Tänavu 19. novembril peetakse Põltsamaal Felixhallis ajalehe Vooremaa karikavõistlused võrkpallis. Jõgeva rajoonilehe Kolhoosnik eestvedamisel 1957. aastal käima lükatud ning pikki aastaid Punalipu nime kandnud karikavõistlused toimuvad tänavu juba kuuekümnendat korda.
Juubeliturniiri eel meenutavad olnut ja vaatavad tulevikku viis Jõgevamaa võrkpalli jälje jätnud mängijat ja treenerit.
Andres Lippur
Tänavu kevadel seitsmekümnendat sünnipäeva tähistanud Andres Lippur jättis kustumatu jälje Jõgevamaa võrkpallilukku üheksakümnendatel, kui juhendas üheteistkümnel järjestikusel aastal Punalipu ja Vooremaa turniiridel võitmatuks jäänud Kuremaa/Carmeni naiskonda.
Laiuselt pärit Andres Lippur alustas võrkpallitreeningutega Jõgeva keskkoolis õppides. “Kümnendas klassis tuli spordikooli võrkpallitreeneriks Elvi Põdersoo,” meenutas Lippur. “Noor kena naisterahvas, väga paljud poisid läksid seetõttu trenni. Keskkooli ajal mängisin nii kooli kui ka Laiuse meeskonnas, samuti maakonna noortekoondises.”
Keskkooli lõpetamise järel astus Andres Lippur 1966. aastal TRÜ kehakultuuriteaduskonda, ka ülikoolis jätkas ta Heino-Karl Aunini juhendamisel võrkpallitreeninguid. “Sel ajal õnnestus ka hilisema olümpiavõitja Viljar Looriga ühes trennis käia,” rääkis ta. “Samas oli ülikooli võrkpallimeeskond tollal ülejäänud vabariigi tasemega võrreldes väga kehvas seisus.”
Ülikooliõpingute viimasel aastal hakkas Andres Lippur Kuremaa sovhoostehnikumis tunde andma ning 1970. aasta sügisel alustas ta seal tööd spordimetoodikuna. “Tehnikumi meeskonnas mängisin võrkpalli, kuid kõvemal tasemel tegelesin ma sel ajal hoopis orienteerumisega,” ütles ta.
Punalipu turniiridega puutus Andres Lippur mängijana kokku juba keskkooliajal, kõige paremini on tal meeles aga 1987. aasta juubeliturniir, kus Kuremaa meeskond võitis kodusaalis kõiki tugevaid konkurente. “Tollal käis meeskonna jutust läbi soov, et saaks Põltsamaa meeskonnaga mängida pühapäeva hommikul – nemad pidasid laupäeva õhtul alati pidu,” muigas Lippur.
Kaks aastat hiljem võttis Punalipu turniiril esimese võidu Andres Lippuri juhendamisel mänginud Kuremaa naiskond. Esikoht saavutati ka järgnenud kuuel aastal, 1996. aastal muutus naiskonna nimi Carmeniks ning võidukad oldi veel neljal korral.
“Naiskond kujunes Kuremaa tehnikumis õppinud Anneli Liinamäe ja tema õe Ave ümber,” lausus Lippur. “Põhituumik mängis koos ligi kakskümmend aastat.”
Uue nime sai naiskond Jõgeval asunud Carmeni baarilt. “1996. aastal toimus Vooremaa turniir Põltsamaal, me ei saanud aga sinna kuidagi minna, sest tehnikum andis küll mikrobussi, kuid bensiini ostmiseks puudus raha,” meenutas Lippur. “Carmeni baaris diskosid teinud Raul Soodla kaudu sain tuttavaks Carmeni omanike, Kuremaal korvpalli mängimas käinud Kalmer Laini ja Tõnu Jalakasega. Ettevõtjad toetasidki meid, saime osta 20 liitrit bensiini. Tõnu arvas selle peale, et naiskond võiks nende nime all turniiril esineda. Olime sellega nõus ning ka kohapeal toonitasime, et oleme nüüd Carmen, aga pärast ilmus ikkagi lehes Villu Ojassalu kirjutatud uudis, et turniiri võitsid Kuremaa naised. Sain selle eest veel toetajatelt pahandada,” muigas mees.
“Seejärel hakkasimegi Carmeni nime all mängima,” jätkas ta. “Saime toetajate kaudu ka hästi ilusad uued särgid, naised ei tahtnud nendega siiski mängida, sest olid umbsed. Carmeniga võistlesime rahvaliigas, kodumaakonnas oli Vooremaa turniir aga peaaegu ainuke, kus saime täiskoosseisuga mängida, sest tehnikumi lõpetamise järel kolisid paljud mujale.”
Andres Lippuri sõnul oli Carmeni edu taga naiskonna ühtsus. “Põhituumik käis nii toona kui ka praegu omavahel perekonniti läbi,” teab ta. “Oleme mõelnud, et mõnikord võiks taas kokku saada ja ehk isegi proovida veel jälle mängida.”
Viimastel aastatel pole Kuremaa ujulas laste ujumise algõppega tegelev ning Kuremaa tervise- ja suusaradu hooldav Andres Lippur Vooremaa turniiriga enam väga palju kokku puutunud. “Viimati käisingi seal Carmeniga, praegu olen vaid kõrvaltvaatajaks jäänud,” kahetses ta. “Toetan siiski igati turniiri jätkumist.”
Jaan Rahuküla
Peipsi gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla tuli Mustveesse nelikümmend kaks aastat tagasi, kui temast sai Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamise järel linna II keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja. Võrkpalliga sai ta sõbraks aga keskkooliõpingute ajal Kundas, legendaarse treeneri Raimund Pundi käe all.
“Temalt sain ma esimesed õppetunnid,” ütles 68aastane Rahuküla. “Eriti kaugele me toona siiski ei jõudnud, käisime küll ka vabariiklikel võistlustel, kuid auhinnalisi kohti me ei saanud.”
Võrkpallitreeningute läbiviimisega alustas Jaan Rahuküla Mustvees kaheksakümnendate aastate alguses. “Alustasin koolis poiste trenniga, liiga väikese saali tõttu käisime korra nädalas ka Tormas harjutamas,” meenutas ta. “Täie hooga läksid Mustvees võrkpallitreeningud käima 1997. aastal, kui valmis normaalmõõtmetes saal, võrkpall sai siis väga populaarseks ka tüdrukute hulgas ning saime häid tulemusi ka vabariiklikel võistlustel.”
Punalipu karikavõistlustel hakkasid Jaan Rahuküla hoolealused osalema nende võistluste tippajal, kui esirinnas olid Põltsamaa EPT, Adavere ja Jõgeva MEK. “1985. aastal võitsime meeste hulgas esikoha, kaasa tegi tol aastal 28 mees- ja 14 naiskonda,” lausus Rahuküla. “Kõigil kolhoosidel olid oma meeskonnad, finaali sai vaid kuus paremat. Mängudega alustasime reede õhtul ja pühapäeva õhtul lõpetasime. Praeguseks on osavõtjaskond kokku kuivanud, sest töö puudumise tõttu on inimesed ära läinud ning võistkondade kokkusaamine on raske.”
Viimastel aastatel on Vooremaa turniiril edukalt esinenud Mustvee naiskond, kes võitis esikoha kolmel viimasel aastal, tänavu aga jäädi üldse kõrvale. “Naiskonnas on mänginud minu kunagised õpilased,” ütles Jaan Rahuküla. “Pidime nendega osalema ka tänavusel alagrupiturniiril Tormas, kuid viimasel hetkel selgus, et nad ei saanud võistkonda kokku. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin saanud nooremate mängijatega välja tulla. Täiskasvanutele poleks nad suurt vastupanu küll osutanud, aga kuskilt tuleb ju kogemuste saamiseks alustada.”
Vooremaa turniiri edasiseks arenguks tuleb Jaan Rahuküla sõnul leida uusi ideid ja mõtteid. “Kuuskümmend aastat on seda turniiri korraldatud ja kahju oleks, kui see ära kaoks,” ütles ta. “Praegu on küll mõõn, kuid mõõnadele järgnevad tavaliselt tõusud.”
Jaan Rahuküla sõnul võiks Vooremaa turniiril kavas olla ka veteranide klass. “Võrkpall ei tunnista vanusepiire,” ütles ta. “Veteranid tuleks hea meelega välja, aga nad ütlevad, et ei julge praegu osaleda, kuna noored on liiga tugevad. Võiks näiteks panna paika, et naiste hulgas mängivad kuni 35 ning meeste hulgas kuni 40aastased, üle selle on veteranid. Veteranide osatähtsus on võrkpallis küllalt suur, selle vanusegrupi lisandumine aitaks ehk võistlustele tagasi tuua endisi tegijaid, kes oma sõpruskondadega on võrkpalli edasi harrastanud, kuid turniiridele pole tahtnud tulla,” märkis ta.
“Minevikule toetudes peame vaatama ka tulevikku,” jätkas Rahuküla. “Mina näen seda, et tulevik on noorte päralt ning veteranidena peame kaasa aitama noorte tegevusele.”
Vooremaa turniiri tuleviku jaoks olulise sammu tegi Jaan Rahuküla tänavu oktoobris, kui organiseeris selle egiidi all Mustvees 2003-2004. aastal sündinud tüdrukute rahvusvahelise turniiri. “Tüdrukute turniir läks üllatavalt hästi ning treenerite üksmeelne arvamus oli, et seda võiks jätkata ka järgnevatel aastatel,” lausus Rahuküla. “Torma ja Jõgeva tüdrukud said Peterburi, Rakvere ja Tallinna eakaaslastega mängides hea kogemuse ning sellised turniirid pakuvad huvi ka pealtvaatajatele.”
Jaan Rahuküla loodab, et uue hoo võrkpalli ja kogu spordi arengule Mustvee piirkonnas annab haldusreform. “Võrkpalliga tegelevad aktiivselt ka Avinurme noored,” lausus ta. “Loodetavasti saab uues suures vallas ametisse ka spordivaldkonna inimene, kes kogu seda tööd koordineerima hakkab.”
Eva Andreller
Pisisaare algkoolis ja Aidu lasteaed-algkoolis kehalise kasvatuse õpetajana töötav Eva Andreller on Vooremaa võrkpalliturniiril mängija ja treenerina kaasa teinud ligi kolmkümmend aastat.
“Võrkpalliga alustasin Kundas, kus minu isa oli võrkpallitreener,” lausus Eva Andreller. “Mängima hakkasin juba teises klassis, aga kuna kasvu väga palju ei tulnud, olen kogu elu sidemängija olnud. Võrkpalli mängides tundsin kogu aeg, et kui ainult pikkust oleks, küll siis lööks ja teeks,” naeris ta.
Kundas omandatud võrkpallioskused leidsid kohe rakendust ka Põltsamaal, kuhu Eva Andreller asus 1985. aastal. “Läksin tööle Jõgeva KEK-i projektgruppi, kus Elvi Korjuse eestvedamisel tegutses ka võrkpallinaiskond,” meenutas Andreller. “Jõgeva KEK-i naiskonnaga läksime samal aastal Punalipu karikavõistlustele ning kohe õnnestus ka esikoht võita. Enamik KEK-is mänginud naistest oli Põltsamaalt, paar inimest ka Jõgevalt.”
Kuremaa ja Carmeni naiskondade eduseeria ajal saavutas Jõgeva KEK teisi ja kolmandaid kohti, organisatsiooni likvideerimise järel lõid senised eestvedajad üheksakümnendate keskel Põltsamaal spordiklubi MIX, millega liitusid ka teised kohalikud võrkpallihuvilised.
Viimati osales Eva Andreller mängijana Vooremaa turniiril 2009. aastal, kui ta oli Põltsamaa Spordikooli võrkpallitreener. “Spordikooli võistkonnas mängisid sageli ka need, kes olid juba kooli lõpetanud,” märkis Andreller. “Tolleks ajaks olid aga võistkonnad juba üsna palju noorenenud, vaid Tormas lõid veel kaasa keskealised naised. Noorte vastu mängides oli muidugi kogemustest palju abi, kuid reaktsioonikiirus oli palju kehvemaks jäänud. Hiljem osalesin turniiridel vaid spordikooli naiskonna treenerina, viimati 2013. aastal.”
Õpetajatöö kõrval treenib Eva Andreller hetkel Pisisaare spordihoones noori sulgpallihuvilisi. “Kehalise kasvatuse õpetajana püüan lastele erinevaid alasid tutvustada,” lausus Andreller. “Korvpalli, võrkpalli ja jalgpalli kõrval mängime ka saalihokit ja sulgpalli. Piirkonna kõigis koolides peaks praegu olema õpetajaid, kes võrkpalli valdavad. Oskused on kindlasti olemas, aga kui palju seda väga tehnilist ala lastele õpetatakse, on muidugi iseasi. Kui väikese algkooli lõpetab mõni heade eeldustega laps, olen alati üritanud teda mõne treeneri juurde suunata, sellest on ju kahju, kui maakoolist suurde linnakooli minev laps ei julge ise trenni minna ja tema anne kaduma läheb.”
Eva Andrelleri sõnul võiks Vooremaa võrkpalliturniir tulevikus olla laiapõhjalisem. “Minu meelest oleks tore, kui lisaks põhiklassile, kuhu saaks kutsuda ka külalisvõistkondi, oleks eraldi turniirid noortele ja veteranidele,” lausus ta. “See teeks mängimise huvitavamaks, kui kohtuda saab omasugustega, mitte nendega, kes su maa sisse löövad. Nii kaob ilusal võrkpallil mõte,” lisas ta.
“Paljude turniiride järel on ka väike koosviibimine, kus pakutakse kooki, torti või kasvõi suitsukala,” jätkas Andreller. “Pikk laud ja tantsuõhtu pole tänapäeval enam loomulikult reaalne, kuid pika mängupäeva jooksul võiks mingisugune toitlustus ikkagi olla. Vooremaa turniire võiks korraldada ka mujal kui Põltsamaal, miks mitte näiteks Mustvees või Tormas.”
Tiiu Õunap
Kundast on pärit ka Jõgeva põhikooli klassiõpetaja ja võrkpallitreener Tiiu Õunap, kes on maakonnakeskuses ala arendamisega tegelenud juba üle kahekümne aasta.
“Kundas on võrkpallil hästi pikk ajalugu ja selle spordialaga tegelemine oli seal iseenestmõistetav,” lausus neljandas klassis õppides võrkpalli mängima hakanud Tiiu Õunap. “Praegu mängitakse seal võrkpalli kahjuks vähem.”
Jõgevale tuleku järel tegi Tiiu Õunap kohaliku naiskonna koosseisus kaasa ka maakonnalehe karikavõistlustel, edu siiski ei saavutatud. “Naiste võrkpalli tase sel ajal Jõgeva linnas kuigi kõrge ei olnud,” lausus ta. “Tipus oli sel ajal Carmeni naiskond, niisama oma lõbuks palli kõksivate naiste osalemissoovi kadumisele aitas kaasa seegi, et turniiril mängisid ka tugevad naiskonnad Paidest ja mujalt Eestist.”
Algklasside õpetajana töötanud Tiiu Õunap hakkas 1995. aastal lapsevanemate soovil juhendama ka võrkpallihuvilisi tüdrukuid, esimesed viis aastat tehti seda kooliringi tasemel. “2000. aastal pöördus aga kooli poole tipptreener Laimons Raudsepp, otsides inimesi, kes võiksid Jõgeval tõsisemalt treeneritööga tegeleda,” meenutas Õunap. “Direktor Taisto Liivandi pakkus välja mind. Koostöö Sylvesteri tippklubiga kestis kaheksa aastat, nemad viisid meid võistlustele ja muretsesid meile varustuse. Jõgeva noorte võrkpalli jaoks oli need hiilgeaastad, 1992. aastal sündinud tüdrukutega jõudsime B- ja A-klassis Eestis kuue parema hulka.”
Kui Sylvesteri ajal käis Jõgeval treeningutel neli erinevat vanuserühma, siis hetkel juhendab Tiiu Õunap kahte vanuseklassi, Jõgeva Servi nime all mängivad C- ja A-klassi tüdrukud. “Rohkem üksi kooli kõrvalt ei jõuakski,” ütles ta. “Olen mõnikord öelnud, et see on nüüd viimane aasta, aga siis tulevad jälle lapsed ja soovivad, et ma ka neile trenni teeks ja nii lähebki. Kool on ka õnneks vastu tulnud ja maksab tüdrukute juhendamise eest ringijuhi tasu.”
Jõgeva Servi võistkonnad baseeruvad tavaliselt vaid ühel klassil. “See ongi Jõgeva fenomen, näiteks praegune C-klassi tiim käib Jõgeva põhikooli 7. b klassis,” ütles Õunap. “Algklassi õpetajana võtan oma klassi ja vanemad usaldavad mind. Kui mängijate valikul vaid sportlikku printsiipi arvestaks, tuleksid ehk paremad tulemused, aga selline valik on kindlasti aidanud võistkonnavaimu tugevana hoida. Kõik võrkpallitüdrukud saavad ka õppimisega hästi hakkama, C-klassi tüdrukud on näiteks kõik aastad klassi kiituskirjadega lõpetanud. 1992. aasta tüdrukutest lõpetasid aga kolm gümnaasiumi medaliga.”
Kui eelmistel aastatel on Jõgeva Servil mõned Vooremaa karikaturniirid vahele jäänud, siis tänavu oli võistlustules kaks võistkonda. Nooremad tegid kaasa 2003. ja 2004. aastal sündinud tüdrukute rahvusvahelisel turniiril, vanemad murdsid ennast aga alagrupiturniirilt finaali. “Enne Torma alagrupiturniiri ei olnud meil lootustki, et edasi saame, aga ikkagi õnnestus finaali pääseda,” lausus Õunap. “Kõik nädalavahetused on nüüd kinni, aga ei saa ju tüdrukutele öelda, et ärge mängige,” lisas ta naerdes. “Väiksematele korraldas aga Jaan Rahuküla Mustvees hästi toreda turniiri. Meil seal küll väga hästi ei läinud, aga saime ikkagi väga hea kogemuse.”
Vooremaa karikavõistluste võimaliku muudatusena pakub Tiiu Õunap välja hilisema toimumisaja. “Noortel on sügisel hästi palju võistlusi ja seetõttu ei ole praegune aeg nende jaoks kõige sobivam,” ütles ta. “Samas on jaanuar ja veebruar tühjad.”
Andres Krass
Vooremaa karikaturniiril korduvalt nii Põltsamaa spordikooli kui ka hiljem Põltsamaa linna meeskonnas võidutsenud 33aastane Andres Krass hakkas Toivo Uusna juures võrkpallitreeningutel käima juba algklassides õppides. “Elasin Põltsamaal EPT spordihoone lähedal ning ühel sügisel, kui ilmad väljas mängimiseks juba liiga kehvad olid, läksime sõpradega spordihoonesse,” meenutas Krass. “Suuremad poisid tegid seal Toivo Uusna juhendamisel võrkpallitrenni, meil lubati algul niisama joosta. Toivo nägi, et oleme aktiivsed poisid ning hakkas meid vaikselt suunama ja ühel hetkel olimegi juba pallitrennis.”
