Mängivad mõtted nähtavaks

Täiskasvanud kipuvad arvama, et lastel pole mingeid muresid. Ja miks neil peaks olema? Ema-isa hoolitsevad ju nende eest: selle eest, et toit laual ja riided seljas oleksid, et lapsed õigel ajal kooli jõuaksid jne. Tartu Karlova teatri lavastus “Veebruariöö” kõneleb sellest, et tegelikult võib lapse turvaline maailm väga kergesti kokku variseda. Mõnikord piisab selleks purunenud termosest.


Noorematel inimestel võib siinkohal küsimus tekkida, kuidas termos üldse puruneda saab. Saab, sest Rootsi dramaturg Staffan Göthe kirjutas “Veebruariöö” ajal, mil termosed ei olnud mitte kahekordsest metallist, nagu praegu, vaid neil oli metall- või plastkesta sees kahekordsest klaasist kolb, mis hoidis küll hästi sooja, ent ka purunes kergesti. Üks niisugune purunenud kolviga termos käivitabki “Veebruariöö” sündmuste ahela.

Taanis sündinud, ent praegu Rootsis tegutseva lavastaja Finn Poulseni käe all välja toodud lavalugu on omapärane selle poolest, et selle peategelane – väike poiss – ei ilmu etenduse jooksul kordagi lavale. See-eest kohtub vaataja poisi mõtetega, mille mängivad elavaks näitlejad Ingrid Isotamm, Kärt Reemann ja Andres Dvinjaninov. Ja poisi mõtted kulgevad laval kujutataval veebruariööl pööraseid ja ettearvamatuid radu, sest ööle eelnenud päev on olnud tema jaoks kõike muud kui rahulik või lõbus.

Tegelikult pidi sellest tulema väga tore päev, sest poiss läks klassiga suusamatkale. Ent siis sundisid klassi hirmuvalitseja Vinny ja tema “kannupoisid” ta alla sõitma Surmanõlva nime kandvast järsust nõlvast, kuhu poiss oma mõistusega üldse poleks roninud. Järgnesid korralik kukkumine ja seljakotis olnud kakaotermose purunemine. Aga isa oli seekord kaasa andnud oma termose ja pannud poisile südamele, et ta seda hoolega hoiaks…

“Termos pole ju veel terve maailm,” ütleks täiskasvanud inimene käega lüües. Poiss kõnnib aga enne kojuminekut kaua mööda tänavaid, nuputades, mida isale termose kohta öelda. Isal pole aga termos üldse meeles. Esialgu on see kergendus, ent öösel hakkab mõte katkisest termosest poissi vaevama. Niisama palju või enamgi vaevab poissi aga Vinny ja teiste norijate-narritajate tehtud ülekohus. Oleksid nad siis pärast õnnetut kukkumist teda lohutanudki! Aga ei! Nad jätkasid norimist ja halvustasid isegi pilti, mille ta kooli tagasi jõudes matkast joonistas.

Geniaalsed leiud

Öö on hea aeg heade mõtete mõtlemiseks, halbu mõtteid on parem öösel mitte mõelda, sest nood kipuvad siis kontrolli alt väljuma. Poisski jõuab oma veebruariöö mõtetes välja kodunt põgenemiseni, sest see lahendaks tema meelest kõik probleemid. Ta kujutab magusvalusa tundega ette, kuidas kõik teda taga nutma hakkavad ja mõistavad, kui ülekohtused nad tema suhtes on olnud. Ning talle tundub üsna loomulikuna, et hüppel tundmatusse toetavad teda võõrad, aga head inimesed: kes sõidutab teda autoga, kes pakub süüa, kes öömaja.

Kuidas poisi mõtted lõpuks rahumeelsetesse rööbastesse jooksevad ja poisil uinuda lubavad, seda näeb teatrisõber, kui ta “Veebruariööd” vaatama läheb. Ta näeb ka seda, kui lihtsate vahenditega annavad näitlejad edasi näiteks tüütute mõtete tunglemist poisi peas, dramaatilist allasõitu Surmanõlvast jne. Need on lavastaja Poulseni geniaalsed leiud. Lavastaja mõtetele on heaks toeks Silver Vahtre lavakujundus, mis koosneb vähestest, aga tähendusrikastest detailidest. Uks on tähtis seepärast, et see viib tuppa, kus peategelane — poiss — unetult voodis vähkreb. Kuusirpidega tapeet viitab ööle, ukse ja tooli suurendatud mõõtmed sellele, et vaataja viibib lapse maailmas. Ukse juures seisev seljakott tuletab meelde košmaariks muutunud suusamatka ning kõneleb üksiti poisi kavatsusest kodunt põgeneda.

