Palamusel tähistati möödunud laupäeval suure lustiga kodukandi kirjaniku Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva. Traditsioonilise kõnekoosoleku asemel korraldati seal seekord hoopis 1930. aastate stiilis piduõhtu, millel tehti ka teatrit: ettekandele tuli neli katkendit Lutsu teostest. Ka muus mõttes oli Lutsu vaim piduõhtul kohal mis kohal.
Piduõhtu sai teoks küll Palamuse rahvamajas, ent selle korraldajaks Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseum. Piduõhtu idee tõukus sellest, et ka 1937. aastal korraldati Palamusel Oskar Lutsu juubeli puhul (kirjanik sai siis viiekümneseks) piduõhtu. Tõsi, see sai teoks mitte päris õigel sünnipäeval, 7. jaanuaril, vaid alles 30. mail, ent see-eest viibis kohal ka juubilar ise. Toona mängisid kohalikud lavajõud Lutsu tuntud komöödiat “Paunvere”.
Seekord tõi Janek Varblas Palamuse ja Jõgeva harrastusnäitlejatega lavale katkendid Lutsu neljast teosest ühise pealkirja all “Appi, kus ma olen?” Igas katkendis pidi nimelt kohalike näitlejate kõrval kaasa tegema üks Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat, kusjuures lavale pidi ta minema teadmata, mis tükki üldse mängitakse, mis tegelast kujutab tema ja mis tegelasteks on kehastunud tema lavapartnerid.
Lavastaja tahtel tuli Mart Juurel (laureaat aastast 1998) mängida “Tagahoovis” kingseppa, Villu Kanguril (laureaat aastast 2015) “Suves” Kiirt ja Contral taas Kiirt, aga “Äripäevas”. Et neljas planeeritud külaline Peeter Oja (laureaat aastast 2004) ei saanud kahjuks kohale tulla, soostus tema asemel lavalisse tundmatusse sukelduma Palamuse vallavolikogu esimees Terje Rudissaar. Ning lava- ja näitlemiskogemuseta inimese kohta tegi ta vägagi toreda etteaste. Žürii ainus liige ja esimees Andrus Kivirähk (Lutsu preemia laureaat aastast 1994) leidis siiski, et kõige paremini sai tundmatus situatsioonis hakkama Mart Juur. Tundus, nagu oleks ta hoobilt tabanud, mis roll tal täita on, ning Lutsu tekstile omalt poolt lihtsalt kõvasti vinti peale keeranud ja tänapäevaga seonduvaid nüansse lisanud. Ent pärast selgus uskumatu fakt, et Juure jaoks oli “Tagahoovis” senini täiesti tundmatu teos ning selle ainetel tehtud filmigi pole ta vaadanud.
Mängis “surnuks”
“Nägin Marti esimest korda laval,” ütles Andrus Kivirähk. “Nagu Tõnu Kark ja Peeter Oja, mängib ka tema oma partnerid “surnuks”. Partneritele on see muidugi ebameeldiv, publikule aga vägagi meeltmööda.”
Kahtlustasin, et Mart Juurel aitas tundmatus situatsioonis paremini toime tulla “Ärapanija” taust.
“Jah, see saade on kindlasti reaktsiooni kiirust ja improvisatsioonioskust arendanud,” kinnitas Mart Juur.
Lisaks juba mainitud Lutsu preemia laureaatidele oli kohal ka 1999. aasta laureaat, Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts, kes hindas piduliste kostüüme ja joonistas kohapeal valmis ka ühe Mürakaru sarja koomiksi, mis kingiti parima kostüümi kandjale (vt lk 3 piltuudist).
