Taga targemaks: ka luulepäevi ei mõelnud Lianne välja erilisest austusest Betti Alveri loomingu vastu.
“Loomulikult hindasin ma Alveri loomingut, aga mitte enam kui näiteks Juhan Liivi või Marie Underi oma,” tunnistas Lianne. “Aga kuna tegutsemisvajadus on mul veres, hakkasin otsima põhjust suurem hulk koolinoori kokku kutsuda. Jõgeval sündinud Betti Alver sobis selleks põhjuseks suurepäraselt.”
Luuleteatrile langes valik sellepärast, et muud laadi kooliteatriettevõtmisi korraldati Lianne meelest juba piisavalt. Pealegi vajas tema meelest ergutamist noorte luulehuvi.
“Luulet lapsed niisama “lambist” armastama ei hakka,” ütles Lianne. “Küll aga lähendab neid luulele luulelavastuse loomine. Luuleteksti ei saa ju laval mängida, ilma et see oleks enne põhjalikult läbi analüüsitud. Analüüsimine on aga hoopis põnevam, kui tehtud tööl on mingi väljund, st kui sedasama teksti pärast laval mängida saab.”
Lianne möönab, et muidugi saab lapsed lavale luulet lugema sättida ka nii, et nad ise ei tea, mida nad räägivad. Aga siis ei kõla see, mis nende suust tuleb, ka üldse usutavana.
Esimesed Betti Alverile pühendatud luulepäevad Tähetund jäävad Liannele igaveseks meelde. Oli aasta 1993, mil enamiku eestlaste ja Eestimaa omavalitsuste rahakotid olid üsna õhukesed. Väljas oli paarkümmend kraadi külma, punaste ninade ja ülestõstetud mantlikraedega inimesed istusid aga kaks päeva kultuurikeskuse kütmata saalis ja kuulasid luulet.
“Ma ei mäleta, et keegi karmide olmetingimuste üle nurisenud oleks,” ütles Lianne ja küsis: “Huvitav, kas keegi praegu ka veel külma saali luulet kuulama tuleks?”
Võib-olla siiski tuleks, sest luulepäevad on koolinoorte seas üha populaarsemaks saanud. Kui esimesel Tähetunnil polnud sadatki osalejat, siis tänavustel on neid neljasaja ringis. Rohkem esinejaid suudaks programmi mahutada ainult juhul, kui see kolme või nelja päeva peale venitada. Vaatamata populaarsusele koolinoorte hulgas on üleriigilise levikuga meedia Tähetunnisse üsna külmalt suhtunud.
“Ühel aastal juhtusid näiteks mingid noored huligaanid just Tähetunni ajal kellegi rongitamburis läbi peksma,” meenutas Lianne. “Nagu Toomas Lõhmuste tookord tabavalt märkis, pasundasid kõik lehed noortest peksjatest, aga sellest, et ühe teise rongiga suundus Jõgevale sadu noori luulehuvilisi, kes kaks päeva midagi ilusat tegid, ei märganud keegi.”
Liblikapüüdja contra Meie Mees
Tähetunnil tuleb Liannel alati olla kahes rollis: korraldajana ja Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja trupi juhendajana. Liblikapüüdjat võib nimetada Lianne elutööks. Kutseliseks näitlejaks saanud Liblikapüüdja vilistlaste nimistu üha kasvab: Martin Algus, Tiit Sukk, Ingrit Vaher, Hele Kõre, Alo Kõrve, Marju Männik, Heigo Teder, Mihkel Kabel, Martin Kõiv, praegu õppimas veel Meelis Põdersoo ja Maarius Pärn. Vist said kõik nimetatud? Näitlejate kasvatamine pole olnud Liannele eesmärk omaette, aga ilmselt on Liblikapüüdja tegemised siis lihtsalt sillutanud nii hästi teed kutselisele lavale.
“Liblikapüüdja noortega on lihtne suhelda, sest see on vabatahtlik ühendus ja sinna ei tulegi noored, kes vaimseid väärtusi ei hindaks,” ütles Lianne. “Ma ei mäleta, et mul kunagi seal kedagi kunagi n-ö kasvatada oleks tulnud või et ma oleksin pidanud ühegi trupiliikme distsipliiniprobleemide pärast mõnelt festivalilt koju saatma.
Isegi siis, kui sügisel truppi tulnud uustulnukate hulgas juhtub olema mõni, kelle jaoks elementaarsed asjad, nagu “tänan” ja “palun” või tütarlapse enda ees uksest sisse laskmine, harjumatud on, ei pea mina ega keegi teine hakkama neile moraali lugema, vaid nad lihtsalt jälgivad teisi ja võtavad meie reegid omaks. Mõnel muutuvad muusikaline maitse ning raamatu- ja filmieelistusedki. Ma ei kujutaks näiteks ette, et Liblikapüüdjas saaks olla keegi, kes fännab Meie Meest.”
Mis Betti Alveri luulesse puutub, siis tänavu sügisel leidis Lianne end silmitsi olevat selle ala tõeliste ekspertidega. Viis-kuus Liblikapüüdja trupi põhitegijat kandsid nimelt Ants Paju juhitud kümnel vestlusõhtul sarjast “Mõeldes Betti Alverile” ette poetessi loomingut. Ning kui Lianne tahtis nendega arutama hakata, missuguseid tekste tänavuse Alveri-teemalise Tähetunni lavastusse valima hakata, selgus, et arutada pole enam midagi, sest noored on oma valiku juba teinud.
Hamleti mantel
Lianne põhitöö on siiski emakeele ja kirjanduse ning teatriõpetuse tundide andmine. Erinevalt paljudest teistest kirjandusõpetajatest ei kurda ta selle aine tundide vähesuse üle: Jõgeva Gümnaasiumi humanitaarklassidel, keda ta õpetab, on tervelt kuus emakeele ja kirjanduse tundi nädalas.
“Kirjandustund on see koht, kus laps või õigemini noor inimene peab saama rääkida,” ütles Lianne. “Tavaliselt pole ju vanematel kodus enam aega lapsi kuulata ja ka koolis tehakse enamasti kirjalikke töid. Aga kui laps ei saa rääkida, kasvab ta just selliseks, millisena me teda näha ei taha.
Ma ise püüan tunnis rääkida nii vähe kui võimalik: mul pole mingit ambitsiooni ise klassi ees õilmitseda. Ja tänapäeval polegi vajadust enam nii palju rääkida, sest meil on kasutada nii head õpikud, mida võib lugeda nagu romaani. Mõistagi peab õpetaja õpetama olulist ebaolulisest eristama, aga ülejäänud aja on vaja lastel rääkida lasta.”
Hiljutisi tunde, kus õpilased Piibli teemadel arutlesid, Lianne lausa kaifis: Raamatute Raamatu inspireeris tuliselt diskuteerima, kodusest elust näiteid tooma ja tekitas ahhaa!-elamusi: paljude motiivide, kõnekäändude jne pärinemine Piiblist oli noortele tõeline üllatus.
“Mida ma iialgi ei tee, on sisukontroll,” ütles Lianne. “Mis tähtsust sel näiteks on, kas Hamletil oli teatud pildis seljas punane või sinine mantel? Teose läbilugemine pole ju eesmärk omaette vaid eeldus selle üle arutlemiseks.”
Lianne oletas, et kaubanduskeskustesse “hängima” ja “t?illima” kogunevadki noored sellepärast, et seal on neil kellegagi rääkida. Kes tunnis rääkida saab, sellele pole kaubanduskeskust ehk enam vaja. Ning veel: kirjandusteose konteksti kaitsva varju all räägib õpilane tihti südamelt ära sellegi, millestki ta muidu rääkida ei tihkaks.
Allahindluseta
Rääkida peab tegelikult saama ka täiskasvanud inimene, õpetaja sealhulgas. Liannel on neid inimesi, kellega rääkida, päris palju. Ja seda just tänu Tähetundidele ja Ranna kooliteatrite suvekoolidele. Kui Liannel on vaja mõnd ideed testida või mõttelõng tupikust välja juhatada, siis helistab ta Toomas Lõhmustele, Jaak Allikule, Andrus Vaarikule, Kersti Kreismannile või mõnele teisele heale sõbrale, sest ta teab, et tema ja nende väärtushinnangud ühtivad kõige olulisemates punktides. Väga olulisel kohal seisab selles suhtlusringis Lianne esimene kirjandusõpetaja Karmen Aso, kes on Lianne tegemisi sooja kaasaelamisega jälginud Reola 8-klassilises koolis õppimise ajast saati. Tähetunnilgi on ta mitu korda käinud. Nii tihe side õpilase ja õpetaja vahel pole just tavaline.
“Tema on minu kirjandusõpetajaks saamise algpõhjus,” tunnistas Lianne.
Teine väga eriline inimene on Lianne jaoks tema abikaasa Toomas. Lisaks sellele, et ta keskmisest eesti mehest tunduvalt enam koduseid olmeasju joone peal hoiab ja tütar Anna Mariat pea iga päev Tartu Lõunakeskuse jäähalli iluuisutamistreenigule sõidutab, viitsib Toomas Liannega teatriasjugi kaasa mõelda.
“Kui mul mõte tõsiselt kinni jookseb, siis annan tekstid Toomase kätte: tema leiab alati mingi lahenduse,” ütles Lianne. “Kui Liblikapüüdja proov pikaks venib, tassib ta tagatipuks lastele saia ja viinereid kohale, kui väiksema seltskonnaga etluskonkursile või mujale esinema on vaja sõita, tuleb “taksojuhiks”.”
Anna Maria iluuisutamishuvi sai alguse iluuisutamise tiitlivõistluste teleülekannetest. Tegudeni läks asi siis, kui avati Lõunakeskuse jäähall ja Lianne isa seal tööle asus: ta puhastab uisuväljakut jääpuhastusmasinaga. Vanaisa lihtsalt küsis Anna Marialt, kas ta tahab uisutamistrenni minna, ning pani lapselapse peaaegu et tema vanematelt küsimata rühma kirja.
Nüüd sõltubki Vahurite päevaplaan mitte ainult Liblikapüüdja proovidest, vaid ka Anna Maria trennidest. Pühapäeviti peab neiu näiteks kell 7.45 jääl olema. Mis tähendab, et välja tuleb kodunt sõita 6.30… Kaasa jõuab Anna Maria teha ka mõnes Liblikapüüdja trupis.
“Ja siis nõuab kuri ema veel, et laps “viitele” õpiks,” ütles Lianne ja lisas: “Oleks ta puupea, siis ma seda ei nõuaks. Aga kui lapsel on ajusid “viitele” õppimiseks, siis oleks mõttetu “neljadele” õppida. Liblikapüüdja noortele sisendan ma ju kogu aeg, et nende tähtsaim töö on hästi õppida, ning et allahindlust ei tohi teha, kuidas ma siis oma lapses teistsuguse suhtumise saan kujundada!”
Ega Anna Maria emale võlgu jää: kui Lianne mõnele tema küsimusele vastata ei oska, põrutab ta peale: “Ise oled veel emakeeleõpetaja!”
Ema nõudlikkus pole Anna Maria koolis käimise isu sugugi kahandanud. Tema meelest on kool nii lahe koht, et kauem kui kella veerand kaheksani ei malda ta hommikuti kodus istuda, kuigi kooli on paari minuti tee. Üle kooli tuntud lugu on see, kuidas Lianne ühel hommikul juba üleriietes Anna Marial siiski veel hambad ära pesta palus.
“Ma ei saa, ma olen juba vormistatud,” vastas Anna Maria…
Võlatunne
Lianne enda koolis käimise isu on säilinud tänu sellele, et Jõgeva Gümnaasium on just selline kool nagu ta on. Iseasi, et õpilaste hulgas on vaimsete väärtuste hindajaid viimasel ajal vähem kui see Liannele meeldiks, pabereid on õpetajal aga täita tunduvalt rohkem kui Liannele meeldiks.
“Kui ma ei saa enam olla nii hea õpetaja, kui ma olla tahan, siis ma vist loobun,” tunnistas Lianne.
Ajapuudus kummitab Liannet juba praegu pidevalt. Selle tõttu on näiteks ikka veel lõpetamata tema teatriõpetuse teemaline magistritöö.
“Mitte et ma ennast nii väga magistrikraadiga kaunistada tahaksin, aga ma tunnen, et olen paljudele oma kolleegidele võlgu,” ütles Lianne. “Mu magistritöö pidi ju saama raamatuks, milles peale teoreetilise osa hulk praktilisi harjutusi, ning teised teatriõpetuse õpetajad ootavad seda harjutusvara pikisilmi.”
Võlglasena tunneb Lianne end ka näitlejaks saanud Liblikapüüdja vilistlaste ees: kui varem käis ta kõigi esietendustel, siis nüüd ei jõua pahatihti vaatamata kutsetele kolmekümnendalegi etendusele. Ka raamatuid pole enam aega lugeda nii palju kui tahaks.
“Selle pärast mul mõte viimasel ajal tihti kinni jooksebki, et mul pole aega lugeda ning kontsertidel ja teatris käia,” arvas Lianne. “Nii et tahes tahtmata pean hakkama mingeid valikuid tegema.”
Täna kulgeb Lianne elu siiski veel Tähetunni hullumeelses, aga rõõmsas rütmis. Kuigi Betti Alver oli, nagu eelpool öeldud, vaid Tähetunni käivitamise ettekääne, on luulepäevad osutunud siiski geniaalseimaks viisiks poetessi mälestuse või õigemini tema vaimu elavana hoidmiseks. Usun, see vorm meeldinuks Bettile eneselegi. Kujutage ette: sajad, tegelikult nüüdseks juba tuhanded noored inimesed on tänu Tähetunnile kolmeteistkümne aasta jooksul läbi töötanud mitte ainult Alveri loomingu, vaid praktiliselt kogu maailma luuleklassika ja kaasaegse poeesia. Ning õppinud hindama luuleks väärindatud sõna ja tihendatud mõtet. Kui see maailma paremaks ei tee, mis siis üldse teeb?
RIINA MÄGI
