Miks meil on metssigu praegu väga palju, miks need loomad pööravad pahupidi vanade talukohtade aiad ja miks metssiga oma pesa lähedalt kedagi mööda ei luba?
Nendele ja veel paljudele teistele küsimustele vastates alustas Jõgevamaa loodusemees Vahur Sepp Jõgevamaa gümnaasiumis juttu tänavusest aasta loomast metsseast. November ja detsember on metssigade jaoks aasta tähtsamad kuud. Sellel ajal, kui meil siin päkapikud ringi jooksevad, on metssigadel pulmad. Metskuldile kasvab nahale paksend, mida jahimehed kustuvad kilbiks. Selle paksus võib olla paar sentimeetrit, kuldi nahk on nagu lauaplaat. Jooksuajal katsuvad kuldid jõudu ning kihvaga alt üles torgates proovitakse naabritest jagu saada. Paksend on kaitseks, et ründaja kihv kohe kopsu ei läheks.
Ei maksa arvata, et kuldid sageli omavahel taplevad. Metsas on sigade nühkimise puud, mis on sisuliselt nende teadetetahvel. Sinna jätavad kuldid oma kihvajäljed. Kult tuleb puu juurde ja lööb alt üles märgi nii kõrgele, kui ulatab. Urineerib, püherdab oma uriini sees ja jätab oma lõhna maha. Järgmine kult tuleb ja vaatab, kes on enne käinud, ning paneb oma kihvamärgi. Kui tema märk jääb allapoole, on selles piirkonnas vaja hoida madalat profiili. Mõne puu peal on viie-kuue kuldi märgid. Kui märgid ühele kõrgusele saavad, tulevad rasked võitlused.
Aeg-ajalt astub sealt seakari läbi. Kari koosneb emistest, põrsastest ja kesikutest. Emised on omavahel sugulased – emad, õed, tädid ja vanaemad. Põrsaks nimetatakse kuni aastast siga.
Põrsad sünnivad ühel ajal
Kui on paika saadud, kes on kõige vägevam kult, siis läheb tema seakarja ning kõik selle karja emised hakkavad ühel ajal indlema. See peab olema tõeliselt tegija kult, kes peab umbes ööpäeva jooksul panema aluse selle karja järgmise aasta põrsastepõlvkonnale.
Miks peab sellega kiirustama? Sigade jaoks on oluline, et kogu kari poegiks ühel ajal. See toimib ainult sellisel juhul, kui karja pole laiali aetud. Kui pulmaajaks trehvab mingi jaht, siis kari laguneb ja ühel ajal poegimisest ei tule midagi välja. Need jahtkonnad, kes sellest teavad, püüavad pulmade ajal sigu mitte segada.
Sea tiinus kestab kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva. Päris täpselt nii see muidugi ei ole, kuid keskmiselt kindlasti. Kui poegimiseaeg kätte jõuab, lüüakse kesikud karjast minema. Kari läheb ühte metsa ossa, pesad tehakse nii, et need on üksteisest umbes poole kilomeetri kaugusel. Metssiga on maailma kõige suurem imetaja, kes valmistab poegimiseks pesa. Siga tassib lõugadega kulu kokku, ka kuivanud sõnajalgu ja peeneid oksi.
Poegimine algab märtsikuu algul. Umbes kaks nädalat põrsad pesa juurest ära ei tule. Metssiga on tugeva emainstinktiga loom, kes ühtegi põrsast ära ei anna, ta kaitseb kõiki oma poegi elu hinnaga. Sel ajal ärkab unest karu. Kui karu satub metssea pesa peale, siis emis astub julgelt vastu. Kui tegemist on noore karuga, siis tema laseb kohe jalga. Vana karu aga sööb emise ja põrsad. Ta sööb neid kaks nädalat. Ühes metsaosas pole kunagi kaht suurt karu, aga karu asemel võib olla ka hundikari.
Poegimise ajal on siga väga suures ohus. Kui üks pesakond on murtud, siis süüakse seda, ja ülejäänud kari jäetakse rahule. Kui kari poegiks aga näiteks kahenädalaste vahedega, jõuaksid kiskjad mitu emist nahka panna. Suuremad metsseakarjad ohverdavad enda hulgast kedagi teadlikult suurkiskjatele, see on looduses nii seatud.
