Teisipäeval lavastasid Laiuse Jaan Poska nimelise põhikooli õpilased improteatri Impeerium näitlejatega ainulaadse etenduse, mis ei kordu mitte kunagi.
Emakeele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu kutsus emakeelepäevaks külla improteatri Impeeriumi näitlejad. Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall ja Merilin Kirbits astusid põhikooli ette ilma ettevalmistuseta. Näitlejad ei olnud kodus teadlikult midagi ette valmistanud. Kõik, mis sündima hakkas, sündis siin ja praegu – see ei kordu mitte iialgi. Iga etendus on ainulaadne, sest seda saab näha ainult ühe korra.
Näitleja Rauno selgitas õpilastele, et sisuliselt on improetendus sama, kui õpetaja kutsub tahvli ette ja kodutöö on tegemata ning õpilane improviseerib olukorra sunnil kohapeal. Tarvo Krall sõnas, et improteatri näitlejad ei teegi kunagi proove, vaid trenni.
Rauno rääkis, et improteater on Eestis üsnagi uus. Sellega on tegeletud umbes kaheksa aastat ja praegu tegutseb Eestis kuus kuni seitse truppi. Impeerium erineb teistest tegijatest, sest neil mängivad kõik elukutselised näitlejad. Merilin tõi välja, et improteater on tegelikult mõeldud kõigile inimestele. Kui neil on huvi ja tahtmist, siis võib kasvõi tänavalt sisse astuda.
Säde pealtvaatajatelt
Impronäitlejate inspiratsiooniks on publik. Lapsed ütlesid neile ette, mis hakkab laval juhtuma. Merilini sõnul pole teatrit ilma publikuta. Laiuse põhikooli õpilased said näitlejatele ette öelda, kus, mis ja kellega aset leidis. “Meie mängime seda, mida teie laval näha tahate,” sõnas Merilin.
Näitlejad kinnitasid, et neil pole teksti pähe õpitud, nad ei tea, mida keegi räägib. “Auto, kollane, Kreutzwald, aabits, jooksma, gloobus,” hüüdsid õpilased läbisegi. Neist valitud sõnadest panid näitlejad kokku loo Kreutzwaldi tänaval kollast lippu lehvitavast poisist.
Siis haaras Rauno Kaibiainen kujuteldava puldi. Sellega sai kaasnäitlejate tegevust edasi-tagasi kerida, aegluupi ja kordama panna ning kiirendada. Õpilased pakkusid tegevuskohana välja võimla kõrval oleva WC. “Puldi” nuppude klõbinal keris etendus edasi-tagasi-edasi.
Kõlasid ägisevad korinad. Tuli Tarvo Kralli loodud majandusjuhataja Taavet, kes kössi vajunult ja häälekalt ägisedes wc-paberit vedas. Tualetis kohtas ta Merilini kehastuses uut õpetajat Eevit. “Pulti” kruttides jäid tegelased oma juttu kordama, aegluubis sõnu veerima või kiirendades vuristama.
Näitlejad vastasid lauldes ka kõigile laste küsimustele “Kumb oli enne kana või muna?” Rauno selgitas viisijupiga, et kõige enne oli muidugi kukk. “Kust lapsed tulevad?” küsimusele lõõritas Merilin vastu, et haiglast. “Miks ei saja kaks päeva järjest?” – näitlejad leidsid, et ka jumal on inimene. “Miks dinosaurused hävinesid?”– nad jäid nälga. “Kuidas Titanic läks põhja?”– ülevalt alla, kõlas vastuseks.
Õpilaste valikul leidis laval aset etüüd Laiuse poes ning kiirkohting koolisööklas. Kohaliku kaupluse tükis läksid käiku pealtvaatajate sedelid, millel kirjas esimesena pähe karanud laused ja sõnad. See selgitab, miks tulevat president kooli külastama kehva suusailma pärast. Ning infotahvlil on alati kirjas “Mida teete?”. Kui näitlejad muutusid nukkudeks, hakkasid õpilased Helis ja Raido neid liigutama – kartulivaod oli vaja sisse ajada.
Improtunnid kooli
Laiuse põhikooli direktor Siiri Rahn kutsuti etenduse tähena viimaseks numbriks lavale. Direktoril tulid käed selja taha panna. Tema kaenla alt pistis näitleja Rauno välja hoopis enda käed.
Merili ja Tarvo kehastusid Vooremaa reporteriteks, kes uurisid direktor Siirilt muu hulgas, kuidas koolis emakeelepäeva tähistatakse, missugused õpilased talle meeldivad ning millega ta suviti tegeleb.
Laste rõkkava naeru saatel vehkisid direktori uued käed terve loo kokku, oluline oli oma jutuga vilgast kätetööd loogiliselt ilmestada. Nii pole ka imestada, et põllul kõplamise asemel käed hoopis sonkimist näitasid. Koolijuht naljatas laste nakatavat rõõmu ja naeru nähes, et ilmselt peab hakkama koolis ka improtunde tegema.
MARGE TASUR
