Mustvee koolide uus direktor Arne Piirimägi tuli sellepärast, et põnev on

_MG_1363

Alates 1. juulist töötab Mustvee kooli ja Peipsi Gümnaasiumi direktorina Arne Piirimägi. Mustvee põhikooli eelmine direktor läks tööle haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonda ja Peipsi gümnaasiumi direktor jäi pensionile.


Hariduselt on Arne Piirimägi Tartu ülikooli lõpetanud füüsik-füüsikaõpetajana. Ta on pärit Raplast ning seal ka keskkooli lõpetanud. Oma töökogemuselt on ta pea eluaegne koolidirektor, samuti on tal omavalitsuses ja haridusministeeriumis töötamise kogemus.

Peaaegu sai läbi käidud omaaegne aspirantuur pedagoogika teooria ajaloo valdkonnas. Valmis oli ka kandidaaditöö, mis rääkis sellest, kuidas kirjutada õpikuid võimalikult lihtsas keeles. „Minu akadeemikust juhendaja Moskvas aga suri ning perekondlikud ja muud asjad tulid vahele. Ka majanduslikult tuli mõelda. Tol ajal oli dotsendi, pedagoogika kandidaadi palk ülikoolis 320 rubla ja mulle pakuti kutsekooli direktori kohta, 570 pluss ametiauto. No ei olnud valikut,“ meenutab Arne Piirimägi oma elutee olulist pööret.

Peale lühiajalist tööd Tartu ülikoolis teaduri ning õppejõuna läks Piirimägi Järvamaale, Järva-Jaani kutsekooli direktoriks. Hiljem sai sellest Järva-Jaani põllutöökool „See õnnestus üle anda tolleaegsele Paide kutseõppeasutusele, millest praeguseks on saanud Järvamaa Kutsehariduskeskus,“ rääkis Piirimägi.

Õnnetus, mis muutis elu

Ta on töötanud ka Imavere Põhikooli direktorina. „Siis juhtus mul see õnnetus ja alates 1995. aastast olen Ida-Virumaal,“ meenutab Arne veel ühte elumuutvat hetke, mil ta jäi öösel roolis magama ja sõitis teelt välja. Ta kaotas teadvuse. „Suurem osa jäsemeid külmus. Kui oleksin õigel ajal jõudnud tolleaegsesse Seppo kliinikusse, oleks ehk midagi ka päästa andnud.“ Arne Piirimägi mõlemast pintsakuvarrukast paistavad käeproteesid. „See selleks. Tegelikult olen nii harjunud oma eripäraga, et ei pea seda kõneväärsekski. Kõige vähem muretsesin ma ise – polnud kunagi otseselt kätega endale leiba teeninud ja pea jäi ju terveks. Seega eelkõige pere ja lähedaste tugi ning iseenda veendumus, et saan hakkama. Nii võttis ka taastumine ja tasakaalu saavutamine suhteliselt vähe aega – nagu tiigrikutsul: mul haavad paranend, mul tiigrisüda sees ‒, et uuesti tegutsema hakata. Laias laastus ehk pool aastat oli teatavat määratlematust,“ selgitas Piirimägi.

Ida-Virumaal algas kõik sellest, et Lüganuse valla Memento hakkas välja andma ajalehte Askele. „Minu tolleaegse elukaaslase vanemad elasid Lüganuse vallas ja läksin ennast pakkuma selle lehe toimetajaks – saingi.“ 1995. aasta juulist oli Arne juba Kiviõli I Keskkooli direktor, pärast seda läks maavalitsusse, oli tolleaegse haridus- ja kultuuriosakonna inspektor maavanema PR-nõustaja ülesannetes. „Aeg läks niipalju edasi, et hakkasid tulema koolitatud avalikkussuhete spetsialistid. Mind koondati. Mõnda aega töötasin Kiviõli linnavalitsuses, sealt kandideerisin haridus- ja teadusministeeriumi.“ See oli siis, kui haridusministeeriumi loodi koolivõrgubüroo, mis oli mõeldud riigikoolide võrgu korrastamiseks. Piirimägi oli selle asutuse Virumaa piirkonna peadirektor. „Kui kutsekoolid said korrastatud, üldhariduskoolideni me ei jõudnud – mul on tunne, et riik ei olnud valmis midagi tõsist ette võtma erikoolidega -, reorganiseeriti see struktuur ministeeriumi osakonnaks ja lõpuks ma olin Põhja-Eesti piirkonna peadirektor. Koolid, millega tegelema pidin olid Keila-Joast kuni Narvani, Tallinnast kuni lõunapoole Kose-Jõe koolini.“ Aga ka see töö sai otsa.

