Eesti Taimekasvatuse Instituudis (ETKI) on kolm aastat tehtud rahvusvahelise projekti EUROLEGUME raames herne ja oa agrotehnilisi katseid ning nendest selgus, et kõige paremini kasvavad siin kodumaised ning lähinaabrite aretatud põldoa ja -hernesordid.
Eestipoolse projektijuhi, vanemteadur Margit Olle sõnul on projekti eesmärgiks liblikõieliste kultuuride tootmise ja inimtoiduks ning söödaks kasutamise suurendamine Euroopas. Eestis hõlmab projekt põldhernest ja -uba. Ikka selleks, et selgitada välja kõige paremini meie kliimasse sobivad liblikõieliste sordid ning anda need põllumeestele kasvatada. Katsetati Eesti, Läti, Norra, Rootsi, Kreeka ja Portugali sorte.
Kaunviljad on meile väga kasulikud
Margit Olle sõnul on põldhernes ja -uba väga valgurikkad taimed, nende seemned sisaldavad umbes 20-35 protsenti valke. Mügarbakterid elavad sümbioosis liblikõieliste taimedega, seovad juuremügarates õhust molekulaarse lämmastiku ning varustavad sellega taime. Nad suurendavad pinnase reserve orgaanilise ainega, rikastavad mulda lämmastikuga, stimuleerivad mulla bioloogilist aktiivsust ja parandavad mulla struktuuri. Peale selle on kaunviljad väärtuslikud vananemise vastu, sest kaunviljade söömine võib piirata kortsude arenemist. Kaunviljad sisaldavad oomega3 rasvhappeid, aitavad leevendada kõhukinnisust ning kaitsevad käärsoolevähi eest. Samuti on oluline nende kiu tüüp, mis aitab kontrollida veresuhkru taset ja isu ning alandada kolesteroolitaset.
Et leida sobivad sordid kasvatamiseks Euroopa erinevates piirkondades, selleks kutsutigi ellu rahvusvaheline uurimisprojekt EUROLEGUME. Katsetes põldherne eri külvisenormidega ja sortidega aastatel 2015 ja 2016 olid sordid `Bruno` ja `Vitra` Lätist, `Capella` ja `Clara` Rootsist ning `Kirke` Eestist. Katses oli kaks külvinormi 120 (100 protsenti) idanevat seemet m² kohta ja 144 (120 protsenti) idanevat seemet m² kohta. Põldherne külvisenormi ja sordi kohta võib Margit Olle sõnul järeldada, et `Kirke` oli kõige stabiilsema ja küllalt kõrge saagiga. Proteiinisisaldus oli kõrgeim sortidel `Bruno`, `Onward` ja `Vitra` ning madalaim sordil `Clara`. Kõrgem proteiinisaak saadi sortidelt `Capella`, `Clara` ja `Kirke`. Sortidel `Capella`, `Clara` ja `Kirke` on tendents kõrgema külvisenormiga saada kõrgemat proteiinisaaki.
Paremad tulemused lähinaabrite sortidel
Uurides põldoa eri külvisenorme ja eri sorte aastatel 2015 ja 2016 katsetati väikeseseemnelisi sorte `Bauska`, `Jõgeva`, `Gloria`, `Julia`, `Lielplatones`. Katsetes oli kaks külvisenormi 30 (100 protsenti) idanevat seemet m² kohta ja 36 (120 protsenti) idanevat seemet m² kohta. Katsete põhjal selgus, et sort mõjutab suurel määral põldoasaaki ja toorproteiini sisaldust, vähemal määral taimede kõrgust. Parimaks sordiks osutus `Gloria`, sest annab küllalt stabiilset saaki erinevates ilmastikuoludes, on kõige kõrgema proteiinisisalduse ja kõige madalama kasvuga sort. Parim külvisenorm oli 30 tera ruutmeetrile, külvisenormi suurendamine 20 protsendi võrra ei mõjutanud oluliselt põldoataimede saagikust, proteiinisisaldust ja taimiku kõrgust.
Suureseemnelistest põldubadest katsetati aastatel 2015 ja 2016 sorte Àqua Dulce`, `Ceres`, `Dzukstes`, `Iras`, `Kutcanes`, Puntula gaisas`, `Puntula tumsas` ja `Zaigas`. Paremateks sortideks, mida kasvatada, on katseandmete põhjal `Iras` ja `Zaigas`. Nendel sortidel on lühike kasvuaeg ja küllalt kõrge saak.
Väikeseseemnelistest põldubadest katsetati sorte `Bauska`, `Favel`, `Fuego`, `Gloria`, `Jõgeva`, `Lielplatones`, `Priekulu` ja `Priekulu viltojas`. Parimaks sordiks osutus nende katsete põhjal `Lielplatones`, millel on küllalt kõrge saak, kõrge proteiinisisaldus ja hea haiguskindlus.
