Praeguse Jõgevamaa gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Urve Oleski kutsusid klassijuhataja ja maakonna inspektor tema matemaatika lõpueksami järgsel päeval enda juurde ja ütlesid, et ta peaks minema õppima matemaatika õpetajaks. Olesk ütles, et eluseeski ei lähe õppima matemaatikat, eriti veel matemaatika õpetajaks ja eluseeski ei tule Jõgevale tagasi. Ja siis ühel sügisel oli kõik vastupidi.
Miks te just õpetajaks hakkasite?
Matemaatikuid võeti vastu 70 ja me saime ikka viis aastat seda teoreetilist matemaatikat, oleks võinud kuhu iganes minna. Rakendusmatemaatika oli eraldi. Ma ütlesin õppeprojekti juhile, et mina ei lähe õpetajaks, ma õpin selle matemaatika ära, aga õpetajaks ei lähe. Veel tagantjärgi on piinlik selle ülbe väite pärast. Varem oli õpetaja amet veel au sees, aga mind see ei lohutanud. Määravaks sai praktika viiendal kursusel. See oli loogiline, et matemaatikud ja kõik teised teoreetilised erialad said pedagoogika kõrvale. Meil ei läinud väga paljud õpetajaks. 70 astus, 47 lõpetas ja nendest osa suutis (tol ajal oli suunamine) ennast veel õpetaja ametist ära nihverdada. Osa oli lihtsalt kohustusliku aja, kolm aastat, ära, sest tol ajal oli nii. Ma mõtlesin, et ma kolm aastat olen ja siis lähen ära. Praktikal hakkasin saama koguaeg väga positiivseid emotsioone. Selles, et pean õpetaja ametit, on õpilased süüdi. Praktikal oli meeletult suur klass. Seal õppis 38 õpilast ja ma siiamaani imestan, et ma seal üldse hakkama sain. Aga nad olid hästi sõbralikud ja mul on kohutavalt hea meel selle üle. Ning kui ma tööle läksin, siis oli kõik täpselt samamoodi. Nii kolleegide ja õpilaste suhtumine oli siis ka väga hea. Aga lõpuks tulin ikka Jõgevale tagasi. Põhjus oli selles, et siin oli kaks kooli ja ma olin põhimõtteliselt selle vastu, et olla oma pojaga ühes koolis. Tahtsin, et ta saaks ka normaalne koolipoiss olla. Õpetaja poeg pole vist lihtne olla, eriti matemaatika õpetaja oma. Seda nägin kolleegide pealt. Väga kaua see erinevates koolides olemine ei õnnestunud, gümnaasiumis saime kokku. Siis oli ta juba õnneks nii suur, et asi polnud hull.
On matemaatika õpetajal eeliseid teiste aineõpetajate ees? Millised need võiks olla?
Võib-olla see, et matemaatika õpetajal ei saa töö mitte kunagi otsa. Tööd on palju, ega meid üleliia pole. Ükskord käis meil siin loengut pidamas üks tütarlaps ja ma küsisin temalt, et palju sel aastal matemaatikaõpetajaid lõpetab. Ja tema vastas, et kuus! Eelmisel aastal tuli ainult kaks. See on ikka röögatult vähe. Ei tea, kust uued õpetajad võetakse. Ühel hetkel on juba ainuüksi Jõgeva linna kuus õpetajat vaja, sest minuvanuseid matemaatika õpetajaid on Jõgeval kuus. Aga samas, ma olen kursis ülikooli tegemistega ja kuulan ise neid matemaatika loenguid uuesti ja ma pean ütlema, et see on meeletu tempo, see pole kerge. Vanasti, minu ajal, oli nii, et me hoidsime kokku. Kui keegi midagi ei osanud, siis lükati uks lahti ja küsiti, et Urve, ütle kuidas seda teha, aga nüüd on õppimine suuremas osas individuaalne.
Mida Te teete selleks, et õpilastel õpitulemus paremaks muutuks, või siis kui näete õpilast, kes on matemaatikaga nii maha jäänud, et tundub, midagi ei anna enam parandada?
Vot selle “ei anna mitte midagi teha” kohta hiljuti kuulsin, täiskasvanud rääkisid, et matemaatika oli raske. Aga üks tark mees ütles – see on ainult alibi mitteõppimise jaoks. Tegelikult saavad kõik hakkama. Mina ühel hetkel teadvustasin endale, et me olemegi erinevate võimetega. Mul on olnud ka selliseid õpilasi, kes on olnud superandekad filoloogid, aga nad saavad matemaatikas hakkama. Matemaatikas ongi nii, et kui sa näed, et üks tõde, teine tõde ja sa paned need tõed kokku ja lõpuks sa jõuadki selle arvamuseni, et tegelikult on matemaatikas vaja kahte asja. See on enesekindlus ja pingutus. Miks on vaja enesekindlust? Seda on vaja rakendada just nende õpilaste peal, kes ütlevad koguaeg, et ma naguii ei oska. Kui sa ei tea, kuidas ühele kahte liita, aga tegelikult sa tead, et see on võimalik, järelikult on see ka sinu jaoks võimalik. Ja niimoodi samm-sammult liikudes jõuadki üles mäkke. Minu jaoks on oluline see, et õpilane saaks eluks kaasa selle teadmise, et kui sa natukenegi pingutad, siis ongi tulemus käes. Ma sooviksin, et õpilane ei läheks meie koolist minema teadmisega, et ma ei oska, ma ei suuda, vaid tal oleks enesekindlus.
On Teil olnud elus olukordi, kus matemaatika on vägagi kasuks tulnud?
Näiteks poes ma olen palju rumalam klient kui mõni teine, sest ma üldse ei arvuta kaasa. Ma ei tea hindadest mitte midagi. Ma ei oska öelda, kas just selliseid otseseid olukordi on ette tulnud, aga see alateadlikkus, et sul on mitme tundmatuga võrrand, iga tundmatu on üks probleem ja kuidas ma neid lahendan, see ikka jääb sinuga, sinna pole mitte midagi teha. Otseselt matemaatikateadmisi ma pole mitte kuskil mujal rakendanud, aga selline järjekindlus, pingutusvõime, see ongi matemaatikutele omane ning see aitab ka elus väga palju.
Äkki ütleksite õpilastele, mida teha, et neil matemaatikas paremini läheks ja tahe õppida ära ei kaoks.
Kui sa oma elus saad aru, et kõik see, mis on sinu ümber, mida sina nimetad eluks, on loodud täpselt samasuguste inimeste poolt nagu sa ise. Sellest hetkest saadik on maailm sinu jaoks hoopis teistsugune koht, sest sa saad aru, et Apple telefoni ega Tesla autot ei tee mingisugused inimesed, kellel kõndides jalad maad ei puutu. Nad ei ole hoopis kuskilt teiselt planeedilt. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu meie. Põhiliselt eristab neid ülejäänud inimkonnast see, et nad otsustavad mingisuguse probleemiga tegeleda. Vot see on see, mida mina tahan. Teine asi, mida ma tahaksin, on see, et õpilasel silmad säraksid ja nad julgeksid unistada suurelt. Õpetajana tean, et Tesla auto ja nutitelefoni tegemiseks on vaja reaalteadust. Nende aastate jooksul, mil olen õpetanud, on reaalteaduste tähtsus kasvanud ja matemaatika on läinud populaarsemaks. Samas on inimesed läinud mugavamaks, nad ei viitsi pingutada ja nüüd võib olla, et seitsmenda klassi Juku ei taha enam valemit pähe õppida. Aga ma tean, et kaheteistkümnendas klassis oleks Juku võimeline minema arvutiinseneriks õppima ja õpetaja ülesanne on, et ta ei lase seda aega ära raisata ja veab Juku lõpuni välja.
Ma sooviksin veel, et õpilasel ei oleks ainult see uks valla, kuhu ta pääseb, vaid tal oleks ikka kõik uksed lahti. Tema valib ukse, mitte uks ei vali teda. See on minu mõte ja selle nimel olen ma valmis tööd tegema.
RAIKKI LUIK