Paar aastat töötas Arne Piirimägi Narva kolledžis, koosseisulise ja hiljem mittekoosseisulise lektorina. „Siis kutsuti mind Kiviõlisse tagasi, algul lihtsalt linnapead haridusküsimustes aitama ja siis pakuti juba direktorikohta.“ Seega on Arne olnud mõlema Kiviõli kooli direktor, viimati Kiviõli Vene Kooli direktor.

Uus etapp Mustvees

Ja nüüd on ta mõlema Mustvee kooli direktor.

Mis seisus Mustvee koolid on ja mis neist uue direktori juhtimise all edasi saab? „Mustvee kaks kooli on olnud väga erineva juhtimise all. Nad on ka sisulises mõttes olnud väga erinevad, nii oma kogukonna kultuuri, kui ka õppetöö korraldamise mõttes.

Valla arengukavas on eesmärk kõigepealt nende õppetegevust ühtlustada ja viia neid teineteisele võimalikult lähedale, sest nagunii töötab osa õpetajaid nii Mustvee eestikeelses põhikoolis, kui ka Peipsi Gümnaasiumis, mis on põhimõtteliselt venekeelne. Viimastel andmetel oli gümnaasiumis ligikaudu 45 õpilast, neis puhtalt eesti keeles õppivaid neli või viis. Ülejäänud siis 40/60, nagu need eestikeelsed gümnaasiumid on.

Mõte on selles, et nad võiksid mingil hetkel muutuda üheks kooliks. Erinevast rahvusest, erineva emakeelega õpilased võiksid õppida ühe katuse all. See oleks õpilastele mõistlikum, kui nad on ühe katuse all kaob keeleoskuse probleem ära. Loomulikult kui seda mõistlikult juhtida ja kui ei ole ühe või teise kultuuri olulist ülekaalu. Seda on võimalik õpetajate valikuga veidikene mõjutada. Siis oleks võimalik mingil määral kokku hoida. Kõigepealt on see kasulik õpilastele, lapsed nagunii elavad siin ju koos ja räägivad mõlemat keelt, ning suhtlevad väljaspool kooli omavahel. Lapsed, tundub, räägivad siin mõlemat keelt päris mõistlikult. Ega ma ka ise vene keelega hätta ei jää,“ selgitas Piirimägi.

Kui täna vaadata koolide struktuure, siis meil on siin osalise koormusega kohti – need on just need tööd, mis hoiavad maju üleval. Ühes majas pole niipalju tööd, et täiskohta pakkuda. Paneme kaks maja kokku saame palgata täiskohaga majandus-, õppe- või huvijuhi. Et inimene teeb ühte tööd, millele ta pühendub ja saab selle eest ka väärilist palka. See on esimene, millega tegeleda. Mismoodi see praktikas välja kujuneb, ei oska öelda – inimesed on inimesed,“ sõnas Piirimägi.

Räägime ka integratsioonist ja keelekümblusest, sest seda teemat valdab Arne Piirimägi nii teoorias kui ka praktikas väga hästi.

„Ida-Virumaal ei saanud teistmoodi, eriti eestlasena, kes räägib ka vene keelt. Maavalitsuses töötas sel ajal Ida-Virumaa integratsioonikeskus. See oli eelmise sajandi lõpus. Maavalitsuse rahadega ja maavalitsuse juures. See teema muutus natuke praktilisemaks ja nimetatud struktuur kaotati mingil hetkel ära, aga seal töötas väga aktiivne härrasmees nimega Aleksandr Dusman, kes tegeles rahvusvähemustega. Tema tahtis oma tööd edasi teha ja lõime MTÜ nimega Ida-Virumaa integratsioonikeskus, Peale Aleksandr Dusmani ja minu veel tolleaegne haridusosakonn juhataja Leo Raidma ja koolidirektor Joel Guljavin,“ meenutas Piirimägi, kes on praegu Ida-Virumaalt lahkumise tõttu selle MTÜ juhatusest tagasi astunud.

