Neljapäeval toimusid ka mitmel pool Jõgevamaal 1941. aasta juuniküüditamise mälestuskogunemised, millega meenutati 77 aasta möödumist eesti rahvale traagilisest päevast.
Nagu igal aastal, saadi Jõgeval MTÜ Represseeritud eestvedamisel kokku raudteejaama kõrval asuvas pargis. Just siinsest jaamast algas aastaid tagasi paljude Jõgeva ja ümberkaudsete valdade inimeste traagiline teekond teadmatusse, kust paljud tagasi ei tulnudki.
Kunagisest räämas pargist on MTÜ eestvedajate Reet ja Ants Aluoja ning paljude lahkete inimeste toel arendatud viimase viie aasta jooksul nägus mälestuspaik. Viimati said siin valmis plaatidega kaetud teerajad. Pargi arendamine vastavalt projektile jätkub, kuid juba praegu on see pilkupüüdev koht, mida möödujatel on põhjust uudistama tulla.
Mälestus ei tohi kustuda
„Meie mõte selle paiga rajamisel on olnud see, et me ei unustaks ajalugu. Et tänu sellele kohale mõtleksid möödunule ka noored, uued põlvkonnad,” ütles Ants Aluoja.
Paraku oli ka seekordselt koosviibimisel noori vähe, tõtt-öelda neid polnudki. Ka Jõgeva vallavolikogu esimees Raivo Meitus toonitas oma kõnes, et tänaseid noori kasvatades ei tohi me unustada ajalugu.
Ants ja Reet Aluoja lugesid neljapäevasel kogunemisel ette Põltsamaalt 1941. aasta 14. juunil küüditatud Heli-Silvia Peetsi päevikut. Need meenutused aitasid paremini silme ette manada dramaatilisi sündmusi meie ajaloos. Aprillis 1943 sissekanded päevikusse katkesid, sama aasta juulis suri noor neiu Siberis nälga.
Ants Aluoja näitas kohalolnutele miniatuurset trikoloori, mis oli Siberis pikki aastaid kaasas tema ema Tiiuga, kes samuti 1941. aasta suvel Siberi-teed alustas ja alles 1956. aastal koju tagasi pääses. „Ema hoidis lipu juures hiljem veel minu ja noorema venna Jüri juuksekiharat. See kõik aitas tema jaoks Eestit kokku siduda.”
Samuti demonstreeris Aluoja teistele Siberi vangi rinnalipikut märkega B-847, mida kandis tema küüditatud onu Ülo. „Inimestel polnud Siberis nime, oli ainult number,” nentis mees.
Infotahvli avamine Põltsamaal
- juunil 22 aastat tagasi avati Põltsamaal Peeter-Vello Peetsu eestvedamisel mälestusmärk Põltsamaa kihelkonnast küüditatute mälestuseks. Peeter Peets oli siis Jõgevamaa Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Põltsamaa Ühenduse esimees.
Peeter koos oma õdede ja emaga oli asumisel Tomski oblastis Tšainski rajoonis, kust ta lõpuks koos emaga 1958. aastal vabanes. Tema kaks õde, Heli-Silvia ja Juta, jäidki Siberi mulda.
„Nüüd jõudsime nii kaugele, et panime mälestusmärgi juurde infotahvli, kust mööduja leiab informatsiooni nende traagiliste sündmuste kohta. „Mööduja, peatu” kutsub tekst tahvlil. See võiks panna inimesi hetkeks seisatuma, et mõelda olnule,” rääkis Ants Aluoja.
Kokku küüditati Eestist 14. juunil 1941 pea 11 000 inimest, kellest ei pöördunud enam kunagi koju 6000. Aga tegelikult algasid okupatsioonirežiimi poolt läbi viidud küüditamised ja arreteerimised Eestimaal juba 1940. aasta talvel ning lõppesid alles 1950. aastate algul.
„Meie kohus on neid sündmusi jäädvustada ja meenutada, et mälestus ei kaoks,” rõhutas Ants Aluoja.
TIIT LÄÄNE
