Maalisid Luua ja Palamuse piltidele

Luual ja selle ümbruses võis möödunud nädalal kohata maalivaid inimesi. Neljast riigist kohale sõitnud kunstnike ja kunstihuviliste töid sai näha reede õhtupoolikult Palamuse rahvamajja üles pandud ekspressnäitusel.


Jõgeval tegutsev akvarelligalerii on juba neljal järjestikusel suvel korraldanud Luual kunstilaagri. Seekord tuli kohale 23 professionaalset ja harrastuskunstnikku Eestist, Soomest, Leedust ja Saksamaalt. Eesti kunstirahvaski oli kokku tulnud üsna erinevatest paikadest: Jõgevalt, Tallinnast, Narvast, Rakverest, Valgast, Häädemeestelt. Kokku sai kirju, aga sõbralik seltskond. Nende ööbimiskohaks oli Luua metsanduskooli õpilaskodu.

Kes soovis, võis iseseisvalt maalida, kes vajas, sai õpetust. Möödunud teisipäeval võttis akvarellist ja galerii Kala omanik Gennadi Lapin näiteks kokku viis-kuus akvarelli alal algajat laagrilist ning tegeles nendega seitse tundi jutti: kõneles neile akvarelli ajaloost ja põhimõtetest, näitas mitmesuguseid tehnilisi võtteid ning maalis ühe näitliku pildigi.

Neile, kes armastavad maalida akrüülvärvidega, kutsus Gennadi Lapin Tallinnast külla oma hea sõbra, kunstnik Sergei Minini, kes viis möödunud esmaspäeval läbi akrüülmaali meistriklassi. Üks olulisi asju, mida ta õpetas, oli värvide segamine.

“Tihti kiputakse maalima otse tuubist võetud “tooreste” akrüülvärvidega. Paraku pole tulemus siis kõige parem,” ütles Gennadi Lapin.

Igal õhtul kogunesid laagrilised õpilaskodu puhketuppa, et päeval tehtud töid üle vaadata ja analüüsida. Möödunud neljapäeval tehti aga ühine väljasõit Jõgevale, kus külastati kaht näitust: linnaraamatukogus olid väljas Moskva ja Sankt-Peterburgi akvarellistide tööd ning kultuurikeskuses Robert Suvi ja ta õpilaste looming. Reedel sai Palamuse rahvamajas viie tunni jooksul vaadata ekspressnäitust laagriliste töödest. Kohalikel võis olla tore vaadata, millisena eri riikide kunstnikud nende kodupaika näevad.

Laia profiiliga traktorist-akvarellist

Tegelikult vääriks iga laagriline vististi eraldi lehelugu. Häädemeestel elava Saima Jakobsoni kohta kehtib see ütlus kindlasti. Ta on omal ajal 24 aastat traktorist olnud, paaril künnivõistlusel osalenud, kaheksa last üles kasvatanud ja nüüd, pensionipõlves sarnaneb tema elu Hunt Kriimsilma omaga: tal on ka üheksa ametit või täpsemalt hobi: ta teeb teatrit, tegeleb keraamika, skulptuuri ja maalimisega, õmbleb, meisterdab ehteid jne.

“Nüüd tahan akvarellitehnika ka selgeks saada,” ütles Saima Jakobson. “Just sellepärast tahan, et tean: see on väga keeruline tehnika. Aasta tagasi käisin näiteks ühe soomlase juhendatud akvarelli õpitoas, aga  keelebarjäär osutus liiga suureks. Eile tehti meile aga seitsme tunniga kõik asjad suisa puust ette ja värviti punaseks. Kui kodus edasi töötan, siis sajanda pildi juures hakkab ehk midagi välja ka tulema.”

Jõgeva haigla päevakeskuse tegevusjuhendaja Piret Männiste tuli Luua laagrisse akvarelli suhtes n-ö puhta lehena.

“Mul on valmimas küll alles elu esimene akvarell, aga ma naudin seda protsessi väga. Tahaksin kindlasti kodus akvarelliga edasi tegelda, kui kahe töökoha, laste ja talu kõrvalt kuidagi aega leiaksin,” ütles Piret Männiste.

Narvalasest ehitusinsener Roman Hruljov on kümmekond aastat tõsiselt kunstiga tegelnud, ent akvarelli alal oli temagi algaja.

“Siinne laager on väga hea võimalus end akvarelli alal arendada. Siin toimib nagu omamoodi kunstikool,” ütles Hruljov. Gennadi Lapin aga kiitis, et Romani areng akvarelli alal on olnud suisa silmaga nähtav.

Põhjamaine valgus, madalad pilved

“Siin on väga palju motiive, mida maalida: on avaraid maastikupanoraame, huvitavaid vanu ehitisi ja muud,” kiitis Roman Hruljov. Sama meelt olid Berliinist saabunud kunstnikud Marianne Gielen, Renate Pfommer ja Lilo Gericke-Zaki.

“Eriti hea maalimiskoht on arboreetum,” kiitis Marianne Gielen. “Ehkki minu abstraktset laadi akrüülid ei kujuta konkreetseid äratuntavaid motiive, võib siiski öelda, et need on siinsest kontekstist mõjutatud, sest mu kodus maalitud tööd on siinsetest erinevad. Valgus ja meeleolu on siin teistsugused.

Renate ja Lilo kinnitasid samuti, et Eestis on teistsugune, põhjamaine valgus ning madalad pilved. Ning seetõttu tulevad tööd hoopis teistsugused kui kodus. Mõlemal oli kahju sellest, et neil tuli Luual mahutada oma ideed üsna väikese formaadiga paberile: suurema joonistusmapiga ei lubataks lennukisse.

“Ma polnud akvarelliga päris kaua tegelnud, nüüd sain aga taas “maitse suhu” ja jätkan kodus kindlasti,” ütles Lilo. Renate aga lisas, et kunstilaagris on tore ka teiste maade kunstnikega suhelda — kasvõi käte ja jalgade abil, kui sõnu võtta pole.

“Oleme nende päevade jooksul hästi palju naerda saanud,” ütles Renate Pfommer.

Vilniuslanna Jurga Sidabriene ütles, et tema jaoks on suvi kõige viljakam loomeaeg, sest muul ajal kulub ta aeg põhiliselt õpetamisele: ta on nii Vilniuse pedagoogikaülikooli õppejõud kui ka kunstikallakuga keskkooli õpetaja.

“Suvel püüan selle, mis aasta jooksul endasse kogunenud, valla päästa ja paberile panna,” sõnas Jurga. “Tore on ka laagrikaaslastega suhelda: paljusid neist tunnen ju mingitest varasematest laagritest. Siinne laager on väga hästi korraldatud: tunneme end siin väga mugavalt.”

Luual toimunud kunstilaagrit toetasid Jõgeva linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus