Jõgevamaa sõpruspiirkond Leedus Kaišiadoryses on meie eeskujul käivitanud oma karuprojekti, millega nad aitavad samuti vaimse ja füüsilise vägivalla käes kannatanud lapsi.
Möödunud reedel peetud sõpruspiirkondade koostööseminaril andis Kaišiadoryse linnapea Vytenis Tomkus maavanem Viktor Svjatõševile üle leedukate kaisukaru, mis on meie mõmmikust pisut väiksem, kuid sarnaselt meie pehmele loomakesele varustatud lasteabi telefoninumbriga, lisaks veel ka häirekeskuse numbriga 112.
Maavanem Viktor Svjatõšev ütles, et kui ta aprilli lõpus Leedus sõprusrajoonis külas käis, tuli jutuks ka Jõgeval äsja poolakate eeskujul alustatud karuprojekt. “Ajasime juttu nende politseiülema ja linnajuhtidega. Nemad olid asjast väga huvitatud,” rääkis maavanem.
Karuprojektis osalejad võiksid kogemusi jagada
Tema sõnul tegid Leedu sõbrad kiiresti ära hanke ning ostsid kokku 300 kaisukaru. Leedus jagavad karusid sotsiaaltöötajad. Teemad ja probleemid on Svjatõševi sõnul samad. “Kui peres on kolm-neli väikest last, siis mitu karu anda. Millal karusid jagada, millal on õige aeg, kas kohe kui on mingi probleem tekkinud. Leedu sõbrad on kokku puutunud samade probleemidega kui meiegi,” tõdes maavanem.
Maavanem leppis Kaišiadoryse linnapeaga kokku, et Leedu ja Eesti spetsialistid peaksid kokku saama ja kogemusi jagama. “Kas kokkusaamine tuleb Eestis või Leedus, pole veel teada. Kindlasti on võimalik saata meie spetsialistid sinna või kutsuda Leedu projektis osalejad siia, meie oleme mõlemaks stsenaariumiks valmis,” lisas Svjatõšev. See tähendab tema hinnangul võimalust erinevaid kogemusi jagada, samuti mõtteid vahetada. Võib olla tuleb veel juurde sõpruspiirkondi, kes samuti karuprojekti sooviksid käivitada. “See on hea võimalus, tänu meie tublidele tegijatele, kes idee kaasa haarasid ja meidki kõiki sellega nakatasid. Võib olla suudame nii lastele suuremat tuge pakkuda.”
Maavanem on väga tänulik Jõgevamaa Naiste Tugikeskuse juhatajale Astrid Maasingule, kes võttis asjaajamise enda peale, tegi uue taotluse, sai raha ning on tellinud juurde veel 150 kaisukaru. “Meil on siiralt hea meel, et projekt läheb edasi,” lisas maavanem.
Ennetuskarusid jagatakse nõustamiskeskustes
Jõgeva maakonna ohvriabi töötaja Rita Kaasik ütles, et nende inimeste jaoks, kes karusid edasi annavad, on loodud kinnine facebookʼi rühm, kus omavahel suheldakse. Sinna lisatakse ka infot ning nii saavad ka teised asjaosalised teada, mis kusagil tehtud. Samuti on seal tabel, kuhu kõik panevad kirja, kui palju nad on karusid jaganud. “Laps võib olla ei saagi aru, kui tema käest küsitakse, et kas ta on karu saanud. Kui karusid on lapsel mingil hetkel kodus juba kaks või kolm, võib see talle kummaline tunduda,” märkis Rita Kaasik.
Tema sõnul jagatakse karud eelkõige psühholoogide juurde nõustamiskeskustesse, aga ka noortekeskustesse, seltsimajadesse kus lapsi rohkem liigub ning lapsele jääb silma ette karu ja võib olla loomakese kaelas olev silt.
“Alles mõni aeg tagasi ütles üks väike tüdruk, kes karu sai, et ta teab seda telefoninumbrit. Ma olen ühte plakatit näinud, seal oli sama number. See on suur asi, kui laps leiab seosed, ta on pannud tähele.”
“Alati ei jõua kogu info sotsiaaltöötajateni, kui perega pole probleeme olnud ja ei ole ka põhjust olnud sekkuda, siis sotsiaaltöötajad ei pruugi ega saagi teada, et lapsed võivad kannatada. Aga võib olla hoopis sotsiaalpedagoog koolis paneb tähele või koolipsühholoog näeb, et lapsega on midagi lahti. Vahest on hoopis nemad esimesed märkajad,” lisas Kaasik. Nüüd on ka kooliaasta uuesti alanud ja kindlasti tuleb kokkusaamine veel ühele rühmale märkajatele.
Jõgevamaal on jagatud umbes 45 karu abivajavatele lastele ning teist samapalju ennetuskarudena. “Esimesel aastal pole numbrid kõige tähtsamad,” lisas Rita Kaasik. Kõige intensiivsem jagamine on Jõgeval, sest abistavaid spetsialiste ja teenuseid on rohkem maakonnakeskuses.
Jõgevamaal tegutseb toimiv koostöövõrgustik
Kaht karu pole kohe kindlasti ühele lapsele jagatud. “Kui on juhtum, käivitatakse koostöövõrgustik ning spetsialistid suhtlevad omavahel. Meie maakonna suur pluss on, et meil on toimiv koostöövõrgustik, see pole ainult sõnakõlks. On piirkondi, kus ei saada kuidagi ühte jalga käima. Meil aga on koostöö kestnud pikalt.”
Suures muutuste tuules võib see kõik kaduda. Maavalitsuse sotsiaalosakond kutsus regulaarselt kokku lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad ja koostööpartnerid. “See oli koht, kus maakonna erinevate omavalitsuste sotsiaaltöötajad nägid koostööpartnereid silmast silma, räägiti ühistest probleemidest. Kuidas kõik edasi hakkab olema, ei tea. Samuti pole teada, kes saab olema kokkukutsuja. See on nüüd kurb koht. Samas oli kokkusaamine nii kovisiooni kui ka supervisiooni koht. Kui kokkusaamisele mindi, sai kolleegidelt küsida, aru pidada. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad peavad hakkama saama kõigega alates beebi mähkmetest kuni vanaema hambaproteesideni. Paljudes omavalitsustes ongi sotsiaaltöötajad omapäi, vältimaks läbipõlemist said nad oma muresid jagada. Kokkusaamised olid väga toredad ja informatiivsed. Kui ma tean, et kusagil on keegi, kes teab sellest valdkonnast ja oskab mind aidata, siis on abi andmine kergem,” rääkis Rita Kaasik.
Naiste varjupaiga ruumidesse jõuavad lapsed, kes väga vajavad karukest. Tihti on emal ainult kilekott näpus, nii tullaksegi kodunt ära. Siis on see karu tõesti turvakaru, mida lapsel on hädasti vaja.
“Tean lapsi, kes on kirjutanud karu kaelas oleva lipiku taha oma isa või vanaema või noorsoopolitseiniku numbri. On väga oluline, et lapsel on number, kuhu ta võib alati helistada.”
Kevadel aasta tagasi kohtus praegu lapsehoolduspuhkusel olev noorsoopolitseinik Kersti Raiküla Care3 projekti partneritega ning nägi poolakate karu. Tookord mõtles naine, et väga tore oleks ka meil oma karusid jagada. Poolakad väitsid, et karud on hästi mõjunud. Väga oluline on laste hulgas arusaama tekitamine politseist kui aitajast ja sõbrast, mitte karistajast.
HELVE LAASIK