Mis see integratsioon õieti on?

„Integratsioon on teatud vorm erinevatest rahvustest kogukondade vahelises koostöös, kus peaksid mõlemad pooled tahtma teisega koos tegutseda ja seda ka realiseerima. Erinevalt segregatsioonist, kus kogukonnad on täiesti eraldatud, ja assimilatsioonist, kus üks kogukond neelab teise alla. Lõimumise ehk integratsiooni puhul jäävad mõlemad rahvused alles, aga elavad koostöös. Alles viimasel ajal on rohkem räägitud sellest, et on vaja kahte poolt, ei ole võimalik integreerida vene inimest Eesti keskkonda, kui ta ise ei taha ja kui see keskkond teda vastu ei võta. Indiviidi tasandil probleeme ei ole, on sõbrad. Aga kui me läheme organisatsioonitasandile, ma ei räägi üldse poliitikast, kus russofoobiat kasutatakse lausa ära! Äriinimeste vahel probleeme pole, aga niipea kui jõuame poliitikasse tekivad vastasseisud,“ selgitas Piirimägi, kelle hinnangul puudub Eesti poolel organisatsioon.

„Rahvusvähemuste ümarlauas, mida korraldas integratsioonikeskus Ida-Virumaal, oli valgevene, juudi, ukraina, tatari – üle kahekümne rahvuskultuuriseltsi – ja ainult üks Narva Eesti selts. Just ühistegevust seltside tasandil teha on niiviisi keeruline. See, et üksikisikutasandil probleeme pole, on isegi lootustandev. Minu isiklik tähelepanek on, et need venelased, kes said selgeks eesti keele ja integreerusid läksid enamasti Ida-Virumaalt ära. Ja valisid endale Eesti keskkonna, sest see oli neile mugavam, mõnusam ja perspektiivikam, sest nemad valdavad kolme keelt. Koolist said nad eesti keele, vene keel oli nagunii ja inglise keelt valdasid nad ka enamasti päris hästi,“ ütles Piirimägi, kelle arvates on probleemiks intellektuaalse potentsiaali äravool.

Keeleõppe küsimused

Piirimägi hinnangul on keeleõppe küsimus ainult motivatsioonis, eesti keele saavad selgeks need vene noored, kes tahavad ja vene keele need eesti noored kes tahavad. „Aga inglise keele saavad selgeks kõik, sest neil on seda vaja. Selles mõttes on vene noortel, kes on eesti kooli lõpetanud ja eesti keele selgeks saanud tööturul ilmne eelis. Kohtusin täna just valla noortevolikoguga, jutuks olid põhimõtteliselt samad teemad,“ selgitas ametisse astunud Piirimägi, kelle hinnangul on küsitav, kas keelt peab nii põhjalikult õpetama, kui seda praegu tehakse. „Integratsiooni sihtasutus on viimasel ajal keelekursusi õpetajatele, kus korraldatakse aktiivse suhtlemise päevi. Õppurid peavadki suhtlema eesti keeles, mitte ei õpi keelt. Tulemused tunduvad paremad olevat. Oma koolist panin viimase grupi kokku, kus oli 14 inimest. Nad olid väga rahul ja ma arvan, nende keeletase tõuseb ka,“ sõnas Piirimägi.

Keeleõppe ja keelekümbluse temaatika on pakkunud ka omamoodi koomilisi tagasilööke. Oma Kiviõli Vene Kooli juhatamise ajast meenutab Piirimägi seika, kus gümnaasiumiaste liideti eesti koolile ja vene põhikooli lõpetajad pidid hakkama saama eesti keeles. „Sellega paremini toime tuleks, korraldasime esimestele rühmale neist nädalase keelelaagri. Mõeldud oli, et igal päeval käiakse tegevuste käigus läbi mingi ainevaldkond. Laagris olid nii vene kui eesti lapsed ja ühel päeval kutsusime mõned Maidla noortekeskuses tegutsenud Ungari vabatahtlikud, et näidata, kuidas välismaalasel on võimalik ka eesti keeles suhelda. Ja nad hakkasid suhtlema inglise keeles – kõik kolm rahvust, rahulikult, polnud probleemi!“ oli Piirimägi positiivne.

