Põltsamaa esimest linnapead Georg Koldi jõuti tema elu jooksul kolmel korral surma mõista, ent lõpuks väljus ta kõigist eluraskustest võitjana ja suri vaba mehena.
Austusest Põltsamaa esimese linnapea Georg Koldi vastu peeti möödunud reedel Põltsamaa muuseumis tema 125. sünniaastapäeva tähistav meenutusõhtu, millel osalesid praegune Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots, Georg Koldi tütretütar Helle Lepp ning päevakangelase õepoja tütar Leida Jõenurm. Georg Koldi elust andis pikema ülevaate ajaloohuviline Heiki Raudla.
Põltsamaa Muuseumi juhataja Rutt Tänav lausus, et avatav näitus on pühendatud küll Põltsamaa esimese linnapea Georg Koldi 125. sünniaastapäevale, ent näituse teema on laiem kui ainult kunagise linnapea elulugu. Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli arendusjuht, ajaloohuviline Heiki Raudla tunnistas, et tema sattus Georg Koldi elulugu uurima omamoodi juhuse tahtel. Tal tekkis koos Viljandi muuseumi juhataja Jaak Pihlakuga mõte koguda ühiste kaante vahele kõik materjalid, mis Georg Koldi kohta olemas on. Kõigepealt tekitas temas segadust Georg Koldi sünniaasta. Nimelt tuli sünniandmeid otsida Vene Apostliku Õigeusu kirikuraamatutest, need ei ole aga Raudla sõnul alati kõige täpsemad infoallikad.
Viimaks jõuti järeldusele, et Georg Kold on sündinud 1. detsembril 1884. aastal. Arvatavasti pidas mees segaduse tõttu ka ise oma viiekümne aasta juubelit valel ajal, sest esialgsed andmed väitsid tema sünniaasta olevat 1885.
Georg Koldi sünnikoht oli Pööravere vald, mis hiljem liideti Enge vallaga ja kandis ühinemise järel Enge nime. Segadust oli ka Põltsamaa esimese linnapea nimega, mis esialgse versiooni järgi oli Keorgi ning muutus hiljem Venemaal Georgiks.
Heiki Raudla võrdles Georg Koldi kunagise Viljandi linnapea August Maramaaga. Nii Kold kui Maramaa olid mõlemad sotsid, mistõttu nende ideoloogia ja eesmärgid olid üsna sarnased. Raudla kinnitusel olid mõlemad ajaloost tuntud mehed eelmise iseseisva Eesti Vabariigi päevil ühed tuntumad ja jõulisemad tegelased endisel Viljandimaal.
Tõusis Kirenski linnapeaks
Ühe huvitava detailina tõi Heiki Raudla Georg Koldi puhul esile tema sattumise Pärnusse talurahvaasjade komissari kirjatoimetajaks, kes oli juhtumisi kuulsa helilooja Rimski-Korsakovi vennapoeg. Tänu komissarile sattus Georg Kold Venemaale, Siberi linna Kirenskisse. Komissar, kellest oli saanud Koldi sõber, määrati Irkutski oblastisse kuberneriks.
Pärast mitmetes ametites töötamist sai Georg Koldist viimaks Kirenski linnapea. Linna juhtides selgus, et Georg Koldi vaated kommunistidega kokku ei sobi ja tal tuli linnapeaametis lausa sõdida. Kold sai haavata ning arreteeriti ja mõisteti surma. Tal õnnetus mahalaskjate eest põgeneda ning ta varjas ennast seejärel mäestikus koopas. Reetmise tõttu said võimud ta kätte ning mees vangistati uuesti.
Heiki Raudla usub, et Irkutski oblastis oleks Georg Kold maha lastud, ent sinna sattus 1923. aastal keegi Eesti esindaja, kes suutis kohalikele võimuesindajatele selgeks teha, et Kold on Eesti Vabariigi kodanik. Läbirääkimiste tulemusena vahetati Georg Kold kellegi kommunisti Jurkovski vastu välja.
Eestisse tagasi jõudis Georg Kold 1926. aastal.
