Marineeritud kartulid ja kassiahastust raviv soe šokolaad

DSC_0206

Kümme aastat tagasi Hiiumaalt Kärdlast alguse saanud kohvikutepäeva traditsioon on nüüdseks tugevasti kanda kinnitanud ka Jõgevamaal. Kuremaal sai möödunud pühapäeval teoks juba neljas kohvikutepäev. Kehakinnitust ja keelekastet pakuti suisa üheteistkümnes ajutises kohvikus ning kõigisse jätkus huvilisi.


 Tänavusel sandil suvel poleks Kuremaa kohvikutepäeval ilmaga vist rohkem vedada saanudki. Ja ilmast sõltub sellise ürituse puhul palju, sest katsu sa vihmaga välikohvikut pidada! Enamik ajutisi kohvikuid tegutses tõesti vabas õhus. Erandiks oli Kuremaa lossi ruumides paiknev kohvik, mis kandis kunagise mõisahärra ja -proua auks nime Alexander ja Helene.

“Rahvast on päris palju käinud. Lihapirukad on juba otsas ja võileivatordist on alles ainult kaks tükki,” ütles kohvikulisi teenindanud Ülle Annuk, kelle jaoks Kuremaa loss on ka tavalistel päevadel tema tööpaik. “Magusat kraami on rohkem pakkuda: šokolaaditorti, kaneelisaiu ja spetsiaalseid Kuremaa mõisa maiusi, mida valmistavad Sihtasutuse Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus tellimisel Veski külalistemaja köök ja OÜ Sirtsu Tordid.”

Et kõigisse kohvikutesse poleks niikuinii jõudnud, sai tuttavatelt “luureandmeid” kogutud. Need ajendasid suunduma asula südamest kõige kaugemale, eramute piirkonda jäävasse Leedu kohvikusse. Seda pidasid oma kodumaja ees Helja Eomois ja Aleksander Avramenko. Viimane on viimased viis aastat elanud küll Eestis, ent pärit on ta Leedust ning sestap oli ka kohviku menüü Leedu köögi poole “kaldu”. Üks omapärasemaid roogi, mida pakuti, oli näiteks külm peedisupp. Seda serveeriti kuumade keedukartulitega, millele hakitud tilli peale raputatud.

“Peedisupp ongi üks minevamaid roogi, samuti kartulipannkoogid hapukoorega ja mustsõstravaht,” ütles Helja Eomois.

Menüüd kirja pannes oli ta viitsinud roogade tausta ka pisut lahti seletada. Sooja šokolaadi kohta oli menüüs näiteks kirjas, et see aitab kassiahastuse vastu. Küsisin Heljalt, kust ta seda teab. Ta vastas, et oma kogemustest.

“Kui me Aleksandriga veel koos ei elanud, pidime leppima lühikeste külaskäikudega. Kui kallima juurest koju sõitma hakkasin, tellisin tema kodulinna bussijaamas alati sooja šokolaadi. See aitas ees seisvast lahusolekust tingitud kurbust leevendada,” sõnas Helja.

Kuidas bussijaamas sooja maiust valmistati, seda neil Aleksandriga välja uurida ei õnnestunud, ent nad püüdsid maitse järgi ära aimata, millest see tehtud on. Katsetused andsid lõpuks üsna sarnase tulemuse.

Pigem puhkus

Helja Eomois ütles, et nemad “hüppasid” kohvikutepäeva “rongile” viimasel hetkel: siis, kui selgus, et ilmateade raudselt päikest lubab. Ehkki päev oli askeldusterohke, kinnitas Helja siiski, et tema jaoks on ajutise kohviku pidamine pigem puhkus kui töö, sest toidutegemine on tema kirg. Ta peab ka näiteks toidublogi.

Järgmisena otsisin üles Korrusmaja ehk Kurepesa kohviku, sest rahva seas liikus legend mingitest müstilistest marineeritud kartulitest, mida pakutavat just seal. Keskasula 4 maja taha jõudes ajasin üllatusest silmad suureks: sellist idüllilist vaikset nurgakest ei oleks kolmekorruselise korterelamu varjust küll leida lootnud. Õue olid toodud diivan ja tugitoolid ning isegi raamaturiiulid. Aga viimaste üle ei tasunud muidugi imestada, sest selle kohviku “pealikuks” oli Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Ene Sööt.

“Siin saab lugeda eilseid ajalehti, aga ka 1930. aastate ajakirju ja raamatuid,” selgitas Ene.

Kui kahel varasemal kohvikutepäeval oli ta oma vanemate maja juures kohvikut pidanud, siis tänavu tuli tal mõte koos naabritega oma maja juures kohvik püsti panna.

“Kartsin küll natuke, et äkki saadetakse mind selle jutuga kuu peale, aga tegelikult tuli majarahvas ideega meeleldi kaasa ja enamik oli nõus abistama,” sõnas Ene. “Meil on majas üldse tegus ja omavahel suhtlev seltskond. Osaleme kõigil koristustalgutel ja suviti võtame ette ühiseid grillimisi. Ja majatagune muruplats, mida mäenõlv tuulte eest kaitseb, sobib hästi ka kohviku pidamiseks. Mehed said hakkama isegi sellega, et ehitasid eile vana ja amortiseerunud puitterrassi asemele uue.”

Ene Sööt on Keskasula 4 korteriühistu esimees, temal oli hea teisi “kamandada”: keegi peab ju asjade algataja olema. Aga tegelikult oli edukalt tegutsev kohvik paljude inimeste ühise töö tulemus.

“Algul kutsusime kokku n-ö viie naise tootmisnõupidamise ning jagasime ära, kes mida teeb ja kes mille eest vastutab. Eile tegime valmis väikese koguse iga menüüs ette nähtud toitu ja korraldasime degusteerimise.”

Nagu rongilt

Kohviku peakokaks oli Luule Kirspuu, aga kokkamismeeskonnas oli ka mehi. Näiteks šašlõki grillimine oli usaldatud just meestele. Eelpool mainitud marineeritud kartulite autoriks oli siiski peakokk Luule. See kraam oli suurepärane praelisand. Ise sain küll üldjoontes teada, kuidas kartuleid marineeritakse, aga retsepti siinkohal jagama ei hakka: pole vastavaid volitusi.

“Kohviku tegemine ühendab meie majarahvast veelgi. Panime välja isegi fotonäituse oma maja tegemistest. Ja rahvast on kohvikus kogu aeg olnud. Paljude Kuremaa perede eemal elavad lapsed tulevad kohvikutepäevaks koju, paljudele tulevad aga sugulased sel päeval külla,” ütles Ene Sööt.

Ka Eduard Noormägi ja Janne Meigas pidasid kohvikut selle kortermaja juures, milles nad ise elavad.

“Möödunud aastal tegime kohviku veski juurde, aga ilm oli nii tuuline, et pidime kogu aeg telke kinni hoidma. Lõpuks loobusime,” ütles Eduard Noormägi. “Oma maja juures on vaiksem ja voolu saab ka otse oma toast võtta.”

Eduard ja Janne olid oma kohviku ristinud Megaampsu kohvikuks, sest enamasti olid menüüs toekamad toidud: seljanka, kana poolkoib tomati-kurgisalatiga, singi-kartulisalat, pannkoogid. Lastele sai tellida kolme eri värvi suhkruvatti või saata nad hoopis batuudile hüppama.

“Praegu on vaiksem, aga mitmel korral on kohviku nii täis löönud, nagu oleks rahvas rongi pealt tulnud,” sõnas Eduard Noormägi.

Ka Kaido Väljaots pidas kohvikut Nostalgia oma koduks oleva kortermaja juures, abilisteks oma pere liikmed, sugulased ja sõbrad. Peremees kandis valget särki ja musta kikilipsu, menüü oli rikkalik ja söömise-joomise juurde võis kuulata elavat muusikat Tõnu Kaha ja Aimar Pihlaku esituses.

“Tõnuga oli meil eelnev kokkulepe, et ta laulma tuleb, aga Aimar sõitis juhuslikult mööda ja otsustas talle appi tulla,” sõnas Kaido Väljaots.

Küsimusele, miks ta kohvikupidamise juba kolmandat korda ette võttis, vastas ta, et on ise mõnikord meie ametlike kohvikute kehva kvaliteedi üle nurisenud ja küllap on seda teinud paljud teisedki.

“Aga siis peabki vähemalt ühel päeval aastas ise püsti panema tõeliselt hea kohviku, kus on näiteks nelja sorti kohvi, kolme sorti piima ja kolme sorti magusainet,” ütles Kaido Väljaots. “Kohvikutes inimesed ka suhtlevad ja suheldes tekib häid ideid, mis aitavad külaelu edasi viia.”

Kuremaa rahvas ja kaugemad külalised nautisid igatahes kohvikutepäeva täiega. Kõik kohvikud läbi käia jõudis ehk nii mõnigi, aga kõigis süüa-juua vaevalt et keegi jaksas.

blog comments powered by Disqus