Põldhernesortidest katsetati aastatel 2015 ja 2016 sorte `Bruno`, `Capella`, `Clara`, Eesti kollane söödahernes`, `Hele`, `Kiir`, `Kirke`, `Leili`, `Looming`, `Mehis`, `Rahel`, `Seko` ja `Zaiga`. “Katsete andmete põhjal soovitan kasvatada `Kirket`, `Mehist` ja `Rahelit“, sest neil on lühike õitsemisperiood ja küllalt kõrge saak,” märkis Olle.
“Kreeka põldoasort `Aqua Dulce` käitus Eesti tingimustes ebanormaalselt. Ta ei olnud tavalise põldoa moodi, vaid maadligi umbes 30-40 sentimeetri kõrgune ning meenutas rohkem puhmast kui põldoa taime, tema valmivus ja kõik muud näitajad olid siin väga kehvad,” lisas ta.
Hernes on väga vana kultuurtaim, teda kasvatati juba kiviajal. Eestist on esimesed andmed herne kasvatamise kohta pärit 12. sajandist. Eestis alustas herne sordiaretust Julius Aamisepp 1921. aastal Jõgeval. 1952. aastal kanti herne sort `Aamisepp` sordilehele.
Põlduba pärineb Vahemeremaadest ja Põhja-Aafrikast. Teise päritolukeskusena märgitakse Indiat. Eestis on põlduba võrdlemisi levinud. Põldoa valgusisaldus on kõrgem kui põldhernel.
Tänavu läksid kaunviljad enamasti loomasöödaks
Kaunviljade suurem kasvatamine Eestis algas kolm-neli aastat tagasi, selleks oli palju põhjusi. Möödunud aasta oli ülemaailmselt kuulutatud kaunviljade aastaks ja nad on tõesti vajalikud kultuurid. Tänavune ilm Eestis on põhjustanud vettinud põllud, mida ei saanud kombainiga koristada. Viljad, mis põllule jäid, olid niisked ja tera kvaliteet oli langenud, muuks kui loomasöödaks need ei kõlbagi, kui üldse õnnestus saak koristada.
Margit Olle tegeles parimate sortide väljavalimisega ning erinevate agrotehnoloogiliste meetodite katsetamisega. Töörühmas oli ka tehnik Reet Buddell, kes tegeles proteiinisisalduse määramisega põldoas ja -hernes. Tema ülesandeks oli põldoa ja -herne NIR kalibreeringu välja töötamine, et saaks kiirmeetodil põldhernes ja -oas proteiinisisaldust määrata.
Eestist kuulusid projektimeeskonda veel teadur Lea Narits ja nooremteadur Merili Toom. Viimased valisid välja sobivaid mügarbakterite tüvesid, toetamaks lämmastiku fikseerimist taimedes. Eestis koguti üheksalt põllult mulda ja kogutud muldadesse külvati kasvuhoones steriliseeritud herne ja oa seemned ning kasvanud taimede juurtelt koguti mügarad, millelt eraldati risobiumi bakter. Herne ja oa seemned nakatati puhaste bakteritüvedega ning asetati katseklaasidesse toitelahustesse kasvama. Paremate tulemustega bakteritüvedga alustati katseid, kus steriliseeritud mullas kasvatati hernest ja uba, mis olid nakatatud bakteriga. Edasi liikusid katsed parimate bakteritüvedega põllule.
EUROLEGUME algas 2014. aasta 1. jaanuaril ning lõpeb tänavu 31. detsembril. Põllukatseid tehti kolmel aastal, tänavu on tegeldud ainult aruandluse, konverentside organiseerimise ning artiklite kirjutamisega.
Lätlased otsivad maitsvate hernepallide valmistajat
Maitsvad hernepallid töötasid EUROLEGUME projekti raames välja Läti põllumajandusülikooli teadurid. Hernepalle pakkus Margit Olle Tänavu Tallinnas peetud toidumessil. Et lätlased on head sõbrad ja kolleegid, aitavad eestlased otsida neile hernepallide tootjat. Toidumessil olid hernepallid väga hea magnet. Margit Olle sõnul oli tal paar tõsist jutuajamist hernepallide võimalike tootjatega. Eestlased edastasid lõunanaabritele kontaktid, ka lätlastel olid mõned soovijad, kuid kui kaugele nendega on jõutud, pole veel teada.
Katsete tulemusel selgusid paremad sordid
*`Kirke` oli kõige stabiilsema ja küllalt kõrge saagiga põldhernesort
*Proteiinisisaldus oli kõrgeim põldherne sortidel `Bruno`, `Onward` ja `Vitra`
*Põldherne sortidel `Capella`, `Clara` ja `Kirke` on tendents kõrgema külvisenormiga saada kõrgemat proteiinisaaki
*Paremateks suureseemnelisteks põldoa sortideks on `Iras` ja `Zaigas`, neil sortidel on lühike kasvuaeg ja küllalt kõrge saak
*Parimaks väikeseseemneliseks põldoa sordiks osutus `Lielplatones`, millel on küllalt kõrge saak, kõrge proteiinisisaldus ja hea haiguskindlus
*Põldhernesortidest võib kasvatada `Kirket`, `Mehist` ja `Rahelit`, neil on lühike õitsemisperiood ja küllalt kõrge saak.
HELVE LAASIK
