Lastega perede tarbimisharjumused on üsna erinevad peredest, kus ei ole lapsi. Eelkõige tuleneb see asjaolust, et lastega pered on sunnitud oma sissetulekuid efektiivsemalt ja säästlikumalt kasutama. Statistikaameti andmetel kulutas 2015. aastal lastega leibkond leibkonnaliikme kohta 371 eurot kuus.
Lastega leibkond ei saa endale lubada nii suuri kulutusi kui lasteta leibkond. Seetõttu võib öelda, et lastega pered on majanduslikus mõttes haavatavamad, sest on ju lastega pere reeglina suurem ning pereliikme kohta kättesaadav sissetulekusumma seega väiksem. Küll on aga näha võrreldes lasteta peredega küllaltki erinevaid tarbimismustreid. Nõnda võib märgata, et lastega pere eelistab kulutada rohkem vabale ajale ja transpordile, samuti käia aeg-ajalt väljas söömas, osta rohkem mänguasju jne. Mõned kulutused on lastega perede puhul aga möödapääsmatud – nt lasteriided ja koolikaubad.
Kulutused toidule
Suured erinevused on ka lastega ja lasteta perede toidutarbimises. Huvitaval kombel kulutavad lasteta leibkonnad toidule tunduvalt enam kui lastega leibkonnad (vastavalt 103 ja 79 eurot leibkonnaliikme kohta kuus). Toidukulutuste suurus kahaneb laste arvu kasvades ehk kõige lasterikkamad pered saavad kulutada toidule kõige vähem, kuna suure pere puhul on hädavajalik toidukulusid kokku hoida ja teha süüa võimalikult odavalt.
Samas ilmneb ka teine tendents. Toidukulude hulka ei arvestatud siinkohal väljaspool kodu söömist, mis läheb restoranide ja hotellide kulugrupi alla. Väljaspool kodu söömisele kulutavad lastega pered rohkem kui lasteta pered (vastavalt 16 ja 13 eurot leibkonnaliikme kohta kuus), kuid mida rohkem on peres lapsi, seda väiksem on väljaspool kodu söömisele kulutatav summa. Seega eelistavad kodust väljas süüa pigem ühe-kahe lapsega pered, lasterikastele peredele käib see üle jõu.
Üks toidukulugrupp, mis puudutab vaid lastega peresid, on väikelastetoit ehk imikutele mõeldud homogeniseeritud püreed jms. Imikutoidule kulus lastega leibkondadel keskmiselt seitse eurot leibkonnaliikme kohta aastas. Pisikeste lastega peredel on veel üks suur kulu – mähkmed. Mähkmetele kulutasid lastega leibkonnad 19 eurot liikme kohta aastas.
Kulutused riietele ja koolikaupadele
Lastega perede vältimatuteks kulutusteks on ka lasteriided. Alla 14aastaste laste riideid ostsid lastega pered liikme kohta 51 euro eest aastas. Alates kolmandast lapsest hakkavad lasteriiete kulud vähenema, kuna suurperedel on vähem rahalisi võimalusi ning riided antakse edasi vanematelt lastelt noorematele.
Kulud koolikaupadele ja haridusele on samuti eelkõige lastega perede pärusmaa. Haridusele kulutasid lastega pered aastas liikme kohta keskmiselt 102 eurot ehk 76 eurot rohkem kui lasteta pered. Koolitarvetele ja kirja- ning joonistustarvetele kulus lastega peredel aga aastas umbes 12 eurot pereliikme kohta. Ka transpordikulud (eelkõige kütus) on lastega peredel paratamatult suuremad (53 eurot lastega leibkonnas liikme kohta kuus).
Kulutused vaba aja veetmiseks
Lisaks lastega leibkondade n-ö kohustuslikele kuludele, on igal perel soov võimaldada oma lastele ka meeldivat vaba aja veetmist ehk kulutada mänguasjadele ja meelelahutusele. Mänguasju ostis lastega pere keskmiselt 45 euro eest aastas pereliikme kohta, nende vabaaja kulutused olid aga 512 eurot aastas, mis on 8 eurot rohkem võrreldes lasteta peredega. Näiteks kinole, teatrile ja kontsertidele kulus lastega leibkondadel 37 eurot aastas liikme kohta, mis on lasteta leibkondadest 6 eurot rohkem ning muuseumidele ja loomaaiale 6 eurot aastas, mis on lasteta leibkondadest 2 eurot rohkem. Vabaaja- ja sporditeenustele (sh hobiringid ja trennid) kulus lastega leibkondadel liikme kohta 105 eurot aastas, mis on peaaegu poole rohkem, kui lasteta leibkondadel.
Paljud lastega perede kulutused annavad aimu, et emad-isad soovivad võimaldada lapsele võimalikult turvalist ja meeldivat kasvukeskkonda. Need kulud on osa lapse kasvatamisest, harimisest ja hoolitsemisest, sest kui leibkonnas on laps, siis võetakse arvesse ka lapse vajadused. Mõned kulutused on möödapääsmatud, kuid on ka kulutusi, mis teevad lapse lapsepõlve rõõmsamaks ning lähtuvad rohkem soovidest kui vajadustest.
TIIU-LIISA RUMMO, statistikaameti analüütik
See kirjatükk on ilmunud Statistikablogis