Kooliajal tegeles Andres Krass ka teiste spordialadega, kuid võrkpalliarmastus kestab tänaseni. “Käisin ka kergejõustikus, jalgpallis, maadluses ja korvpallis, kuid võrkpall hakkas kohe meeldima ning meeldib siiani,” lausus ta. “Meeldib nii ise mängida kui ka vaadata, jälgin Eesti liigat ja püüan olla kursis ka eestlaste tegemistega piiri taga.”
Andres Krassi treeningkaaslastest jõudis kõige kaugemale nii saalivõrkpallis kui ka rannavolles Eesti meistriks tulnud ja tiitlivõistlustelgi käinud Karl Jaani. “Meie satsis oli häid poisse palju,” ütles ta. “Ühel hetkel läks aga meeskond laiali ning meistriliigasse teised mehed enam ei jõudnudki. Kõige kõrgemaks tasemeks jäi meil kaks aastat Eesti meistrivõistluste esiliigas. Paljud mängijad elasid sel ajal juba Tallinnas ja Tartus ning ühisteks treeninguteks oli keeruline aega leida. Kui kõik oleks soodsalt läinud, oleksin ehk mõnda Eesti meistriliiga klubisse jõudnud, aga samas ma ei kahetse midagi, sellest ajast on vaid head mälestused,” märkis Krass.
Tippsportlase karjääri järel on Andres Krassile üheks väljundiks olnud just Vooremaa karikaturniir, hea meelega esindab ta Põltsamaad ka teistel võistlustel. “Võrkpalli-isu on alati olemas olnud, mingil hetkel sai taas ka keha järele aidatud ning uuesti proovitud,” ütles ta. “Kui kutsutakse ja tervis on korras, olen alati hea meelega mängima ja oma vana kodulinna esindama läinud. Kevadise operatsiooni tõttu ma tänavu Vooremaa turniiril kahjuks platsile minna ei saa, järgmisel aastal olen aga kindlasti tagasi,” lubas Krass.
Edukatest Vooremaa karikaturniiridest meenuvad Andres Krassile eelkõige põnevad kohtumised. “Varasematel aastatel oli meil mitmeid teravaid vastasseise Kuristaga, n-ö nugade peal olime teinekord ka Mustveega, kui nad kõik oma paremad poisid üle kogu riigi kokku said,” lausus ta. “Viimastel aastatel on kõige põnevamad mängud olnud Põltsamaa spordikooli poistega. Noored tahavad alati vanematele ära panna, endalgi oli see omal ajal lisamotivatsiooniks.”
Andres Krassi sõnul tuleks Vooremaa karikavõistlustega kindlasti jätkata ka tulevikus. “Ikka on nii, et mõnikord on osalejaid rohkem, mõnikord aga vähem,” märkis ta. “Kui traditsioon aga katkeks, oleks seda hiljem raske taaselustada. Tänapäeval ei taheta turniire väga palju teha, eriti mitmepäevaste turniiride kulud on väga suured, ja seetõttu on hea, et ühepäevaseidki turniire veel korraldatakse. Vooremaa turniiri puhul on mulle meeldinud see, et ta on sügisel, hooaja alguses. Suviste treeningute järel tahad ju ikka vaadata, millises seisus on teised mängijad.”
Andres Krassi hinnangul võiks turniirile värvi lisada erinevad lisavõistlused. “Kui me esiliigas mängisime ja toimusid erinevad sõpruskohtumised, tehti seal ka surumisvõistlusi ning mõõdeti servikiirust, sidemängijad selgitasid aga paremaid söödu korvirõngasse saatmises. Sellised sümboolsetele auhindadele toimuvad võistlused oleks huvitavad nii mängijatele kui ka pealtvaatajatele. Samuti oleks mängude vaheajal võimalik korraldada võistlusi ka pealtvaatajatele,” lisas ta.
MATI ALEV
