1926. aasta maikuu viimane pühapäev oli Põltsamaa jaoks eriline mitmes mõttes. Reinhold Kamseni kõne alevi pargis kell kaks pärastlõunal juhatas sisse V Põltsamaa laulupäeva, mida seekord tähistati ka omakultuuri päevana. Sama päeva hommikuks jõudis Viljandist Johan Nurmbergi trükikojast kohale esimene number “Põltsamaa Teatajat”.
Esialgu kaks korda kuus ilmunud leheke kujunes õige pea olulisimaks piirkonna ajaleheks, pakkudes kohalike hulgas kõneainet peaaegu kümneks aastaks.
“Mitmesuguste erialakirjade kõrval ilmuvad meil kohaliste linnade ja maakondade häälekandjad, kes käsitavad enamjagu neid päevaküsimusi, mis ära mahuvad kohaliku elu raamidesse,” kirjutas lehe vastutav toimetaja, 34-aastane Karl Vervolt sissejuhatavas pöördumises lugejate poole. “Oma ajutise ilmumisega tahab ka “Põltsamaa Teataja” neid ülesandeid täita.”
Vahemees haritlaste ja rahva vahel
Lehte andis välja Vabadussõjas langenute mälestamise Põltsamaa kihelkonna komitee, kes oli paar aastat varem täitnud olulisima punkti oma põhikirjast – avanud Veski tänaval Vabadussõjas langenutele mälestussamba.
Lehe toimetus ja talitus paiknesid esialgu Schmidti majas, mis oli märgitud ka Vervolti elukohana. Avanumber maksis 10 marka ja oli suuresti pühendatud laulupäevale.
Esiküljel ilmus tervitus laulupäeval osalejatele ja langenud sõdalaste mälestussamba lühike kirjeldus. Teisel leheküljel avaldas Kamsen romantilis-poeetilise hõike “Laulupäevaks” ja veste “Heinamäe omad Põltsamaa laadal”. Siin võttis sõna ka kohalik arst Carl Prima, kes andis ülevaate psühhopaatilistest iseloomudest. Kolmandal leheküljel ilmusid lühisõnumid Põltsamaa elust ja laulupäeva kava. Viimasel leheküljel tõi Karl Vervolt ära ülevaate Põltsamaa kihelkonna muusikaelu ajaloost.
Leht võttis eesmärgiks kajastada ümbruskonna elu ning hankida maailmast ja Eestist positiivset kogemust “ümbruskonna majandusliku ja vaimlise elu” korraldamiseks. Samuti soovis leht olla vahemeheks haritlaste ja rahva vahel.
“Palju sünnib huvitavat valla omavalitsustes, seltsides, koolides, kodudes,” seisab toimetaja programmilises pöördumises 11. septembril 1926. “Palju on mõtteid, mis teistega lehe veergudel läbiharutatult selguvad. Tõstke küsimusi, millel eluline väärtus meie uue linna, meie valla, kihelkonna, ümbruse edenemiseks. Kõik majandusmehed, haridustegelased, asuge platsi. “Põltsamaa Teataja” lugejaskond suudab aru saada teie mõtetest, muredest ja raskustest, suudab vääriliselt hinnata, kui olete saavutanud midagi head.”
1926. aasta lõpus loobus Vabadussõjas langenute mälestamise Põltsamaa kihelkonna komitee “Põltsamaa Teataja” väljaandmisest ning müüs lehe Karl Vervoltile. 1927. aasta juulis sai lehe vastutavaks toimetajaks selle usin kaastöötaja, 55-aastane kohalik kirjahärra Reinhold Kamsen.
Lehe allakäik ja sulgemine
1930. aastal lahkus Kamsen lehe juurest ja hakkas välja andma oma ajalehte “Põltsamaa Uudised”. Kirjaniku lahkumine pani väljaandja raskesse seisu. Paar aastat püüdis Vervolt ise lehte toimetada. Teataja ilmus sagedaste katkestustega ja seal leidsid üha sagedamini koha sellised palad nagu “Armukadeduse jant Kamaris”, “Armastuse sajand”, “Moodne naine ei vaja abielu” jne.
1932. aastal müüs Vervolt lehe Kõo vallas Koksvere külas elanud vabaabielupaarile Aara Kullile ja Theodor Kasperile. Lisaks “Põltsamaa Teatajale” andsid nood välja veel “Võhma Külalehte”, “Türi Uudislehte” ja “Vändra Sõnumeid”. Sisuliselt oli kõigi nende nimetuste puhul tegemist ühe ja sama lehega, erinev oli vaid pealkiri. Näiteks Põltsamaa elule oli “Põltsamaa Teatajas” tavaliselt pühendatud vaid lehekülg. Ülejäänud küljed rääkisid Türi, Võhma ja Vändra uudistest.
Kui sirvida lehti, siis kumab sealt läbi tugev suunitlus kohalikele olmetülidele, pahelistele eraeluseikadele ja kõmule.
“Ajalehtede sihiks on kohalikust elust informatsiooni avaldamine,” deklareeris vastutav toimetaja Theodor Kasper. “Ajalehti olen toimetanud sarnaselt, et need vastaksid Eesti suuremate lehtede kultuurilisele tasemele. Seltskonna pahesid on ajalehes avaldatud selleks, et inimesed oma vigu näeksid ja püüaks neist hoiduda. Ajalehtedes ilmuvad järjekindlalt kohalikele elanikele vajalikud sõnumid talusaaduste turustamise võimalustest.”
Ei saa öelda, et “Põltsamaa Teataja” positsioon kohalikus elus oleks sel ajavahemikul olnud märkimisväärselt tugev. 1935. aasta sügisel oli lehe tiraaž 250 eksemplari. Siit ja sealt kostus nurinat kvaliteedi üle.
“Kindlat lugejaskonda ei ole,” märkis Imavere rajooni konstaabel Enno. “Lehte loevad üksikud uudishimulised ainult selleks, et leida, kas ei ole jälle paljastatud kellegi eraelu. Teised loevad kartusest, kas ei ole nendest halvakspanevalt kirjutatud. Üldiselt valitseb pahameel selle lehe vastu.”
10. oktoobril 1935 avaldas leht kaks lugu — “Kaansoos paaritati lammast ja koera” ning “Et Vihuveres käinud keegi noor neiu linnas suurt armastust viimas”. Leidnud, et mõlemad kirjutised riivavad lugejate sündsustunnet, karistas politseivalitsuse direktor vastutavat toimetajat 40-kroonise rahatrahviga.
Paar kuud hiljem olid lehed taas võimudel hambus. Seekord heideti ette “Põltsamaa Teataja” tendentslikku käsitlust ühe Imaveres toimunud sündmuse kajastamisel, kus pealtnägijate silme all toimetati hullumajja kohalik talumees. Leht esitles seda kui näidet võimu omavolist. Tegelikult aga oligi tegemist vaimselt ebastabiilse ja ühiskonnale ohtliku inimesega, kes lähedaste soovitusel sundravile saadeti.
Kirjutis “Vägivaldne äraviimine Imaveres” tõi kaasa politsei juurdluse, mis päädis siseministri korraldusega peatada “Külalehe”, “Põltsamaa Teataja”, “Türi Uudislehe” ja “Vändra Sõnumite” ilmumine. Põhjuseks toodi siseministri sundmääruse nr 19 rikkumine, mis keelas perioodilises trükitootes “avaldada kõlvatuid ja nilbusse kalduvaid, kõdistavalt mõjuvaid või sündsustunnet haavavaid kirjutisi, kujutisi või kuulutusi”.
Viimane “Põltsamaa Teataja” number ilmus 19. detsembril 1935.
i
RAIVO SUNI