Ettevõtlus sünnist saati

Piirimägi on olnud ka Eesti ettevõtliku kooli liikumise sünni juures, ning luges mõned aastad ettevõtlikkuse aluseid Narva kolledžis. Ettevõtluskoolitusega tutvunud Šotimaal ja Soomes. Uue direktori sõnul oleks ettevõtlusteadmisi võimaldada lapsele juba sünnist saati.

„Ettevõtlikkus on lapses, igas vastsündinus, orgaaniliselt olemas. Ta ongi ettevõtlik ja tahabki kõike saada ja teha. Ettevõtlikkust tuleb suunata, selle teoreetilisi lähenemisi ja rakendamist läbi ettevõtluse kas äris, ühiskondlikus elus, kultuuris või kunstis, on mõistlik hakata andma kusagil teismeeas,“ selgitas Piirimägi, kes on korraldanud koolitusi nii õpetajatele kui ka lasteaiakasvatajatele ettevõtlikkuse rakendamisest koolitunnis või lasteaias ja koostanud neile õppematerjale. Mustvee kooli ettevõtlusõppe kohta ei ütle vastne direktor veel midagi, sisuline töö algab ikkagi alles mõne aja pärast. Seni on tal olnud võimalus olnud end uutele kolleegidele vaid näida, nagu ta ise ütles.

Ees ootab huvitav väljakutse

Piirimägi tahtis Kiviõlist ära tulla ühtpidi perekondlikel põhjustel ja teisipidi kulus suurem osa tööajast koolimaja remondiküsimustega tegelemiseks, mis hakkas teda ära tüütama. „Mõte läks sinna, et vanust on juba nii palju aga võiks veel midagi teha midagi selles vaimus, mida ma olen õppinud ja milles mul on kogemused ja kompetents. Päev enne konkursi lõppu helistas mulle tütar ja ütles, et Mustvee kool tahab uut direktorit. Saatsin samal õhtul CV ja õige pea küsis Mustvee haridusspetsialist minu nägemust, saatsin ka selle, ja siin ma nüüd olen.

See on tõesti huvitav väljakutse, sest kahe kooli, vene- ja eestikeelse kooli, kokkupanekust me olime mõelnud ka Kiviõlis. Aga seal takerdub see kogukondade vastuseisu taha. Siin see ehk nii ei ole. Kiviõlis on üheltpoolt puhas eesti kogukond, mis on seal alati olnud ja teiselt poolt sissetulnud valge-poolakate järeltulijad ja teised, kes tulid sinna seoses kaevandusega, sõnas Piirimägi.

„Sõltumata keelest on kõik kohalikud. Võib-olla läheb paremini. Tegelikult on huvi ju üks, et siin säiliks normaalne haridus. Täna on selgelt näha, et selleks peavad kogukonnad koos töötama. Vald ei ole väga väike aga meil on siin 2 gümnaasiumi. Aga gümnaasiumi siia piirkonda on vaja, ka kutsekooli siin ju pole. Siin oli väikelaevajuhi õpe. Minu meelest võiks mõelda ka giidiõppe peale. Rakvere Ametikoolis on sellega tegeldud ja Peipsi Gümnaasiumil on Rakverega suhted olemas. Siis oleks väljund ka neil noortel, kes ei vaata akadeemilise kõrghariduse poole. Võimalus minna pärast gümnaasiumi rakenduskõrgharidust omandama või kutsekooli, või ka kohe tööle. Siis oleks rohkem lootust, et need noored piirkonda paigale jäävad, sest kui nad lähevad mujale pärast põhikooli, siis nad tagasi vaevalt tulevad,“ oli uus direktor positiivne.

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus