Luua mõisa saalis esitleti kaks nädalat tagasi äsjailmunud raamatut “Luua kodukandilood”. Luua ja selle ümbruse kohta käivad lood kogus raamatukaante vahele kunagine metsanduskooli õpetaja ja innukas kodu-uurija Linda Põder.
Raamatusse mahutatud sisult ja vormilt mitmekesine materjal on koondatud viide teemaplokki: “Mõisaaegne Luua”, “Talude algus ja külaelu lood”, “Mõnda kultuuriloost”, “Sõjavankrid veeresid” ja “Rahva mäluvaramu”. Luua mõisa ajaloo uurimiseks sai Linda Põder innustust giidide koolituselt, mille ta 1990. aastate lõpul läbis. Seal tuli kirjutada lõputöö ja Linda Põder võttis selle teemaks Luua mõisa ajaloo.
“Tööd kirjutades sain aru, kui vähe ma mõisa ajaloost tegelikult tean,” ütles Linda Põder. “Et rohkem teada saada, hakkasin Tartu arhiivides käima. Palju on abi olnud ka suhtlemisest kunagiste mõisaomanike von Oettingenide järeltulijatega. Neilt olen saanud palju fotosid ja muud materjali.”
Linda Põderi sõnul on Oettingenide suguvõsa pärit Saksamaalt Vestfaali piirkonnast. Selle suguvõsa esimesed esindajad tulid 15. sajandil Eestimaale mitte aadlike, vaid tublide piprakaupmeestena. Ent sellest suguvõsast võrsus nii mõnigi raehärra ja muu tähtsa ameti pidaja ning 1687 andis Rootsi kuningas Karl XI Johann Oettingenile õiguse kirjutada oma nime ette aadlitiitlile viitava “voni”.
“Oettingenide suguvõsast on tulnud silmapaistvalt palju avalikkusele tuntud tegelasi: kolm maamarssalit, kuus maanõunikku, üks tsiviilkuberner, kolm professorit, kolm linnapead, arste, helilooja jne,” ütles Linda Põder. “Lisaks 1931. aastal soetatud Luua mõisale ja 1834. aastal soetatud Kuremaa mõisale kuulusid Oettingenidele siinkandis veel Visusti, Ripuka, Vaimastvere, Kaarepere, Imukvere ja Kivijärve mõis.”
Linda Põder avaldas heameelt selle üle, et tal oli võimalik mõisa ajaloo peatükki lisada ka nii unikaalsed killud nagu mõisas pesutriikijana töötanud Mathilde Tragoni mälestused ning Helmi Ausi mälestused oma vanematest, kes teenisid mõisas toapoisi ja toatüdrukuna.
Talud ja kolhoos
Luua kandi taludest on raamatus juttu põhiliselt 1920.-1940. aasta kontekstis. See oli aeg, mil Vabadussõja järel maad saanud ehitasid üles oma asundustalusid. Andmed talude ja nende omanike kohta pärinevad 1939. aastal ilmunud koguteosest “Eesti talundid”. N-ö kuivadele faktidele on raamatu koostaja lisanud aga külaelanike mälestusi.
“Neid kursiivkirjas lisandusi ei saa siiski käsitleda kui sajaprotsendilist tõde, sest inimesed mäletavad asju erinevalt,” sõnas Linda Põder.
Päris põhjalikult on taluelu plokis käsitletud Ehavere vesiveski ja seal elanud Moorade suguvõsa teemat. Veskitalus sündinud Harri Moora oli teatavasti tuntud muinasteadlane ja arheoloog ning teadusvallas tegid endale nime ka tema abikaasa Aliise ja mitu järeltulijat.
Taluelu käsitlevasse ossa mahutas Linda Põder ka kolhoosielu käsitleva peatüki, sest tervelt pool sajandit kestnud ühismajandite aega ei saanud ju raamatust päris välja jätta. Pealegi olid arhiivist leitud Jüriöö kolhoosi (see Luua ja Kivimäe küla hõlmav majand moodustati 1949. aastal) koosolekute protokollid tänapäeva vaatevinklist tükati päris naljakad.
Kultuuriloo osas on juttu Luua kodukandipäevadest, Luua külateatri Lapi-Leenu ja Luua suveteatri tegemistest, Luuaga seotud kultuuri- ja avaliku elu tegelastest, aga ka Luual ja selle ümbruses tegutsenud koolidest. Tõsi, Luua tuntuima kooli, metsanduskooli kohta on selles raamatus infot napilt, sest seitse aastat tagasi ilmus — samuti Linda Põderi koostatuna — raamat “Aastaringid. Mälestusi Luualt”, mis on pühendatud just metsanduskoolile.
Seestpoolt suurem
“Raamatu kultuuriloo-osa näitab kujukalt, et Luua asum on n-ö seestpoolt palju suurem, kui väljast vaadates paistab: siin pole olnud mitte ainult viljakas põllumaa, vaid ka viljakas pinnas vaimusuuruste võrsumiseks,” ütles Linda Põder.
Sõjaaegsete mälestuste osa on kindlasti valus lugeda nii neil, kes selle aja ise üle elanud, kui ka neil, kes olid siis veel sündimata. Raamatu viimane osa — rahva mäluvaramu — näitab aga muu hulgas seda, et ka kõige raskematel aegadel pole elu üksnes surmtõsine.
“Neist paarikümnest inimesest, kelle lood rahva mäluvaramusse kirja said, on pooled nüüdseks meie hulgast juba lahkunud,” tõdes Linda Põder.
Koduloolist materjali on ta talletanud juba aastakümneid. Väärtuslikum osa sellest on siis nüüd raamatukaante vahele saanud. Samas tunnistas Linda Põder, et “Luua kodukandilood” pole üksnes tema raamat, vaid tal oli selle kokkupanekul palju abilisi: kes leidis aega ja tahtmist mälestusi jutustada, kes aitas tekste sisestada või tõlkida, kes fotosid hankida. Eriti tänulik oli Linda Põder Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktorile Arne Tegelmannile ning arendus- ja projektijuhile Janek Varblasele, kes aitasid leida raamatule hea toimetaja ja kujundaja ning hankida ka trükiraha.
“Loodan, et need, kes seda raamatut loevad, mõistavad paremini, millisest aegruumist me oleme tulnud, ning hakkavad rohkem väärtustama kodupaiga ajalugu,” ütles Linda Põder.
Luua kodukandilood
* Koostanud Linda Põder
* Toimetanud Tiiu Viirand
* Kujundanud Andres Rõhu
* Raamatu sisu on jagatud viide teemablokki: “Mõisaaegne Luua”, “Talude algus ja külaelu lood”, “Mõnda kultuuriloost”, “Sõjavankrid veeresid” ja “Rahva mäluvaramu”
* Raamatu on välja andnud Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseum ja MTÜ Jõgeva Linna Teater
* Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
* Raamat on müügil Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis
RIINA MÄGI