Linnapea iseseisva Eesti ja võõrvõimu perioodil
Georg Kold suutis tugeva isiksusena üle olla mitmetest tõsistest raskustest ja pälvis alati inimeste poolehoiu.
Georg Kold valiti Põltsamaa linnapeaks 1930. aasta 21. jaanuaril. Põltsamaale sattus ta tänu oma vennale Mihklile, kes töötas Vana-Põltsamaa vallasekretäri Ott Nurmbergi (hiljem Nurm) abilisena.
Heiki Raudla lausus, et mistahes valitaval ametipostil on väga raske saada tagasi valitud juhul, kui inimene ei oma tugevaid juhiomadusi ja kui tal puudub selge tulevikuvisioon. Georg Koldil olid need omadused olemas ning tänu sellele muutus silmnähtavalt paremaks ja kaunimaks ka Põltsamaa linn.
Heiki Raudla teab, et Ranna kõrts on Põltsamaale ehitatud just Georg Koldi ametiaja jooksul.
Tegelikult sattus Georg Kold Põltsamaa linna juhtima väga raskel ajal, sest valitses majanduskriis, palju inimesi oli tööta ning ka Eesti Vabariik oli alles oma arengutee alguses. Georg Koldi suureks eesmärgiks oli Põltsamaa linn elektriga “äärest ääreni” täita ja suvituslinnaks kujundada.
Elektriga suutis Kold varustada Põltsamaa linna juba oma esimesel valitsemisaastal ning ka supelrand sai rajatud tema ajal. Tegelikult jõudis Georg Kold olla linnapea veel aastatel 1941-1942, ent sattus vastuollu Saksa võimudega ning arreteeriti juba kolmandat korda. Seegi kord mõisteti ta surma ja seegi kord õnnestus tal otsuse täideviimisest pääseda. Nimelt saadi infot, et ta võitles Venemaal olles punaste vastu.
Suri vaba mehena
Georg Koldi elu oli täis keerdkäike ja nii sattus ta hoopis metsadesse redutama, kus tema elutee ka lõppes.
Georg Koldi 125. sünniaastapäevale pühendatud näituse avamisel viibinud Koldi õepoja tütar Leida Jõenurm meenutas, et ta oli tegelikult väga lihtne inimene. Leidal on meeles üks kunagine heinalkäik, kui tema vanaonu hoolega tööd vihtus ning koos teistega silku, hapupiima ja koorega keedetud kartuleid sõi.
Leida Jõenurm mäletas ka, kuidas Georg Kold ennast metsas varjas ja kuidas ta seal jälitajate kiuste ikkagi vaba mehena suri. Samuti on tal meeles, et vanaema majas oli peidik, kus Kold ennast mõnikord varjas.
Georg Kold varjas end Vändra ja Tori valla piiril metsa ehitatud punkris. Ta suri oma ehitatud punkri ees 8. juulil 1948 ja maeti punkri lähedale kaevatud hauda. Ent sealgi ei antud lahkunule rahu, sest punavõimud lasid Koldi haua lahti kaevata veendumaks, et tema põrm ikka tõepoolest sinna maetud on. Samas ei tea keegi täpselt, kas Georg Koldi säilmed sinna hauda jäeti või maeti need punavõimude poolt kuhugi mujale.
Georg Koldi skulptuur kesklinna?
Austuse märgiks Põltsamaa esimese linnapea vastu tuleks praeguse linnapea Jaan Aiaotsa sõnul Georg Koldi metallskulptuur valmistada ning see Põltsamaa kesklinna püstitada.
Georg Koldi elulugu sarnaneb paljus tema eakaaslaste saatusele. Paljud sama sünniajaga mehed sattusid Tsaari-Venemaa teenistusse ning naasid hiljem kodumaale.
Georg Koldi auks püstitati tema surmapaika 1991. aasta 7. juulil mälestuskivi, kuhu lisaks sünni- ja surmadaatumile on kirjutatud: “Surmani truu Eesti Vabariigile”.
iii
TOOMAS REINPÕLD