Peale Lutsu preemia laureaatide ja harrastusnäitlejate oli piduõhtul suur roll kanda ka kohalikul naistantsurühmal Sirtsuline ja orkestril Swing Club. Sirtsulise vaprad naised on varem teinud lähemat tutvust line-tantsu ja rahvatantsuga, Lutsu piduõhtu tarvis õppisid nad aga selgeks 1930. aastate stiili ja meeleoluga sobiva eeskava. Kui uskuda rühma juhendaja Sirje Kiisi kinnitust, et eeskava hakkasid nad õppima alles möödunud aasta 5. detsembril, tuleb tantsunaisi ainult tunnustada: esitus oli kaasakiskuv ja meeleolukas. Etteastele andsid muidugi sära ka Janne Vaabla õmmeldud ajastukohased kostüümid.
Sirtsulise naised tantsitasid ka publikut ja õpetasid rahvale vanu seltskonnatantse, nagu padespaan ja kikkapuu. Muul ajal tantsis rahvas aga Tallinnast kohale sõitnud viieliikmelise orkestri Swing Club musitseerimise saatel.
“Oleme pigem klubi kui orkester,” kinnitas orkestri solist Margus Jürisson.
Ja seda oli tunda ka svingimeeste mängust: mehed nautisid ise seda, mida tegid, ja nakatasid ka publikut. Tantsupõrand naljalt tühjaks ei jäänud.
Nagu moežurnaalist
Ajastukohastes rõivastes polnud sellel peol ainult Sirtsulise tantsijad, vaid ka paljud teised daamid ning mõned härradki. Jõgevalt oli näiteks kohale sõitnud viieliikmeline seltskond, kes oleks justkui 1930. aastate moežurnaalist välja astunud.
“Rõivad ja aksessuaarid on saadud siit ja sealt: mõned asjad on laenatud Vanemuisest, mõned Jõgeva kultuurikeskuse kostüümilaost. Mõned asjad pärinevad ka meie endi riidekapist,” ütlesid Külli Annamaa, Marika Järvet ja Eda Orupõld. “Paar tundi enne siiasõitu kogunesime ja hakkasime välimusele viimast lihvi andma. Stiilipeod on meie lemmikud, need pakuvad alati põnevaid väljakutseid.”
Et peo kordaminekusse olid panuse andnud mitte ainult korraldajad, vaid ka publik, siis valitseski peol eriline meeleolu ja justkui ühise pere tunne, mis siis, et rahvast oli tulnud ka päris kaugelt, näiteks Saaremaalt.
“Väga äge pidu on: elava muusika ja mõnusa seltskonnaga. Selliseid võiks siin, Palamusel, tihedamini olla,” ütles Kuressaares elav Karena Kiis, kes, tõsi küll, Palamusel sugugi võõras inimene pole: tal elab seal vanaema.
Pidu kiitmast polnud kitsid ka Mart Juur ja Contra. Kui küsisin, kuidas käib nende meelest juubilar Oskar Lutsu käsi, vastasid mõlemad, et hästi ‒ ülekantud tähenduses muidugi.
“Lutsu loetakse ja tuntakse ning minu meelest kuulub ta koos Juhan Liivi ja Anton Hansen Tammsaarega kolme kõige olulisema eesti kirjaniku hulka,” ütles Mart Juur. “Ma ei saa öelda, et mõni Lutsu teos oleks mu öökapiraamat, ent “Kevadet” ja “Suve” olen üsna mitu korda lugenud ning Lutsu följetonidestki vaimustusin juba koolipõlves. “Kevade” 1965. aasta väljaande eksemplar, mis mul kodus on, on mulle aga eriliselt kallis, sest selle kinkis mulle isa mu esimeseks sünnipäevaks, kirjutades sisse ka vastava pühenduse. Kui ükskord lugema õppisin, siis lugesin kõigepealt just “Kevadet”.”
Contra lisas, et Luts läheb tema meelest aja möödudes järjest paremaks ning on jõudnud välja tänapäeva folkloorigi.
“YouTube’ist leiab lõpmatult “Kevade” vaimukaid paroodiaid ja tõlgendusi. Nii et Lutsus on värskust ja nooruslikkust küllaga. Selline ettevõtmine, nagu tänane piduõhtu, innustab aga ehk nii mõndagi inimest Lutsu üle lugema,” sõnas Contra.
RIINA MÄGI