Küsisin pärast etendust Andres Dvinjaninovilt, kes on ka Karlova teatri juht, kas tal on kunagi varem tulnud mõtet mängida.

“Jah ja ei,” vastas Dvinjaninov. “Olen mänginud mõtet selles tähenduses, et püüdnud teksti autori mõtte võimalikult adekvaatselt vaatajani viia, aga tegelast, kes oma olemuselt olekski mitte inimene, vaid kellegi mõte, pole ma varem kehastanud.”

Teab, mida tahab

Finn Poulsen on Eestis lavastamas käinud juba paarkümmend aastat. Andres Dvinjaninovile tõi osatäitmine Poulseni poolt 1998. aastal Vanemuises lavastatud Shakespeare’i “Kaheteistkümnendas öös” parimale meesnäitlejale mõeldud teatriliidu aastapreemia. Rohkesti häid mälestusi on tal ka hilisemast koostööst Poulseniga.

“Poulsen armastab näitlejat, materjali, mida ta lavale toob, aga ka publikut, sealhulgas lapsi. Ja ta teab alati, mida tahab. Näitlejatele meeldib sellise lavastajaga töötada,” kinnitas Andres Dvinjaninov.

Tema sõnul laseb Poulsen küll näitlejatel proovis päris palju improviseerida, ent lõpuks paneb ikkagi ise kõik filigraanse täpsusega paika. Välja arvatud selle, millisele eale üks või teine lavalugu mõeldud on. Tema lavastused on nii mitmekihilised, et kõnetavad iga vaatajat, east olenemata. Minagi istusin möödunud neljapäeval Karlova teatri saalis koos nooremas koolieas ja koguni lasteaiaeas lastega ega tundnud sugugi, et oleksin valesse kohta sattunud.

“Nii noort publikut pole meil varem vist olnudki,” tunnistas Andres Dvinjaninov. “Jälgisin esimestes ridades istuvaid lasteaialapsi, arvates, et nad mingil hetkel “rajalt pudenevad”, aga nad ei pudenenudki, vaid kuulasid hoolega lõpuni.”

Dvinjaninovi sõnul on “Veebruariöö” geniaalne näidend selles mõttes, et avab lapse mõttemaailma väga teatraalses vormis ja annab rohkesti mõtteainet nii lastele kui ka õpetajatele ja lapsevanematele.

“Palamuse gümnaasiumi lastel, kes “Veebruariööd” vaatamas käisid, palus õpetaja kirjutada lavastuse peategelasele, st poisile, kirja. Ka meie saime neid kirju lugeda. Neist nähtus, et lapsed elasid poisile väga süvenenult kaasa ja andsid talle soovitusi, näiteks selle kohta, mida kiusavale Vinnyle öelda,” sõnas Andres Dvinjaninov ja lisas, et Rootsis mängitakse “Veebruariööd” tavaliselt nii, et etendusele järgneb ühine arutelu laval nähtu üle.

Kogenud “lavahunt” Dvinjaninov tunnistas, et mõnikord läheb ta lavale sellepärast, et lihtsalt peab. “Veebruariöö” etendustele läheb ta aga alati vastu suure rõõmuga, sest tunneb, et teeb head ja õiget asja. Sest kui termosed tänapäeval enam ei purune, siis laste hingedega juhtub seda endiselt.

Ehkki Karlova teatri koduleht “Veebruariöö” järgmiste etenduste toimumise kohta hetkel infot ei jaga, ütles Andres Dvinjaninov, et kuni vaatajaid jätkub, mängivad nad tükki edasi. Karlova teatrist lahkudes märkasin aga, et sinna hakkas kogunema tuttavaid nägusid: Kaunimate Aastate Vennaskond, millesse ka Andres Dvinjaninov kuulub, teeb usinasti proove, et 6. märtsil üle-eestilist tuuri alustada. Selle käigus jõutakse ka Jõgevale.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus