Eesti senise eduka arengu juures on hulk teemasid, millega pole kõik veel liiga hästi ning mis vajavad nähtavas tulevikus muutust või lahendust. On valdkondi, mis on seotud rahaga või selle puudusega, aga on ka küsimusi, mis on seotud suhtumise ja hoiakutega. Usun, et igal Eesti inimesel on oma loetelu probleemidest, mis peaksid ennekõike tähelepanu saama, kuid siinkohal panin kirja enda omad.
Alustan sellest, mis inimestele kõige lähem, tervisest. Tihti on keeruline saada arsti juurde aega, ootejärjekorrad on pikad ning suurtest keskustest kaugemal elavatel inimestel pole kindlustunnet, et arstiabi vajadusel kiiresti kohale jõuab. Seega on tervishoid valdkond, mis vajab kiiresti erilist tähelepanu ja ressurssi. Siia kuuluvad ka näited, kuidas ühiskonnalt tegelikult kõige rohkem tuge vajavad inimesed seda ei saa.
Näiteks teatud juhtudel vähihaiged, kelle viimane lootus on ühiskondlikel alustel tegutsev ja annetustest sõltuv vähiravifond või vähihaigete laste vanemate liit, kes oma liikmete toetuseks näiteks pardirallisid korraldab. Või lastele mugavamad insuliinipumbad, mille ostmist haigekassa ei toeta. Nii aga ei peaks olema.
Meil on palju inimesi kodus, et hooldada oma erivajadustega lähedast, last või eakat inimest. Nad ei saa teenida normaalset sissetulekut ega ennast professionaalselt teostada ning on tööturult väljas, samas kui majanduses on tööjõudu puudu. Seega on siin mitu muret korraga, nii inimlikku kui ka kogu Eesti majandust puudutavat. Puudus on adekvaatsest hooldajateenusest.
Ettevõtlus kõige alus
Järgmine valdkond on ettevõtlus. Ikka ja jälle tuleb meelde tuletada seda, et ettevõtjatest sõltub olulisel määral, kui hästi meie riigil läheb. Ettevõtjate tegevusest, loodud töökohtadest ja makstud maksudest oleneb paljuski see, kui palju on valitsusel ja riigikogul võimalik eelarvest raha jagada. Aga ka see, kas inimestel on jätkuvalt võimalik elada suurematest keskustest väljaspool. See olulisus ei kajastu paraku suhtumises ettevõtjatesse, kes on võtnud isiklikke riske ja kes annavad tööd endale ja veel paljudele teistele. Ma loodan, et lõpuks muutub õhkkond ja suhtumine ettevõtjatesse ning nende tegevust hinnatakse senisest enam ja nähtavamalt. Ja seda teeb ka riik oma ametkondadega.
Et ettevõtjate tegevust ei saadaks lõpmatud kontrollid ja usaldamatus, et maksusüsteem oleks taas selge ja stabiilne ning jätaks töövõtjale motivatsiooni areneda ja ettevõtjale investeerida. Et bürokraatia astuks sammu tagasi ja saadaks aru, kust see raha, mida riigieelarvest ja omavalitsuste eelarvetest jagada saab, tegelikult tuleb.
Ja muidugi on tähtis, et ka aktsiisidega maksustamisel saavutatakse taas tasakaalupunkt ses osas, et liiga kõrged aktsiisid ei suruks tarbimist ja raha Eestist välja. Praegune olukord on paraku jätkuvalt kõvasti tasakaalust väljas ning ebamõistlikult suur raha liigub valede määradega aktsiisipoliitika tõttu Eestist välja. Osaliselt seetõttu jääb meil Eestis tegemata mõndagi vajalikku. Kuid see pole ainult riigieelarve laekumiste küsimus. Kaupluste sulgemine Lõuna-Eestis mõjutab kogu sealset elukeskkonda. Seega on vildakas aktsiisipoliitika hoop ka regionaalpoliitikale.
Edasi tuleks liikuda erastamisega. Riigi omandisse peaks jääma vaid see osa ettevõtetest, mis on riigile eluliselt vajalik ning riigi otsene osalemine ettevõtluses peab vähenema.
Eestile on normaalseks arenguks vaja, et elu oleks jätkuvalt võimalik ja motiveeritud kogu riigis. Üks, mida riik selleks teha saab, on nüüdisaegsed ühendused erinevate Eesti piirkondade vahel. Et liikumine oleks Eestis nii kiire kui ka turvaline. Selleks on vaja lisaks neljarealisele Tallinna-Tartu maanteele kiiret ja ohutumat mitme sõidurajaga teed ka Tallinna ja Pärnu, Jõhvi ja Narva ning Aasmäe ja Risti vahele Haapsalu maanteel.
Turvalisuse tähtis roll
Kiiret lahendust ootab korralik ja intensiivne eesti keele õpe kõigis meie koolides algusest peale. Eesti keele tund peaks olema iga päev. Ja adekvaatne ühiskonnaõpetus meie koolides, nii eesti- kui ka venekeelsetes.
Eesti inimesi tuleb ergutada Eesti lippu senisest märksa enam kasutama ja näitama. Lipuseadusest tuleks eemaldada kõik asjatud piirangud, et meie riigilippu saaks uhkusega näidata nii kodude kui ka asutuste juures ja lihtsalt meie avalikus ruumis. See aitaks lõpetada Eesti märgi otsingud, sest see on olemas – meie sinimustvalge, mida tuleks lihtsalt julgemalt näidata.
Ja lõpetuseks turvalisus. Sõbraliku ja koduse Eesti kuvandiga ei lähe ega tohi kokku minna pättide rünnakud inimeste vastu Tallinna või Pärnu tänavatel ega mujal. Peame jõudma olukorda, kus Eesti inimestes on võimalikult vähe hirmu. See puudutab avalikku korda, liiklusohutust, oma kodu ja lähedaste turvalisust. Selles osas on vaja veelgi pingutada, et nii oleks. Politseinike arvu vähendamisest nüüd igal juhul aitab. Vastupidi – politsei vajab jõudu juurde.
Ja meie riigi kaitsekulutuste adekvaatne tase on vajalik mitte seetõttu, et NATO nõuab, vaid ennekõike seetõttu, et teeksime ise oma turvalisuse jaoks kõik, mis on meie võimuses. Ilma selleta on paraku ka paljud muud pingutused pikemas vaates väheolulised.
URMAS PAET, Europarlamendi saadik