Ärge tikkuge metssea pesa juurde!
Sel ajal liigub metsas ka inimesi vähe, sest seeni ja marju pole, lumi sulab, vesi on suur ja enamasti keegi metssea pesa peale ei satu. Kui aga nii peaks juhtuma, siis peab Vahur Sepa sõnul oskama käituda. Veel enne, kui pesa näete, kuulete pilliroost või kuusepadrikust kurja seahäält. Kui inimene häält ei kuule, siis tuleb siga padrikust välja, tehes end võimalikult suureks, ning läheb siis ruttu peitu tagasi. Ta annab mõista, et ärge edasi tulge. Kui ikka edasi lähete ja juba pesa näete, tuleb hoiatusrünnak – siga kihutab hirmsa hooga inimese peale ja siis pöörab tagasi ning läheb peitu. Kes pärast sellist rünnakut veel tahaks vaadata, mis seal heinahunniku all on? Kui tuldud teed tagasi lähete, ei tee siga teile midagi.
Sepp rääkis, et kord otsis ta Simuna kandis metsise mängupuid ekskrementide järgi. Enamasti elas ta nädala telgiga metsas. Mees oli juba üsna väsinud ja tahtis laagripaika tagasi minna. Lähedal oli magistraalkraav, mida mööda astudes oleks saanud kiiremini. Kuid kraavi lähedale oli emis oma pesa teinud ja mööda ta ei lasknud. Nii tegi Sepp telgi juurde saamiseks suure ringi läbi raba.
Paari nädala pärast saab kari uuesti kokku, siis on suur rõõmupidu. Põrsad on triibulised nagu arbuusid, kõik võetakse karja vastu, tuleb metsseapõrsaste lasteaed. Kui mõni emis saab surma, siis teised imetavad tema põrsaid. Põrsad panevad juba pesas paika, missugune nisa kellelegi kuulub. Emisel on kümme nisa, kuid neist kahes pole piima. Seega saaks üks emis kasvatada üles kaheksa põrsast. Enamasti on põrsaid kuni kuus, vahel harva ka kaheksa.
Äsjaliitunud karjaga kokku saades jääge paigale ja ajage sigadega juttu, siis nad teavad, kus te olete. Loomad jooksevad ära, kui mõni põrsas maha jääb, siis jääbki. Ta ei suuda üksi hakkama saada. Ärge ühtegi põrsast kinni püüdke, isegi kui ta on teie jala kõrval. Põrsa hädakisa peale ründab kogu kari, rõhutas Sepp.
Jahimehed veavad palju lisasööta
Sead poegivad enamasti märtsis ja aprillis, kuid on valmis sigima aasta ringi. Kui lumi on paks, siis viivad teadjamad jahimehed metsa põhupalle. Neid saavad emised pesa tegemiseks kasutada, muidu põrsad hukkuvad. Kui esimesed põrsad hukkuvad, siis võib emis uuesti pulmad ette võtta ning septembris-oktoobris on tal juba väikesed notsud.
Ka märtsis sündinud põrsas võib juba detsembris tiineks jääda.
Et sigu on meil metsas nii palju, nagu neid on, on uuema aja trend. Möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel oli sigadega üpris kitsas. Sigade arvu on kasvatanud soojem kliima. Siga elab meil oma areaali põhjapiiril. Kui lund on väga palju, siis ei pruugi ta hakkama saada. Teiseks veavad jahimehed metsa palju lisasööta. Vahur Sepa hinnangul on sigade söötmisega ilmselgelt liiale mindud. Tema sõnul peaks söötmise eesmärgiks olema aidata loomadel raske aeg üle elada. Kui me veame aga sigadele tonnide kaupa vilja ja kartulit, siis osa metsseakarju ainult sellest toituvadki.
Õnneks on meil ka selliseid metsseakarju, kes ei tule üldse sööda peale, niisuguseid karju on veel Alam-Pedja ja Endla looduskaitsealal. Taolised karjad tunneb ära ekskrementide järgi, sest nad jätavad pigem hobusepabulate mulje, kuigi on väiksemad. Sead on söönud põhiliselt pilliroojuuri ja vaarikavarsi. Viimast sööb loom talvel nii, et lätsutab suus pudiks ja laseb suunurgast välja. Samuti sööb siga kuuseokkaid.
Söötes sigu, söödame tahes-tahtmata ka kährikuid. Viimastel on meelest läinud, et nad peaksid talvel magama. Külmadel talvedel polnud metsas kähriku jälgi, nüüd on pidevalt ja nad käivad seasöötmisplatsidel. Paljudes jahtkondades peetakse metssiga nagu kodulooma.
Sepp tõdes, et metssead muudavad meie taimestikku. Mõnikümmend aastat tagasi oli köömen levinud taim, igalt poolt sai seda korjata. Praeguseks on ta loodusest kadunud, sest köömne juured on sigade lemmiktoit. Vanades talukohtades on köömneid kasvatatud, mõnes metsakülas kasvatatakse ka praegu. Kui üks tema tuttav kauge metsaküla elanik läks mõneks ajaks haiglasse, pöörasid sead tema koduhoovi pahupidi, sest seal kasvas kõvasti köömneid. Samuti söövad sead ära kõik käpaliste sibulad, nad oskavad neid väga osavalt leida. Sepp on näinud, kuidas käokeel õitseb küll edasi, aga siga on tema sibula juba nahka pistnud.
Nüüd on Eestisse jõudnud sigade katk, ka Tartumaalt on leitud katku surnud metssiga. Varem oli katk Ida-Virumaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.
Vahur Sepp tegi sügisel ettepaneku viia metssigade arv alla mitte tavapäraste jahipidamise meetoditega, vaid püünisaedadega. Niiviisi saaks katkule tõkke. Väljaspool püünisaedu sigu ei söödeta. Püünisaedadega lubati nõukogude ajal jahti pidada. Kui jäägri normiks oli aastas sada siga küttida, siis ilma püünisaiata ta seda poleks suutnud. Juhtemised ei lähe kunagi püünisaeda, kõige rohkem on tema ühes aias näinud 24 siga. Niiviisi saaks kesikute arvukuse mõneks aastaks alla viia. Kui katkuoht möödas, siis taastub sigade arv kiiresti.
Kuid kellelgi ei jätkunud julgust seda otsust vastu võtta. Osa jahimehi on väitnud, et küll see katk läheb ise mööda. Iseenesest katk tagasi ei tõmbu. Hea, kui see tõbi kodusigade hulka ei jõuaks. Täpselt ei teata, kuidas katkupisik levib, kuid kui parmud ja sääsed, kes on metsas katku surnud siga söönud, juba liikuma hakkavad, lendavad nad ka seafarmi. Väljaspool siga püsib katkupisik pool aastat. Kui haige loom on kaera või muud vilja söönud, said terad tema ilaga kokku. Kuivatis saab see pisik otsa. Kui aga vilja ei kuivatata, elab katkupisik pool aastat. Kui marjul või seenel käinud inimene astub katku surnud sea väljaheitesse, kannab ka inimene pisikuid edasi.
Vahur Sepa hinnangul reguleerib loodus kõike. Kui kedagi on liiga palju, nagu meil praegu metssigu, siis katsub loodus ise nende arvu oma võimalustega vähendada.
Eestis on üle 20 000 metssea
*Metsseakesikuid võib küttida aasta ringi
*Jahimehed teevad keset metsa asuvatele heinamaadele viljapõlde ja kartulimaid, kus ei kasva nii kvaliteetne toodang kui talumehe põllul
*Jahimehed oma söödapõldudel sigu ei lase
*Kui riputada kartulipõllu juurde päev läbi seljas olnud riideid, siis siga sinna ei tule
*Jahti on lihtsam pidada kantslist, sest siga tuleb sööma, kui inimest näha pole
*Siga on intelligentne loom, ta õpib ruttu
*Nägemine on tal kehvapoolne, kuulmine hea
*Sigadel pole kindlat territooriumi
*Tammetõrurohke aasta toob sead tammede alla
*Kuldid reisivad väga palju
*Sigade liikumist seni Eestis uuritud pole
HELVE LAASIK
