Nuustakul olen ma käinud mitu korda. Seega oli mul täielik õigus ka Pariisi kippuda. Ärkasin kell viis hommikul, pakkisin kohvri, jõin kohvi ning andsin gaasi. Kui mingi imenipiga Põltsamaa jõest üle sain, oli juba terve Euroopa minu ees lahti.
Ärev pilk kellal, jalg gaasipedaalil, vonklesin läbi Viljandimaa, peitsin siis auto Pärnu pärnade alla ning sisenesin reisibussi. 3000 kilomeetrine teekond läbi seitsme riigi võis alata. Ja loodetavasti ikka tagurpidi tagasi ka.
Giid, kaks bussijuhti ja 47 kaaslast. Rohkesti pensionäre, keskealisi paare, mõni ema koolilapsega, üks neljane perekond, romantiliste silmadega üksiklasi. Eestlaste hulgas mõni venelane ja soomlane. Kümneks päevaks sai minu suurimaks sõbraks iste N38 ja vaenlaseks tõmbetuul.
Elurõõmus giid Ena alustab oma tõsi- ja muinaslugudega. Eestis on internet, Lätis metsavaimud ja paar merevaadet, Leedus mälestused suurvürstidest. Poolas algab Napoleoni pikk armulugu Maria Walewskaga. Kui püüan hingata või häält teha, kuulen eesistmelt ähvardavat sisinat. Istmevahest paistavad proua Pipra rippuvad põsed ja hammaste vahelt vilksatab ohtlikult tema kaheharuline keel. Kohkun ning keskendun maastikele.
Suvine haljus, metsavälud, kitsed ja kullid, väikelinnade kirikud. Masuuria küngaste kohal pilved ja taevad veel meie omade moodi, siis kõrgemad. Varssavi teepiirded, Sileesia mäed. Šumava metsad muutumas Baieri metsadeks, Vogeesid, Loire jõe ümbruse põllud, Elsassi viinamarjad.
Kui tahad kuhugi jõuda, on vaja teed. Kui kiiresti, siis kiirteed. Siis saab küsida ka teemaksu ning putkades imehindu, pakkuda öömaja ja kütust, ehitada minizoo ja mänguväljaku. Mullu tehti Poolas veel metsasihte, nüüd valati samas kilomeetreid betoonist teealust ja rajati sildu. Uued kiirteed ka Tšehhis. Kui keerad kõrvale, seisatad augu kõrval, vaatad ajutist foori, mõõdad, kas buss mahub 3,7m raudteesilla alt läbi või mitte. Hotelli jõuad mitte kell 21, vaid 23. Aga ka kiirteel näed, kui silmapiiri ühest servast tuleb rong ja kaob teise serva.
Stuttgarti lähedal mööduvad bussist vilkuritega kiirabi, tule- ja reostustõrje, et turvata teetammil külili lebavat rekkat. Traagikat õnneks pole. Sarnane olukord vilksatab mööda Poolas. Hiljem loen uudistest reisbussiõnnetusest Müncheni lähedal. Meie oleme Viljandi meeste kindlates kätes.
Energia. Eestis põletame põlevkivi, Riia lähedal on veehoidla ja hüdroenergia, Leedus ja Poolas tuulikud nagu Mercedese reklaamid. Tšehhis lisandub rohkesti päikesepaneele, Saksamaal veel rohkem. Prantsusmaal näeme tuulikuid ja aatomijaama korstnaid. Mootorikütus on odavaim Leedus, siis Poolas, siis Lätis, Tšehhis umbes meie tasemel, Saksas pisut kallim ning Prantsusmaal kalleim 1,3-1,5 euro tasemel.
Öömaja kahe tärni hotellis tähedab korralikku voodit, dušši ja telekat ilma külmkapita. Kurta pole eriti põhjust. Kus kumiseb maantee, kus teevad noored pühapäevaõhtust motoplärinat. Tšehhi suusahotell üllatab mägede vaikusega. Poola külalistemaja pakub kolmandaks tärniks lutikate puudumist.
Hommikusöögid. Suurimad portsud Poolas, selleks igal poolakal see kaks hektarit põldu ongi, et mulle kohupiima ja mune kasvatada. Väikseimad Prantsusmaal: kaks tükki saia, moositörts ja kohv. Tšehhi nende vahel, lisades viilu sinki. Poola kiirteel söön rupskisupi ja bigosi, mis maitseb… nagu bigos. Saksa majanduse mootoriks on uriinitšekid (WC-automaat väljastab 0.7euro eest 0,5eurose ostutšeki, mille eest võib endale kiirsööklas paljugi lubada). Arveldamise kestel jõuavad aga supp ja vorstid ära jahtuda. Elsass üllatab rohkete keekside-juustude-ploomidega.
Kolmanda päeva hilisõhtuks istume Pariisi lähedal sildade all ja tunnelites ummikutes. Motikad nõeluvad rekkade ja busside vahel, meie aga edeneme vaid jõnksukaupa. Oeh! Vajun äärelinnas laevakajutit meenutavas toas õhukesele padjale.
Hommikune Pariis tervitab meid … proua Pipra vingumisega. Tema numbris olevat vesi voolanud tagurpidi. Ena selgitab, et siis tulnuks öelda. Hala kogub üha enam tuure. Alustan Rodgersi lauluga. “Oi, kuis nii kaunis on hommik. Oi, kuis nii kaunis on päev!” Pipar küsib, kas mul on vaimne puue. Vastan, et kui rõõmsameelsust puudeks pidada, siis kindlasti. Ja üldse on sellised kaaslased lisatasu eest. Seltskonna naer vaigistab isegi Pipra.
Nüüd seisan pikas sabas, et pääseda Eiffeli torni. Kõik nahavärvid on esindatud, ilmselt tammuvad ka kõik riigid õlg-õla kõrval. Politsei jalgsipatrull, politseikoerad, jalgrattapolitsei, torni turvateenistus, eemal sõjaväepatrull tõsisemate relvadega. Kotikontroll, piletikassad, siis turvaväravad. Pikk must mees ütleb midagi, aga kuna tal on kõnedefekt ja mina ei oska prantsuse keelt, on arusaamine napp. Edasi-tagasi-edasi-tagasi, piiks-piiks. Loobun telefonist, nuhvlist, peenrahakotist, autovõtmest ja lõpuks on asi muidugi vööpandlas. Õnneks pole mul nuga-kääre-punnivinna-puusaproteese, need läheks kohe korjanduskarpi.
Kaks lifti viivad mind hiiglasliku teraspitsi vahelt üles. Päiksehelkides linn piltidelt tuntud hoonetega, endlikeppidega hiinlased meetriste vahedega. Ülemisel 273m kõrgusel platvormil nooled ilmakaarte ja riikide suunas. Topin mündi kullatud teleskoopi ja lõpuks näen ma ka Vooremaa lugejaid. Nüüd võin teile kõikidele uhkelt …. lehvitada.
PS! Küsimus: Kuidas on lood terrorismiga? Vastus: Giidituur on nagu turvaseks. Pisut tuimavõitu, aga see-eest võid olla kindel, et midagi liiga ootamatut ei sünni.
JAANUS JÄRS
