Lähenemas on seene- ja marjahooaeg, mil politsei saab rohkelt teateid metsas sihi kaotanud abivajavatest inimestest, teatas politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo.
Möödunud suvel Jõgevamaal sohu marjule läinud ja sihi kaotanud mehe juhatas õigele teeotsale politseisõidukite sireen. “Kohalik Tabivere mees ja võiks ju järeldada, et küll tunneb kodukanti nagu oma käe sõrmi, aga see ei ole sugugi nii lihtne. Ka kõige kogenumad marjulised ja seenelised on neile tuttavas metsas sihi kaotanud ning tagasitee leidmiseks politsei abi vajanud,” kirjeldas Jõgeva piirkonnapolitseinik Andrus Väits.
Igal aastal käivitab politsei keskmiselt poolsada ressursimahukat otsinguoperatsiooni leidmaks neid, kes seeni või marju noppides ära eksivad. “Olukorras, kus ükski võserik või puukänd enam tuttav ei tundu ning omal käel metsast välja pääsemise lootus hakkab kaduma, tuleks haarata mobiiltelefoni järele ning häirekeskusele juhtunust teada anda. Seepärast on oluline, et ühes seenenoa ja korviga võetaks kaasa ka laetud mobiiltelefon,” rõhutas piirkonnapolitseinik.
Andrus Väits selgitas, et kaasaegsed telefonid suudavad pakkuda ka juba GPS-koordinaate, mispärast on paslik kas ise või oma eakamatele lähedastele telefoni võimalusi lähemalt tutvustada. Koordinaate teades saab politsei eksinud inimese asukoha kaardil väga täpselt paika panna ning abi jõuab kohale oluliselt kiiremini. “Kui telefon GPS-koordinaate ei näita, tuleb töösse panna iseenda nutikus ja tähelepanu. Ka looduslikud märgid nagu väga suur kivi, ebatavalise kujuga puu, jahimeeste vaatlustornid, kraavid ja muu sarnane võimaldab inimese asukohta määratleda,” selgitas Väits. Seda enam, et sageli kaasab politsei otsingutele kohalikke jahimehi, kes tunnevad “tööpõldu” sama hästi kui oma taskut. Kusjuures arvestatav hulk metsa eksinutest on õigele teele juhendatud just telefonitsi.
Metsaminekut planeerides tuleb kindlasti arvestada oma tervisliku seisundiga. Kusjuures eakamatel seenelistel soovitab politsei ihuüksi metsa minekut pigem mitte ette võtta. Näiteks kui palavamal päeval tunneb üks seenelistest tervise halvenemist, säilib kaasa tulnud lähedaste näol siiski võimekus kiirelt abi kutsuda. Kui metsaminek on otsustatud üksinda ette võtta, on omal kohal lähedastele teada anda, millal ja kuhu minnakse ning millal plaanitakse tagasi olla.
“Mõistlik oleks metsa minnes selga panna eredavärvilised riided, mida oleks juba kaugelt märgata. Samuti kaasa haarata väike toidukogus ning joogivesi. Pikemalt metsa jäänud inimesel, kel pole kaasas söögivaru või joogivett, oleks targem aga oma energiavarusid säästa ning abi saabumist ootama jääda,” annab Väits nõu. Abi oodates ei tasu pimedamal ajal enam metsas sihitult ringi joosta ning väljapääsu otsida. Seda enam, et pimedas ei ole näha näiteks kraave, mahalangenud puid ja muud, kuhu komistades võib olukord abivajaja jaoks veelgi halveneda.
Kõige edasiviivamaks jõuks ennetamaks ootamatuid kaotsiminekuid ja õnnetuid olukordi on mure nii iseenda, aga ka lähedaste pärast. “Olgu tegu noorema või vanemaga, tundke huvi, kuhu teile kallid inimesed lähevad, kui kauaks ja kellega,” toonitas piirkonnapolitseinik.
Metsa minnes
Teavitage alati lähedasi, naabreid kuhu plaanite minna ja millal tagasi tulla
Kandke alati peakatet, pikki pükse ja pikkade varrukatega pluusi. Need aitavad nii putukahammustuste, päikese kui kriimustuste eest. Jalanõud olgu mugavad ja niiskuskindlad.
Võtke kaasa laetud akuga mobiiltelefon ning pange see suletavasse taskusse või nööriga kaela, kust see kaduma ei lähe
Jätke meelde metsa sisenemise koht ning võimalusel märgistage see mõne riideriba või lindiga.
Hätta sattudes kutsuge võimalusel enne pimeduse saabumist abi numbril 112.
Vooremaa
