse. “Kui näen, et minu meeskonnakaaslased lähevad aina paremaks, siis see on ainult puhas rõõm. Lisaks ühel võistlusel hästi esinemisele annab tuletõrjesport head füüsilised eeldused joosta, tõsta, vedada. See on meie töös väga tähtis, et me sündmusel saaksime hakkama. Kõik harjutused imiteerivad igapäevasündmusi, ainult sportlikus väljenduses,” märkis Sander.
Sander Kaasik tunnistas, et võistlejatel peab valulävi olema väga kõrge. “Kui tavaliselt jooksed, sõidad rattaga, siis on tähtis, et pead vastu. Kui hakkab valus, siis sa ei lõpeta, vaid jätkad. Tegelikult saab nii aru, kui kaugele keha on suuteline minema. Lõpuks on tavaline, et paned n-ö pildi taskusse. Üks ala läbi teha on minu jaoks korralik katsumus,” lisas ta.
Meeskond harjutab trepijooksuks
Järgmine suur võistlus tuleb juba sügisel, see on trepijooks 24. korrusele aja peale.“Meeskond on väga motiveeritud hästi võistlema. Me harjutame, see teeb elu huvitavaks, meile see meeldib,” märkis ta.
Järgmisel aastal tahab meeskond samuti minna Euroopa võistlustele.“Sport on meie kõikide hobi, see ei too küll raha sisse, kuid meile meeldib teha huvitavat sporti ja võistlustel hea tulemuse saavutamise nimel treenimine on meile huvitav,” ütles noormees.
Alor Kasepõld on käinud ka Ameerika Ühendriikides võistlemas. See oli tõeliselt huvitav ja kasulik kogemus. Alor on Euroopas kolmas mees, Euroopa aga on maailma tipp. Eurooplased käivad nii Aasias kui Ameerikas võistlemas. Omavahelisi jõukatsumisi on maailmas piisavalt, eestlastel lihtsalt pole nii palju ressursse, et igale poole jõuda. Ameerikas on tuhanded sportlased koos, seal on jõukatsumine tõsine. Euroopas on keskmiselt kohal 300-350 sportlast.
Momendid, mis jäävad kogu eluks meelde
Päästjana on Sander Kaasiku jaoks olnud kõige raskem sündmus Peipsi ääres, paar-kolm aastat tagasi talvel. Lumi oli maas, aga järv oli veel lahti. “Meile tuli väljakutse, et Mustveest umbes 15 kilomeetri kaugusel sadamas läksid isa ja poeg paadiga kala püüdma. Isa kukkus üle parda, poeg hüppas järele, kuid tal jäid jalad võrku kinni ja ta jäi poolest kehast rippuma, paati tagasi ei saanud. Kui meie sündmuskohale jõudsime, olid piirivalvurid just jõudnud kannatanu juurde, tõmmanud ta paati ja toonud randa. Kiirabi oli rannas juba ootamas. Panime noormehe kähku kanderaami peale ja viisime ta kiirabiautosse. Käega osutati minu peale ja öeldi, et sina tuled kaasa ja hakkad elustama. Jõudsime autosse, lõikasime riided katki, mina ainult pumpasin ja pumpasin… Meedikud tegid süste, higi voolas, sekundid möödusid nagu minutid, olin 12-15 minutit elustanud, see tundus mulle nagu tund, sain autost välja, tuli reanimobiil, nemad võtsid elustamise üle… Seisin kiirabiauto kõrval ja olin valmis kohe elustamist jätkama, kui vaja on. Üks naine jalutas mööda platsi ringi ja küsis, et mida ma arvan, et kas see noormees seal autos jääb ellu… Vastasin, et ma ei oska praegu öelda… Küsisin, kas te teate teda, oskate ehk ta lähedastele infot anda. Selle peale vastas ta, et jah, see on minu poeg. Ja kadunud mees on minu abikaasa…”
Päästjatele tuli uus väljakutse. “Meie abi rohkem enam vaja ei olnud. Nägin, kuidas see naine läks oma poja seljast ära lõigatud märgade riietega auto poole… See pilk, mis tema silmis oli, tekitab minus siiani külmavärinaid… Kahjuks ei jäänud see noormees pikast elustamisest hoolimata ellu, isa leiti paar päeva hiljem uppununa… See oli mulle füüsiliselt ja vaimselt kõige raskem väljakutse,” tunnistas ta.
Samuti oli väga raske väljakutse isadepäeval, kui pereisa sõitis koju ja ette jooksid kaks põtra. Mees sai sündmuskohal surma… Selle liiklusõnnetuse nägemine oli samuti väga ränk. “Ma ei maganud öösel silmatäitki…”
Julgeb kolleegidega igale poole minna
Suitsu sukeldumine ei ole Sander Kaasiku jaoks raske. “Me teame, mida me teeme, meid on selleks õpetatud. Me ei lähe ülbelt sisse, me austame tuld. Need mehed, kellega mina koos töötan, nendega julgen ma igale poole minna. Meeskonnavanemad on kogenud mehed, nad oskavad hinnata, millisesse majja saab veel sisse minna ja kuhu mitte.”
Peterburi-Riia liinibussiga juhtunud ränga avarii ajal Sander tööl ei olnud, kuid ta tunnustab oma kolleege, kes suutsid väga rasketes oludes töötada. “Kui ümberringi on teadvuseta inimesed, osa on raskelt vigastatud ja karjuvad, bussijuht surnud… See ei ole enam õppus ega film, kus tuleb nukke välja vedada… Seal tuli inimesi tassida…”
Raskeid olukordi võib päästjatele tekitada Raja küla, kus majad on üksteisele väga lähedale ehitatud, tänapäeval enam nii ei lubata.
Maakohas on väga raske talvel vett kätte saada, samuti võivad sügava lumega talvel olla teed lahti ajamata. Eriti hull, kui teed on pehmed, siis ei saa suured ja rasked päästeautod lihtsalt igale poole ligi. Inimesed, kes elavad taolistes kohtades, peaksid arvestama, et abi jõuab nende juurde veidi pikema aja pärast…
Mustvee komandosse tuli Sander tööle 2012. aastal, läbis kohapeal baasõppe ning sügisest asus õppima Väike-Maarja päästekolledžis. Töötanud aasta päästjana, käis ta ka aasta meeskonnavanema koolitusel. Seejärel asus noormees õppima sisekaitseakadeemias bakalaureuse õppes, aasta on veel jäänud. Pärast akadeemiat võib elu ta ka Mustveest kaugemale viia. “Kõik variandid on võimalikud,” tunnistas ta.
HELVE LAASIK
