Mida Lati pats tegelikult tähendas

Mida õieti tähendas veini nimi “Lati pats”, kas seda võis tõlkida  “õige magus”?

Nagu võime lugeda Oskar Lutsu “Kevadest”, oli rätsepmeister Kiir Paunveres kuulus oma hea töö ja korralikkuse poolest. Oma lüheldase paksuvõitu abikaasa Katarina Rosaliega elasid nad õnnelikku abielu, mida seni oli jumal õnnistanud kahe pojaga, kelledest vanem, Heinrich Georg Adniel, käis juba kihelkonnakoolis, noorem, Friedrich Viktor Ottomar, õppis veel  hoolega tähti.

 

Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi

Nüüd oli aga toonekurg Kiirtel uuesti võõrsil käinud ja ühe ilusa poisi juurde toonud. Muret tegi ainult nime otsimine uuele elanikule. Harilikku, lihtsat nime või jälle niisugust, mis Paunveres juba ette tulnud, ei pannud Kiired oma lihasele lapsele iialgi. Ja nii otsis ja kaalus kogu pere, millist nime vastsündinule panna. Papa Kiir oli selleks koguni kolm uut kalendrit ostnud, et sealt sobivat nime leida, kuid iga sealt pakutu tõrjus tema  abikaasa põlgusega tagasi.  

Et nime otsimisest kogu perekond osa võttis, siis ei pääsenud  sellest ka kihelkonnakoolis käiv punase peaga Heinrich Georg Adniel. Ta käis nime otsides klassis ringi nagu põlenud jalgadega kana, pobisedes sealjuures omaette arusaamatuid sõnu; jäi siis aeg-ajalt mõne koolivenna ette seisma ja küsis: “Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi.”

Kui küsitav selle peale siis omast arust kõige ilusama nime ütles, raputas Adniel kurvalt pead ja läks mõne teise poisi juurde sama küsimuse, kuid samade tulemustega, sest oli selge, et Kiire pere uustulnukale võiks sobida “kõike muud, aga mitte eesti nimi”.

 

Tootsil oli lausa mitu nime

Kui Kiir oma murega Tootsi juurde jõudis, oli Tootsil neid nimesid koguni kaks, mida ta aga kindlasti oma esimesele pojale hoida tahtis. Nende väljamõtlemiseks olevat tal tervelt kolm aastat kulunud. Lõpuks, kui Kiir oma kodunt kõige ilusamad õunad tasuks ära tõi ja Tootsi ka pidule lubas kutsuda, nõustus Toots oma väärt nimed loovutama.

Et kõik kindel oleks, kirjutati Tootsi antud nimed Kiire taskuraamatusse üles, kus “tähtsamate asjade” all on nüüd kaks punase pliiatsiga kirjutatud keeruliste ja veeruliste tähtedega sõna: Kolumbus Krisostomus.

 

Lati pats ehk Tootsi arvates õige magus

Pidupäeval oli Kiirte kodus juba varavalgest tegevust palju. Köögis pliidi juures talitati kibedasti ja emand Kiirel, kelle käes keetmise ja küpsetamise ülemjuhatus, oli naispreestriga palju sarnasust.

Georg Adniel käis Joosep Tootsiga, kes juba hommikust saati pidumajas oli, toast tuppa, toast kööki, köögist sahvrisse ja näitas koolivennale lõpmatut söögi- ja joogitagavara, mis tähtsaks päevaks valmis muretsetud. Nii jõudsid nad juba kolmandat voori sahvrisse ja jäid seisma pudelivirna ette, mis kõrgel lae all ülemisel riiulil.

Kiir tutvustas neid Tootsile ja rääkis, et mõned pudelid on õige kallid ja neist pakutakse jooki ainult tähtsamatele isikutele. Teistele pakutakse veidi odavamat, seda, miile sildile kuldtähtedega kirjutatud  “Lati pats”

Mis see Lati pats tähendab, seda teab Toots  enda kinnitusel hästi: lati tähendavat prantsuse keeli õige, pats aga magus.

Kõik need pudelid lausa ahvatlesid Tootsi vähemalt ühte kätte saama ja proovima, kas on ikka “õige magus”. Mis sest, et ei tohi. Maailmas on palju asju, mida ei tohi, mida aga siiski tehakse. Nii oli Toots peagi nagu rähn puu küljes, toetades jalgu alumistele riiulitele ja rühkides ülemise poole.

Et kätte saada äärmist, lihtrahvale mõeldud pudelit, tegi Toots lõpuks meeleheitliku katse — hüppas ja kukkus. Kui ta lõpuks pidama jäi, oli ta pahem jalg süldikausis ja parem Kiire taskus.

“Aga nää, ära tõin!” ütles ta võidukalt ja sirutab käe veinipudeliga välja. Mis marki see veinipudel oli, jäägu lahendamiseks lugejatele.  

Tuntud veini nimi tagurpidi

Tahaks aga selgitada, kust ja kuidas on tulnud veini nimi  „Latipac“. Selle kohta on ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud lühiseletus:

Keegi omaaegne Tartu veinikaupmees, kelle ärisse tollases Maarjamõisa tänavas vahest ka Oskar Luts sisse astus, on jutustanud järgmist:

Tsaariajal laskis üks veinifirma müügile veinisordi “Capital”. Veidi hiljem otsis ka konkureeriv firma oma uuele veinisordile nime, ja et “Capital” oli head turgu leidnud, pööras selle nime tagurpidi, st laskis oma pudelisiltidele trükkida sõna “Capital” , tähti tagant ettepoole lugedes. Nii saadigi üsna levinud veinisort “Latipac”, mille nime ka Oskar Luts populaarses raamatus ära kasutas.

ARVI LIIVA

blog comments powered by Disqus